Lahkumishetk. Laurie Breton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kuule, see pole aus. Ma armastan beebisid, lilli ja kutsikaid.”

      „Ma tean. Sa oled lihtsalt kohutavalt tõsine. Või kohutavalt pühendunud. Või midagi muud kohutavat.”

      Nad läksid trepist üles ja Lorna andis kella. Kostsid lähenevad sammud ja uks avanes.

      Lorna esimene mõte oli, et Sam Winslow – kui uksel hämaras valguses ikka seisis Sam Winslow – on patuselt kena mees. Õlgadeni ulatuvad süsimustad juuksed, erksinised silmad ja nurgeline, kõhn nägu väga teravate põsenukkidega. Meelekohtade halle juukseid arvestades umbes neljakümnene ja võiks töötada modellina – või George Clooney teisikuna –, kui peaks õpetamisest ära tüdinema. Lorna kujutas teda ette ajakirja kesklehel glamuursete ja rõõmsate inimeste keskel, Armani ülikond seljas, Chivas Regali klaas peos.

      Oh issand. Mehe naissoost tudengid on kindlasti tema järele hullud. Ja lisaks mõned meessoost isendid ka.

      Sam Winslow vaatas neid tõrjuvalt. „Jah?”

      „Sam Winslow?” ütles Policzki.

      „Jah.”

      Noor uurija näitas ametimärki. „Policzki ja Abrams Bostoni politseist. Kas teie abikaasa on kodus?”

      „Minu abikaasa? Ma… Ei, ei ole. Milles asi?”

      „Kas tohime sisse tulla?”

      „Praegu on lõuna. Ma ei tea, kas…”

      „Professor Winslow,” sõnas Lorna, „teie naisega juhtus täna midagi. Oleks mõistlik meid sisse lasta.”

      „Juhtus?” Winslow kõhkles, olles hetke segaduses. Siis ta noogutas ja astus kõrvale.

      Ta sulges nende järel ukse, köhatas ja tõmbas käega läbi täiuslikus soengus juuste. „Milles asi?” küsis ta uuesti.

      „Professor Winslow,” alustas Lorna, „millal te oma naisega viimati rääkisite?”

      „Täna hommikul,” vastas mees. „Me sõime koos hommikust. Siis läksime tööle. Te pole ikka öelnud, milles asi. Mis juhtus?”

      „Kell on peaaegu seitse,” tähendas Policzki. „Teie naist pole kodus ja te pole temaga hommikust saadik rääkinud. On see tavapärane?”

      „Kaye töötab tihti hilja. Öelge juba, mis pagan siin toimub. Kas Kayel on probleeme? Kas temaga juhtus midagi halba?”

      „Teie naisel oli täna pärastlõunal kokkusaamine, et näidata kliendile maja Commonwealthi avenüül,” selgitas Lorna, otsides hoolega mehe pilgust äratundmist. Või süütunnet. Ta ei märganud kumbagi. „Kui klient saabus, polnud proua Winslow’d seal.”

      Sam Winslow kibrutas laupa ja silitas käega lõuga. „Ma ei saa aru. Kas ta ei läinudki kohale?”

      „Läks ikka,” võttis Policzki jutuotsa. „Tema portfell oli seal. Elektrooniline märkmik ja rahakott samuti, ent teda ennast mitte. Me leidsime kellegi teise.”

      Winslow pani käed rinnale risti. „Kelle?”

      „Seda me püüamegi välja selgitada,” vastas Lorna. „Seda meest oli pähe tulistatud. Kas teie naisel on relv, professor?”

      Kaks

      Winslow nägi üpris kehv välja. Ta istus heledal nahkdiivanil otse Lorna vastas, kes mõnules tugitoolis. Policzki kõndis toas ringi, uurides nagu muuseas selle sisustust. Professor oli lipsusõlme lõdvemaks lasknud ja kraenööbid avanud, aga Policzki meelest oli ta ikka kuidagi hädise olekuga. Tema kahvatuse põhjuseks võis olla uudis, et tema naine on kadunud. Või hoopis midagi pahaendelisemat. Süütunne võis inimesele mitut moodi mõjuda.

      „Selline oletus on naeruväärne,” lausus Winslow.

      Lorna nõjatus tugitooli seljatoele. „Miks?”

      „Esiteks pole meil relva ja teiseks, isegi kui oleks, ei hakkaks Kaye seda kunagi kasutama. Ta ei tahaks küünt murda või käsi määrida.”

      Policzki kuulas vestlust, kõrv kikkis, silmitsedes samal ajal kamina kohale seinale riputatud Aafrika hõimumaskide kogu. Need tundusid olevat originaalid. Keegi – ilmselt tubli professor isiklikult – oli reisinud oma elus hulga rohkem kui Douglas Policzki Massachusettsist Somerville’ist. Kuus semestrit ühes Arizona kolledžis polnud kaugeltki võrdväärne reisiga Mustale mandrile.

      Winslow’del oli eklektiline maitse. Antiikses avatud esisega puhvetkapis oli korralik kogu Hummeli kujukesi. Winslow’del olid need vähemalt ühes kohas koos. Policzki ema kogus ka Hummeli kujukesi ja ta oli need kümnete kaupa maja peale laiali poetanud. Nii suur hulk nunnusid asjakesi pani lausa hambad valutama.

      „Minu naine ei tapnud kedagi,” kordas Winslow. „Sellele peab muu seletus olema. Kas te rääkisite maja omanikuga? Võib-olla on surnu mõni Worthington.”

      Policzki võttis ühe kujukese kätte – põselohukestega põlvpükstes ja lokkidega poisikese, karjasekepp käes. Kummaline, mõtles ta, libistades pöidlaga hajameelselt üle kuju sileda jaheda pinna, et Winslow’d huvitas rohkem surnud mees kui kadunud abikaasa.

      „Maja kuulub tegelikult kõigile Worthingtoni pärijatele,” sõnas Lorna. „Testamenditäitja Bruce Worthington on Euroopas. Me püüame teda kätte saada.”

      Policzki pani kujukese käest, nõjatus vastu puhvetit ja sättis käed rinnale vaheliti.

      „Võib-olla…” Winslow tõmbas kulmud mõtiskledes kokku. „Võib-olla nägi Kaye midagi, mis teda ehmatas. Äkki nägi ta mõrtsukat.” Mehe põsesarnadel tõmbus nahk pingule. „Võib-olla varjab ta end kellegi eest.”

      Policzki vaatas Lornale otsa. Naine kummardus professorile lähemale, küünarnukid põlvedel. „Miks te nii arvate?”

      Winslow lõdvendas veel lipsu, aga oli endiselt kahvatu. Ta tundus väga hädine. „Niisama. Ma lihtsalt mõtlen valjusti. Püüan mingit loogilist seletust leida.”

      „Kas te olete oma naise käitumises midagi ebatavalist märganud? Muutusi? On ta olnud tavapärasest ärritunum, närvilisem või salapärasem?”

      „Ei,” vastas Winslow. „Kaye on olnud selline nagu ikka.”

      „Milline siis?”

      „Ma ei saa küsimusest aru, uurija.”

      „Kui saaksite ühe sõnaga oma naist kirjeldada, siis mis see oleks?”

      „Ah soo. Ütleksin ehk toimekas.”

      „Toimekas?”

      Winslow liigutas end, vajudes sügavamale diivani pehmetesse patjadesse. „Minu naine on selline töönarkomaan, et kõik teised tunduvad tema kõrval laisklejatena. See kõlab labaselt, aga Kaye elab ainult kinnisvara müümise nimel. Tal pole kunagi tööst vaba aega. Õhtud, nädalavahetused, pühad. Kui ta pole klientidele objekte näitamas, ajab ta tööasju telefoni teel.”

      „See võib perekonnas hõõrumist põhjustada,” tähendas Policzki.

      Winslow pilgutas paar korda silmi, nagu oleks СКАЧАТЬ