Terendus 38. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sõjaväemarsid ega öised spektaaklid Nürnbergis.

      Arelius, nüüd juba teravama tooniga: Ega nende paraadid mindki pimesta. Aga vaadake töötust – see on peaaegu kadunud!

      Ja rasketööstuse näitajad on üsna fantastilised, oli Polle Grönroos talle appi tulnud.

      Kuidas te võite rääkida natsismist, nagu oleks see pelgalt majandusküsimus! oli Lindemark hüüatanud vihast väriseva häälega. Ta oli köhatanud ja õhku ahminud, nii et aadamaõun hüples – paistis, nagu oleks ta oma ärrituse sõna otseses mõttes alla neelanud – ja jätkas:

      Natside tegevus toob kasu üksnes tööstusele ja parteile. Kodanikud saavad või asemel margariini, tõelise heaolu asemel saavad nad ersatsi!

      Grönroos oli kergelt irvitades vastanud:

      Kas sa, Robi, ei peaks selle üle mitte rõõmu tundma, et inimestel on tööd? Kas halvad ajad on juba meelest läinud? Kui igal maal on miljoneid noori tegevuseta ja nälgivaid mehi, siis on ju nende juhil imelihtne neid sõtta saata. Sõjaoht on pärast Hitleri võimuletulekut vähenenud.

      Lindemark oli taas pead raputanud:

      Mis siis viga, kui see nii oleks! Kuid liikvele on lastud tohutud jõud. Jumaldamise tung ja vihkamise tung kuuluvad meie tugevaimate tungide hulka.

      Mina ei toeta tagakiusamist! katkestas Arelius teda. Ja mul ei ole midagi juutide vastu. Nad on ülbed, aga neil on selleks ka põhjust. Juba meie armas Jogi tõendab, et see on veider, kuid andekas rahvas. Aga ma olin noorest peast Berliinis praktikal, ja iga teine arst ja iga teine advokaat oli juut. Rääkimata sellest, kuidas ülikoolis asjad olid.

      Ja just sel hetkel oli Arelius oma küsimusega hajameelse Thune poole pöördunud. Ja kui Thune oli vastanud ja Lindemark selle peale protesti avaldanud, oli Polle Grönroos astunud Areliuse kaitseks välja:

      Te olete veli Lorensi vastu ebaõiglased. Ta väidab ju tegelikult üksnes seda, et teistele rahvastele on pinnuks silmas, et juudid on nii edukad. Nad on paremad kui teised, see on tõsi. Vaadake kasvõi filosoofiat, teadust, kauneid kunste, ärielu. Igal pool need juudid! Üksnes spordis ei kuulu nad edukamate hulka.

      Pärast seda kasvas vaidlus üle punetava näoga üksteisest ülerääkimiseks, mille käigus halvustati ja arvustati kõiki rahvusi ning vaatenurki – venelasi, sakslasi, juute, fennomaane ja rootsluse pooldajaid. Viimaks oli keegi, Thune mäletas justkui, et see oli Lindemark, püsti tõusnud ja teatanud, et homme on jälle tööpäev ja et parem on hakata kodu poole liikuma. Peagi võtsid nad oma palitu ja keerasid salli tihedalt kaela ümber, et end rõske udu eest kaitsta, taarusid trepist alla ja välja tänavale ning edasi väljaku serva üüriautopeatusse.

      Aga enne kui nad nii kaugele jõudsid, kui ülejäänud alles ähkides ja vandudes kalosse jalga tõmbasid, oli Robi Lindemark astunud Thune juurde, ja kuigi jommis, näis ta ikkagi kohmetu, kui ütles:

      Asi on nii, et paari nädala pärast ilmub Gabi raamat. Schildti kirjastuses.

      Thune silmitses teda külma pilguga.

      Või nii? Ja mis minul sellega pistmist?

      Lindemark oli närviliselt köhatanud.

      Jah … eks igaüks saa ju vabalt valida oma nom de plume’i.5 Ja Gabi valik on, jah, Linde.

      Thune kergitas paremat kulmu.

      Tahad öelda nom de guerre’i.6 Sest see ju tähendab, et te kavatsete peagi abielluda? Et ta justkui kompab maad?

      Oh ei, seda me küll ei plaani, oli Lindemark vilava pilguga pomisenud. Õieti palus Gabi mul seda öelda. Ta arvas, et … noh, et võib-olla see pakub sulle huvi.

      Põrgusse, ega ikka ei paku küll.

      Thune oli lausunud seda vaikselt endamisi, kuid Lindemark oli ikkagi ära kuulnud ja otsis innukalt lepitust:

      Klabben … Ma ei saa sinna midagi parata. Ma armusin. Ta võitis mu südame. Nii lihtne see ongi. Aga sinu sõprus on olnud mulle asendamatu. Loodan väga, et ühel päeval saad sa …

      Thunele meenus kuskilt ladinakeelne ütlus, võib-olla normaallütseumi kaugetest aegadest, kui tolmulõhnaline ja sotsialismi kaldunud õpetaja Grandell oli teda utsitanud, ja ta katkestas Lindemarki kibestunult:

      Tahad öelda, et amor vincit omnia? Et kõik peavad just sind nii väga armastama, et sulle antakse kõik andeks?

      Lindemark oli pettunud näoga, peaaegu nagu lühijalgne peni, kes on talle visatud kepi ära kaotanud. Ta oli jätnud rutuga hüvasti ja kiirustanud enne teisi uksest välja ja trepist alla.

      Thune jäi tükiks ajaks kontorisse.

      Ahjus olid puud ära põlenud. Kõik lambid olid kustutatud, põles ainult väike rohelise sirmiga kirjutuslaualamp.

      Viimane pisike viski poolhämaruses.

      Ta kaalus, kas kuulata mõnd plaati. Vahest Mozartit? Või midagi moodsamat. Stravinskit? Või hiljuti surnud Raveli?

      Naabrid võivad üles ärgata ja vihaseks saada. Ta valis vaikuse.

      Istus ja põrnitses selle asemel tagahoovi.

      Kõik aknad olid pimedad, kardinad ette tõmmatud. Sulavad lumehunnikud ristkülikukujulises õues. Paks udu.

      Märtsikuine Helsingi. Linn, mille maailm on unustanud.

      Thune silme ette ilmusid pildid. Gabi sel aastal, kui nad abiellusid. Robi Lindemark ja tema lapsena. Noor ja paljulubavalt andekas Jogi Jary kahekümnendate aastate algul, enam kui viisteist aastat tagasi. Zorro Arelius, kui ta meenutas veel Douglas Fairbanksi. Guido Röman, kui ta sai Hufvudstadsbladeti sporditoimetusse oma esimese asenduskoha. Polle Grönroos džässiaastail, kui ta domineeris Helsingi ööelus, pahur, kahvatu ja inetu, aga alati ilusate ja seiklushimuliste naiste seltskonnas.

      Kõik need elud.

      Siis äkki uus pilt. Inimesest, kes ei olnud kunagi tema sisepilgu ette jäänud.

      Proua Wiik, kui ta oli äsja võrkkoti ja korvi maha pannud. Proua Wiik, juuksed vihmast märjad, seljas mantel, mis lõhnas kergelt naftaliini järele, kuidas ta kolmapäevaklubi liikmeid tervitas. Tema sõbralikult ilmetu nägu, aga siis mõne sekundi jooksul arvas Thune nägevat tema silmis hoopis midagi muud, tahtejõudu, mis välgatas ja kustus – või kustutas ta selle tahtlikult – hetk hiljem?

      Aga küllap ta oli seda üksnes ette kujutanud.

      Sest kas proua Wiik ei istunud mitte kokkusaamise kaks esimest tundi kuulekalt eesruumis laua taga?

      „Jah, ma võin täiesti vabalt jääda, mul on kes teab kui palju tegemata töid, mida ma saan teha!”

      Ja tuli ta ju pärast seda kabinetti ning viis minema taldrikud ja söögiriistad, kui klubiliikmed olid vaagnad tühjendanud? Misjärel oli ta eesruumist paremat kätt jäävas väikeses köögis nõud ruttu ja korralikult nii pesnud kui ka kuivatanud.

      Proua Matilda Wiik. Alati tasane, leplik ja meeldiv kuus päeva nädalas. Aga mida ta võis teha seitsmendal?

      Veel üks elu. Kellega tal tuli arvestada. Vähemalt teatud СКАЧАТЬ