Lahkumishetk. Laurie Breton

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Oleme Kayega täiskasvanud inimesed. Mõistame mõlemad teineteise töö tähtsust. Püüame teineteise vajadusi võimalikult palju arvestada.”

      Lorna tõstis ühe vormika jala üle põlve ja silus seelikuserva. „Nii et te ei tülitse üldse?”

      „Muidugi tülitseme. Kõik paarid tülitsevad.”

      „Muidugi,” nõustus Lorna. „Mille pärast?”

      Kas Winslow muutus veel kahvatumaks või langes valgus kuidagi teisiti? „Ma ei tea,” vastas mees. „Mille pärast ikka tülitsetakse. Jätsin näiteks tualetipoti kaane jälle üles või tema hambapasta tuubile korgi peale panemata. Või unustasin koju tulles piima osta.”

      Policzki läks puhvetkapi juurest Lorna tooli taha. „Tolstoi ütles kunagi, et kõik õnnelikud perekonnad on sarnased, aga kõik õnnetud on omal moel õnnetud.”

      Winslow pigistas huuled kokku ja tema pilk muutus jahedamaks. „Me pole õnnetud, uurija.”

      Lorna lausus lepitavalt: „Keegi pole seda väitnud.”

      „Tema vihjas sellele. Ma püüan olla koostööaldis.”

      „Ja suur tänu teile,” sõnas Lorna. „Muudame korraks teemat. Mis teie naisel seljas oli, kui ta täna hommikul kodust lahkus?”

      „Hmm… las ma mõtlen.” Winslow tõmbas mõlema käega läbi juuste. „Punane kostüüm,” ütles ta lõpuks. „Jah, just. Punane kostüüm ja sama värvi kingad. All oli valgest siidist pluus.”

      „Ehteid oli?”

      „Ainult abielusõrmus. Valgest kullast võru pikliku teemandiga. Ühekaraadine. Ah jaa, ja Rolex. Kellata ta kodust ei lahku.”

      „See kõlab nagu American Expressi reklaam. Karl Malden oleks uhke. Ja ta sõitis oma autoga? Punane 2005. aasta BMW?”

      „Jah.”

      „Doktor Winslow,” küsis Policzki, „kus te olite täna kahe ja nelja vahel päeval?”

      Ta nägi Winslow silmis vaenulikkust, aga mees valitses end. „Olin oma kontoris,” vastas Winslow. „Töötasin. Mul on teisipäeviti kaks loengut. Nende vahepeal tegin uurimistööd ettekande jaoks, mille pean järgmisel kuul Kansas Citys sümpoosionil esitama.”

      „Kas keegi saab teie kohalolekut kinnitada? Kas keegi nägi teid? Kas te rääkisite sel ajal kellegagi, kas või telefonitsi?”

      Winslow’ lõualihas tõmbles. Ta vaatas nagu abi otsides Lorna poole. Kui naine vaikis, vastas ta: „Ei. Hoian ukse kinni, et mind ei segataks. Kui ma selle lahti jätaksin, ei saaks ma üldse tööd teha.”

      „Nii et teil pole selleks ajavahemikuks alibit. Kui me teie naist ei leia, võib see probleeme tekitada.”

      „Kuulge…” Winslow silmad muutusid järsku niiskeks. „Te peate teadma, et ma muretsen Kaye pärast väga. Kui temaga midagi juhtus…” Mees sulges silmad ja raputas pead. Silmanurgast pudenes pisar. Policzki jälgis huviga, kuidas see mööda põske alla veeres. „Ei,” jätkas Winslow hetkelise vaikuse järel, „ma isegi ei mõtle sellele. Veel mitte. Ma keeldun uskumast, et temaga on midagi juhtunud. Kõigele on loogiline seletus. Ma ei tea küll, mis see on, aga me leiame selle.”

      Lorna küsis leebelt: „Kas teie naisel on vaenlasi, professor? Kes võiks talle halba tahta?”

      Winslow vaatas teda ja pilgutas paar korda silmi. „Vaenlasi? Miks peaks keegi minu naisele halba tahtma?”

      „Ma ei tea. Sellepärast ma küsingi.”

      Winslow oli hakanud tugevasti higistama. Särgi kaenlaalused olid higist laigulised. „Ei,” vastas ta pisut ebakindlamalt kui varem. „Mina ei tea ühtki vaenlast, kes talle halba võiks soovida.”

      „Kas ta pole maininud mingeid tööalaseid probleeme?” uuris Lorna. „Tüli mõne kolleegiga, rahulolematu klient? Viltu läinud tehing? Konkurent, kelle arvates Winslow & DeLucca kipub nende territooriumile ja tahab arveid klaarida?”

      „Mulle pole ta midagi öelnud. Peaksite rääkima Miaga. Kui midagi sarnast üldse toimus, siis Mia teab.”

      „Kes see Mia on?”

      „Mia DeLucca. Minu õde. Nad on Kayega äripartnerid.”

      Lorna ja Policzki vahetasid pilke. „Helistage talle,” ütles Lorna. „Paluge tal siia tulla.”

      Mia DeLucca istus tolliputka järjekorras, liikudes edasi ühe autopikkuse võrra korraga ja kartis lämbuda väljaheitegaaside kätte. Tema ees kerkis Bostoni hingemattev panoraam oma vilkuvate tulede ja kõrghoonetega. Tema taha jäi sada kolmkümmend kilomeetrit julma autodest umbes maanteed ja neis istuvatest Massachusettsi autojuhtidest vähemalt pooled olid püha viha täis.

      Sõit Springfieldist oli olnud kohutav. Pärast kaheksat tundi tüütuid kinnisvaraseminare tahtis Mia vaid koju kuuma vanni saada. Aga ta pidi koos teiste kõnelejatega õhtust sööma ja alles siis võis koju minna. Ta oli andnud endast parima ning söönud tainas krevette ja joonud klaasi valget veini. Arvestades pooltteist tundi, mis algusest lõpuni õhtusöögile kulus, oleks ta ikkagi poole kaheksaks koju jõudnud, kui saatus poleks sekkunud veoki näol, mis Framinghami lähedal maanteel ümber oli läinud. Selle püstiupitamisele oli kulunud terve tund ning Mia ja kõik teised autojuhid pidid seni paigal istuma.

      Kui ta taipas, et jääb hilja peale, helistas ta Kevinile, et poeg ei muretseks. Ta oleks pidanud poisi reaktsiooni ette aimama. Kevin pobises midagi teismelise ükskõiksusega, mis tähendas, et tal oli mingi arvutimäng pooleli ja ta ei mõelnud sugugi oma emale. Poiss unustas ema olemasolu kahtlemata samal hetkel, kui kõne lõppes. Hea, et Mia kavatses kinnisvaraga enne pensionile jäämist terve varanduse kokku ajada. Kui Kevin peaks vanas eas tema eest hoolitsema, lõpetaks Mia ilmselt mõnes külmkapi kastis kusagil kesklinna tänavanurgal. Tema poeg oleks liiga hõivatud arvutimängudest, et mäletada vanamutti, kes talle kunagi elu andis.

      Autoderivi nihkus putkale lähemale ja tema auto mootor värises ägades. Mia kopsis küüntega rooli. Springfieldi ja Bostoni vahel läbitud kilomeetrite arv oli üle neljasaja viiekümne tuhande. Oli aeg vananev Blazer romulasse saata, aga Mia ei tahtnud uue auto peale raha kulutada. Vähemalt oli see vanatüdruk välja ostetud. Piinlik sõita, aga välja ostetud. Eelmine omanik, kahekümneaastane poiss Revere’ist, oli seda tuuninud läikiva musta värvi, kroomitud velgede ja tumedaks toonitud akendega. Kevinile see logu mõistagi meeldis. Ta nimetas seda ema maffiaautoks.

      Kaye aga käis alatasa peale, et ta ostaks uue auto. Mia vennanaine pooldas kindlalt suhtumist: et edukas olla, tuleb ka edukas välja näha. See võis sobida Kaye’le, kes sõitis uhke BMWga ja riietus nagu Ivana Trump. Aga Kaye ei pidanud toitma ja riietama seitsmeteistaastast poissi, kelle jalad aina kasvasid. Kaye ei pidanud maksma õppe- ega majalaenu. Ja ta polnud üksi. Tal oli abikaasa, kes aitas arveid maksta, kes oli tubli, lugupeetud ja kel oli tulus töökoht.

      Mia jõudis lõpuks tolliputka juurde. Tolliametnik, kollaka jumega kuuekümnene meesterahvas, võttis temalt sõnatult viiedollarilise ja torkas pahura läbematusega mündid talle pihku. Mia sõitis putka juurest minema, heites korraks pilgu tahavaatepeeglisse, vahetas rida ja sõitis Big Digi tunneli kaudu läbi linna kiiremini, kui vanasti kiirteed kasutades. Ta pööras kesklinna ja oli peagi North Endis. Bostoni Little Italy oma kitsaste autodest pungil tänavate, restoranide, kondiitri- ja lihapoodidega oli meeldiv ja võluv piirkond, millest СКАЧАТЬ