Terendus 38. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ –, kuid seda saatis üksnes söögiriistade klõbin ja kahe ettekandja diskreetsed, kuid nobedad sammud ametikorteri serveerimisruumi ja salongi vahel, kus mehed istusid.

      Hetkel, kui nad just olid asunud supi kallale, tõstis Robi klaasi ja kuulutas: „Terviseks! Kõigest hoolimata tere tulemast!” Thune kergitas vastuseks ka oma klaasi. Seejärel tühjendas ta selle ühe sõõmuga, hoidis seda siis kolmanda pintsakunööbi kõrgusel ja pahvas valjusti: „Ahhh!” Samal ajal mõtles ta endamisi, miks nad käituvad nagu kaks Munksnäsi kadetikooli aspiranti. Nad ei olnud kumbki sõjamehelikud, isegi siis mitte, kui nad olid olnud kahekümneaastased ja riik oli muudetud põrguks, kus kõik kahtlustasid kõiki.

      Söögisaali akna taga paistis päike, kuid põhjatuul oli endiselt tugev ja toostile järgnenud vaikuses oli selgelt kuulda selle vihinat. Thune kuulatas ja unistas vanaaegsest püstolitega duellist. Siis taipas ta, kui naeruväärne see mõte on. Ta ei osanud ju lasta, ei püstoli ega püssiga, ta ei kuulunud isegi kaitseliitu, ja tema teada ei kuulunud sinna ka Robi.

      Aga hiljem, kui nad sõid juba pudingit, mis oli heledat värvi ja paks, tungis Thunele pähe mõte, kuidas Robi karvane tagumik liigub nagu kolb Gabi kohal, naise harali reite vahel, Gabi oli ilmselt alasti või siis oli ta tõmmanud öösärgi lihtsalt tuharate alla ja kõhu peale, nagu ta tegi siis, kui oli Thunega. Haaranud magustoidulusika tugevamalt pihku, nägi ta vaimusilmas, kuidas ta tohutu lihanoaga ühtesoodu endise sõbra paljasse tagumikku virutab. Aga kui Lindemark Thunele silma vaatas ja väikese magusa veini klaasi kolmanda pintsakunööbi kõrgusele tõstis, manas Thune naeratuse näole, tänas lõuna eest ning kinnitas kindla häälega, et koha oli väga õnnestunud. Ta tahtis Lindemarkilt küsida, millele too mõtleb – a penny for your thoughts4 –, sest talle tundus, et võõrustaja mõtleb Gabile ka seal ja praegu, sel näiliselt rahulikul ja tähtsusetul hetkel. Ei tea, kas Gabi oli seal käinud, kas ta oli koos Lindemarkiga olnud ka ametikorteris? Kindlasti oli. Aga Thune ei esitanud küsimusi, ja Lindemark eelistas pudingit süües hoopis aknast välja vaadata – tema pilk oli naelutatud suurele haiglavahtrale, mis juba leegitses punakuldsetes toonides, ja tema näost ei olnud võimalik midagi välja lugeda.

      Ja nüüd oli udune ja hall märtsikuu kolmapäev, poolteist aastat oli mööda läinud, Gabi oli üürinud kahetoalise korteri Albertsgatani tagumises otsas, kuid veetis enamiku ajast Robi avaras korteris Villagatanil, ning Thune ja Gabi abielulahutus edenes tasapisi.

      Thune oli keeldunud esitamast süüdistust truudusetuses, seetõttu tuli neil Gabiga elada kaks aastat eri aadressil, enne kui abielulahutus sai jõustuda.

      Olen moodne inimene ja moodne jurist, oli Thune Gabile sähvanud, ma tõesti ei kavatse viidata millelegi nii vanatestamentlikule nagu hooramine.

      Niisiis poole nelja paiku helistas kolmapäevaklubi liikmetest esimesena (peale Grönroosi, kes hakkas juba vinti jääma) uksekella mees, kes oli Thunelt naise üle löönud. Thune pidi ise ukse avama, sest proua Wiik ei olnud veel tagasi jõudnud.

      Tere tulemast, armas Robi, lausus Thune lühidalt ja taganes paar sammu, et Lindemark saaks sisse astuda.

      Kui kaua me ei ole näinud, Klabben, suur tänu kutse eest, vastas Lindemark. Thunele tundus, nagu oleksid sõnad pähe õpitud. Lindemarki nägu väljendas muretut heasoovlikkust ja suurt rahu, kuid tema käeliigutused olid ebatavaliselt rabedad, kui ta vihmavarjult piisad maha raputas ja selle trepikotta kuivama jättis.

      Proua Wiik jõudis delikatesside ja pudelitega tagasi alles pärast kella nelja. Siis olid ka Röman ja Arelius juba kohal. Proua Wiiki oli üllatanud lörts, tema mantel oli märg ja ta näis muretsevat selle pärast, kuidas tema soeng välja näeb. Thune teadis, et lisapudelid olid hädakaitse liialdus. Ta oli juba varem piisavalt veini ja kangemat kraami muretsenud, aga ta ei tahtnud kõige vähematki riskida – alkoholi otsasaamine oli kõige hullem asi, mis sai juhtuda.

      Thune esitles proua Wiikile peale Grönroosi kordamööda kõiki klubiliikmeid. Robert Lindemarki tutvustas ta kui peaarsti, aga ei saanud jätte lisamata „ja elumees”. Thune hääles oli kerge iroonia.

      Teised mehed, kes olukorda tundsid, panid seda tähele ja vahetasid omavahel vargsi pilte. Lindemarki nägu ei reetnud midagi, ja proua Wiik ei paistnud midagi märkavat.

      Seejärel tutvustas ta meestele proua Wiiki, hääles teatud uhkus: Meie suurepärane uus abijõud siin kontoris. Proua Wiik on meil töötanud alles seitse nädalat, aga on jõudnud saada juba asendamatuks.

      Guido Röman turtsatas naerda ja küsis: miks sa räägid meist, Klabben? Kõik ju teavad, et te olete siin kahekesi.

      See on ajutiselt nii, kulla Guido. Suvel on Rolle tagasi.

      Thune õepoeg Rolf-Åke Hansell oli hoidnud büroo töös neil aastail, kui Thune töötas ministeeriumis. Oma noorusele vaatamata oli 28-aastane Rolle Hansell juba parem jurist ja majandusnõunik kui onu. Rolle valmistus Uppsalas doktorikraadi kaitsma. Thune, kes tööasjus endale kunagi ei valetanud, soovis väga, et õepoeg büroosse tagasi tuleks.

      Ta heitis pilgu proua Wiikile, kelle näos ei olnud jutuajamise jooksul liikunud ükski lihas. Ta oli tervitanud Aureliust, Lindemarki ja Römanit viisakalt, kuid vaoshoitult, ja teinud kerge kniksu. Thune meelest paistis ta kahvatu ja väsinud. Kas oli selle põhjuseks udu, raske hall päev? Või oli ta teda liigselt koormanud ning peaks ta mõni päev varem ära lubama?

      4

      KUI TEISED OLID lahkunud, jäi Thune veel kontorisse.

      Tuba hakkas külmaks minema, seepärast võttis ta paar halgu, avas ahjuukse ja tegi uuesti ahju tule.

      Akna taga valitses paks ja rõske udu. Kasarmuväljak oli hüljatud, hääletu veealune maailm: tänavalaternate valgussõõrid olid laialivalguvad nagu kahvatud millimallikad.

      Thune tundis end tõelise idioodina.

      Ta oli paraja pinge all olnud juba enne kokkusaamist, oli ta ju kõvasti vaeva näinud, et oma kibestumusest ja üksindusest hoolimata näidata Robi Lindemarki suhtes üles head tahet.

      Nüüd oli ta meel kurb ja rõhutud, nagu oleks keegi pitsitava metallvõru talle pea ümber kinnitanud.

      Vestlus oli käinud Euroopa ja poliitika üle. Meeldiv see igatahes ei olnud. Toit, mis pidi leevendama alkoholi mõju, oli juba esimese tunniga nahka pistetud. Siis sai napsitamine veel hoogu juurde, kuid see ei olnud vana sõprust üles sulatanud, nagu Thune oli lootnud. Koos joobumusega lõid lõkkele hoopis vastuolud, mis olid juba kaua tuha all hõõgunud.

      Thune oli istunud Robi Lindemarki vastas ja tundnud end ebamugavalt. Ta oli püüdnud mitte mõelda Gabile.

      Ja muidugi oli ta mõelnud Gabile.

      Oli mõelnud tema peale terve õhtu.

      Paaril korral oli tema ebamäärane seisukoht põletavas Saksamaa küsimuses teda ilmselgelt paljastanud. Esimest korda kolmapäevaklubi kümneaastases ajaloos lõi välja nii suur erimeelsus, et pani proovile klubiliikmete vastastikuse austuse. Nad taipasid esimest korda, et ka kõige ühtekuuluvam sõpruskond võib laguneda, kui poliitika kasvab üle sõjaks. Ja mida õigusteaduse litsentsiaat Claes Thune siis teeb?

      Istub laua ääres, tema keha on kohal, aga hing mitte.

      On vajunud mõtteisse, mis keerlevad endise naise ümber, tema eeliste ja ihade ümber.

      Talle oli meenunud nende viimane suvi Rootsis.

      Kolmekümne kuuenda aasta juuli. СКАЧАТЬ