Lahkumishetk. Laurie Breton

Чтение книги онлайн.

      Neist möödus kaks elavalt vestlevat seljakotiga noort naist, kes sisenesid laiadest topeltustest hoonesse. „Kuidas me tema mõjuvõimule vastu hakkame?” päris Sam.

      „Me oleme teinud kõik, mis meie võimuses,” vastas Lydia. „Lugesin sinu materjalid otsast lõpuni hoolega läbi, et kindel olla. Sinu ettepanekud on põhjalikud. Dokumentatsioon on piisav, tudengite hinded väga head. Sa pole küll eriti palju artikleid avaldanud, aga teised tegurid kaaluvad selle üle. Kolleegid andsid sulle kiitva soovituse.”

      Muidugi mõista. Kui Sam poleks neis tüütutes komisjonides käinud, oleks seal pidanud istuma mõni tema kolleegidest. Nad tegid kõik võimaliku, et ta nende juures edasi töötaks, tahtes teda määrata tegema räpast tööd, mida nad ise nii meeleheitlikult vältida püüdsid. Sam arvas, et see ohver tasub end ära. Ta täitis kõik ülesanded naeratades. Komisjonikoosolekutel tehti harva midagi ära, aga liikmeks olemine jättis paberil hea mulje.

      „Jestas, Lyd,” ohkas Sam, kuuldes oma hääles vastikut meeleheidet. „Ma pean selle põhikoha saama. Kui ma siin hakkama ei saa…” Mees jättis lause pooleli, aga nad mõlemad teadsid, mida ta öelda tahtis. Kui alustad põhjast, pole kuhugi kukkuda. „Ma ei suuda end maalides ära elatada. Ja muud ma ei oska. Kui mind Back Bayst minema lüüakse, lähen bussijaama põrandaid vahatama.”

      Lydia tõmbas veel ühe mahvi ja puhus suitsu välja. Ta ütles tuhka raputades: „Sa oled teinud kõik, mida me oleme palunud. Pole mingit põhjust, miks nad keelduma peaksid. Siis mitte, kui Larsen kiunuma ei hakka, ja isegi sel juhul peaks ülejäänud komisjon teda eirama. See mees on segane ja kõik teavad seda. Nad teavad ka, et ta tahab sinust lahti saada. Kui midagi nüüd veel viltu läheb, süüdistan ma selles ainult Nyles Larsenit. Kui nii juhtub, ei taha see väike närukael minu teele sattuda.”

      Loojuv päike võttis pärastlõunase soojuse aeglaselt endaga kaasa. Kuldse päeva pealispinna all ootasid oktoobrikuu üllatavalt teravad hambad, mis näksasid ootamatu külma tuuleiilina, kergitades Sami juuksesalku.

      „Tänan sind toetuse eest,” ütles ta. „Olen su ees tänuvõlglane.”

      „Sa ei võlgne mulle midagi. Tahtsin sind lihtsalt hoiatada.” Naine viskas koni maha ja litsus kannaga laiaks. „Ja et sa teaksid, et ma kaitsen sind.”

      Uurija Lorna Abramsil valutas pea.

      Ta otsis oma mustast nahkkotist tabletipurgi, avas selle ja raputas kaks kapslit peopesale. Ta sulges korgi ja vaatas autos ringi, otsides mingit vedelikku, ütles siis: „Ah põrgusse!” ja neelas tabletid kuivalt alla.

      Policzki istus roolis ja keskendus sõitmisele ning tähendas: „Ma ei saa aru, kuidas sa seda teed.”

      „Lihtsalt. Kogun suu sülge täis ja…”

      „Tänan väga,” katkestas Policzki teda, „aga üksikasju pole vaja.”

      „Ära pirtsuta. Sa oled võmm. Käitu vastavalt.”

      Policzki ei vastanud. Kui Lorna oli sellises tujus, oli tema läheduses ohtlik viibida ja kuna Doug Policzki oli talle hetkel kõige lähemal, võis temast saada esimene ohver.

      Kaye Winslow visiitkaardil olevast kolmest telefoninumbrist ei andnud ükski tulemust. Esimene ehk mobiilinumber oli kasutu, sest kiirustades lahkunud Winslow oli selle maha jätnud. Teine number, tema eraliin Winslow & DeLuccas, kutsus kaks korda ja suunati kohe kõneposti. Lorna jättis sõnumi, aga vastust polnud erilist lootust saada. Jäi veel kolmas number. Kui nad olid kuriteopaigal lõpetanud, oli ka tööpäev lõppenud ja kinnisvarabüroo automaatvastaja palus tal kell kaheksa hommikul tagasi helistada.

      „Kolm möödaviset ja oledki mängust väljas,” pomises ta.

      Policzki piidles teda silmanurgast. „Kehv päev, mis?”

      „Nad lükkasid Moldonado protsessi alguspäeva edasi. Jälle.”

      Arturo Moldonado, leebe olekuga toidupoe liharaiuja oli elanud Ida-Bostonis ühes ja samas korteris kakskümmend aastat. Ta võttis enda juurde hulkureid – nii inimesi kui loomi – ja jagas naabruskonna lastele kommi. Ühel eelmise oktoobrikuu päeval tuli ta töölt varem koju ja leidis oma naise voodist nende poja kahekümne kahe aastase sõbraga, kes oli ülikoolist välja visatud. Nähes oma armastatut kirglikus vahekorras palju noorema ja energilisema mehega, oli Moldonado hiilinud kööki, võtnud sealt lihanoa – mis oli tema ametit arvestades alati ülimalt terav –, läinud tagasi magamistuppa pahaaimamatu paari juurde ja lõikunud nad tillukesteks tükkideks. Pärast helistas ta hädaabinumbril, istus koos verise noaga diivanile ning ootas, et politsei ta minema viiks.

      „Kohtu kalendri vastu ei saa,” märkis Policzki. „Nad teevad seda, mida tahavad. Ja meie peame sellega leppima.”

      Sellise loogikaga polnud võimalik vaielda, mis ajas hulluks. „See pole veel kõige halvem,” lisas Lorna tuikavat meelekohta hõõrudes. „Mind on viinud kuristiku äärele sugulased.”

      „Ah soo,” sõnas Policzki, kui lause mõte talle kohale jõudis. „Pulmavärk.”

      „Jah, pulmavärk! Tead, mida ma täna tegin? Veetsin lõunapausi poes, vaadates, kuidas mu üheksateistkümneaastane tütar pulmakleite proovib. Kas sul on aimu, kui pagana palju need maksavad?”

      Policzki mühatas kaastundlikult. Muidugi on Policzkil kama, mõtles Lorna pahaselt. Tal pole õrna aimugi, palju pulmakleidid maksavad. Mees elas koos emaga ja hoiustas raha panka. „Liiga palju,” vastas Lorna ise enda küsimusele. „Vaat nii. Ja veel lapsele, kel pea pilvedes ja pole päriselust aimugi.”

      See oligi asja tuum – Krissy oli abiellumiseks liiga noor. Ta oli üheksateistkümneaastane, äsja keskkooli lõpetanud. Kõigest laps. Aga ta oli ka põikpäine ja otsusekindel, nii et pulmade ettevalmistused kulgesid rõõmsalt edasi, kogudes hoogu ja ulatust, kuni ähvardasid enda alla matta kõik, kes ei jõua teelt eest hüpata.

      „Siid ja taft,” porises Lorna. „Tüll ja organza. Mis pagan see organza üldse on?”

      „Pole aimugi.”

      Lorna vaatas aknast välja tänava pimedat poolt. „Meie abiellusime Ediga perekonnaseisuametis. Mul oli seljas tumesinine kostüüm ja käes kimp nelke. Pulmaöö veetsime ühes Revere’i hotellis, hommikul tõusime üles ja läksime tööle. Me ei veetnud – ma kordan, ei veetnud – kahte nädalat Mauil. Kes kurat üldse otsustas, et pulmade eest peavad maksma pruudi vanemad?”

      „See traditsioon sai alguse ammu,” selgitas Policzki, „kui pruudi perekond pidi peiu perekonnale kaasavara viima, eeldatavasti tasuks selle eest, et tüdruk neil kaelast ära võeti.”

      Lorna turtsatas. „Kui ma oleksin teadnud, et muud polegi vaja, oleksin Derekile hea meelega peale maksnud. Võtku plika kogu täiega – ninarõnga, segamini toa ja „Real Worldi” sõltuvusega, Heath Ledgeri ja Orlando Bloomi plakatitega. Derek on lihtne poiss. Ma oleksin pääsenud kümme korda odavamalt. Nad oleksid põgenenud. Mõtle, kui palju raha ma oleksin kokku hoidnud.”

      „See seal vist ongi.” Policzki peatus tee ääres vana universaalkerega Volvo taga. Tuhm valgus langes läbi South Endi maja ärkliakna allolevale põõsastikule, andes paigale Thomas Kinkade’i maalidelt tuttava mõnusa ja kutsuva välimuse. Kardinaga akna taga liikus kellegi vari. Policzki seiskas mootori ning nad avasid vaikival kokkuleppel üheaegselt uksed ja astusid autost välja.

      Soe päev oli läinud üle kargeks ja selgeks СКАЧАТЬ