Terendus 38. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tuleb tal taas rahustada Polle Grönroosi, kes nii kohutavalt muretseb, et varandus enam ei kasva. Kui Thune ei oleks Robert Lindemarki peale nii hirmus vihane olnud, oleks ta Grönroosi juba ammu Robi juurde saatnud. Grönroos vajas närviarsti, mitte majandusnõunikku.

      Õhtu vestlusteemaks kujuneb Saksa vägede sissemarss juubeldavasse Austriasse, selles oli ta kindel. Sellest oli möödunud nüüd paar päeva, aga keegi muust ei rääkinudki. Thune oli seisnud oma üksildase magamistoa akna all ja mõelnud Gabile ning kuulnud, kuidas kirikukellad kutsusid pühapäevasele jumalateenistusele, kui Soome uudisteagentuuri esindaja edastas raadios Hitleri võidukõnet. Suur-Saksamaa, Rooma keisririigi pärija, Maailmariik, mida ootas tuhat kuldset aastat. Selline kõne esindas aja vaimu: Thunel oli kolleege, kes pärast advokaatide liidu lõunasööki purju jäädes maalisid pilte Suur-Soomest, mille idapiir ulatub Uurali taha.

      Thunel oli käsil oma elu ümberhindamine. Mõnikord, nagu nüüd, mõtles ta neile kuuele noorele mehele, kes asutasid kolmapäevaklubi, ja neile kuuele keskealisele mehele, kes nad olid praegu. Esimesed kuus ei olnud samad mis hilisemad, aastate jooksul oli kaks ära kukkunud ja kaks tulnud asemele.

      Nad olid klubi asutanud kahekümne seitsmenda aasta sügisel, vaevalt paar kuud pärast Thune ja Gabi abiellumist, kõrgkonjunktuuri ajal, kui linn kubises vast avatud džässikõrtsidest ja Fabiansgatani Lidos esines tantsijanna Ida Bedrich sama hästi kui alasti. Nad olid tudengielu selja taha jätnud – kõik peale laisa Guido Römani – ja saanud koha soliidsetes firmades ja asutustes. Kolmapäevaklubi põhikirjas seisis punkt, et selle tegevuse siht on „toetada rootsikeelse poliitilise ja kultuurilise keskustelu jätkamist ja süvendamist Helsingi linnas”, kuid tegelik eesmärk oli pakkuda oma liikmetele napsitamise võimalust. Klubi tegevus oli olnud vilgas kuni 1933. aasta alguseni, jäänud siis soiku, kui Thune oli tööl Stockholmi ja Moskva saatkonnas, ja elavnenud nüüd taas.

      Thune ei olnud loomult hoopleja. Aruteludes ei üritanud ta kunagi vastu vaielda ega õli tulle valada, ja võõrastele jättis ta mulje, et tema roll ei ole oluline. Aga ta teadis, kui tähtis ta kolmapäevaklubile on.

      Vaene Bertel Ringwald oli langenud juba kolmekümne esimese aasta suvel Turu saarestiku kapriisse Vidskäri väina ohvriks, ta püüdis tormisel merel taltsutada suurt purjekat, kuid kukkus vette ja uppus. Aasta hiljem abiellus Hugo Ekblad-Schmidt pariislannaga ja sai oma äia agentuuris, Marais’ kõrvaltänava kontoris direktori asetäitja koha.

      Klubi asutajaliikmetest olid alles psühhiaater Robert Lindemark, ajakirjanik Guido Röman, poeet ja näitleja Joachim „Jogi” Jary ja Thune.

      Ärimees Leopold Grönroos ja arst Lorens „Zorro” Arelius olid võetud klubisse vastu hiljem, Arelius alles 1936. aastal.

      Kirju seltskond. Aga neid ühendasid tugevad sidemed.

      Seegi kord ei olnud kõiki kohal.

      Küll aga oli Robi Lindemark, esimest korda pärast seda Gabi lugu. Lindemarki oli pro forma kutsutud eelminegi kord, aga ta oli ära ütelnud. Ei teatud, kas ta oli keeldunud taktitundest Thune vastu, hirmust või häbist. Ei olnud aga kahtlustki, et see oli Gabiga seotud.

      Gabi ja Robi. Gabi ja Robi ning armas pime tobu Klabben. Thune tundis ikka veel vähemalt kord nädalas enda sees armukadeduse sähvatusi, see torkis nagu haljas terasnuga. Aga ta oli otsuse teinud. Oli aeg ilmutada suuremeelsust. Ta oli helistanud Lindemarkile ja teda isiklikult kutsunud. Jutt eriti ei edenenud, kuid Thune jäi endale kindlaks, ja kohmetu Robi oli nõustunud.

      Kui mõni liige klubisse naasis, siis jäi mõni teine ära. Joachim Jary oli teatanud takistusest. Või õigemini öelda: peaarst Lindemark oli rääkinud Jary takistusest Thunele. Jary oli saanud uue närvivapustuse ja ta oli jälle viidud Kopparbäcki haiglasse, mis asus linnast põhja pool.

*

      Thune ei saanud muidu, kui pidi mõtlema oma sõprusele Robi Lindemarkiga.

      Kuidas nad olid gümnaasiumi ajal teinud jalutuskäike läbi Brunnsparkeni ja mööda Meresadama randa Sandvikeni poole, kõndinud eredas kevadvalguses ja pikkadel pimedatel sügisõhtutel ning vestelnud filosoofiast ja kirjandusest. Bergsonist ja Barbusse’ist, Kiplingist ja Tolstoist, Ahost ja Schildtist. Thune pikk, kõhetu ja blond ning Lindemark jässakas, tugeva kondiga ja tume. Uljad kutid, kes talvel hüppasid hüppemäel ja suvel ujusid kuni Rönnskärini, kutsusid neid küll Pataks ja Patassoniks, Põieks ja Õlekõrreks, Maksiks ja Mooritsaks. Aga Robi ja Klabben ei teinud pilkamisest välja. Nad olid lapsepõlvesõbrad, elasid mõlemad Parkgatanil ja olid kõik aastad rootsi normaallütseumis pinginaabrid. Nad olid parimad sõbrad, jah, enamgi veel, verevennad. Suvel, kui nad olid kaksteist, olid nad piduliku rituaaliga lõiganud taskunoaga pöidlasse ja vahetanud verd.

      Sõlminud liidu.

      Aga sellest oli palju aega möödas.

      Thunele meenus tuuline reede poolteist aastat tagasi, kui kõik oli tundunud nagu operetis.

      Kolmekümne kuuenda aasta oktoober. Mõni kuu pärast Thune ja Gabi naasmist Stockholmist, paar nädalat enne Thune kolimist Moskvasse. Gabi oli juba öelnud, et tahab jääda Helsingisse, tal ei olevat enam jaksu välismaal elada. Ja ta ei usaldanud bolševikke, eriti selliseid nagu Stalin.

      Aasta varem oli Thune juhuslikult avastanud peidukoha, kus Gabi hoidis oma päevikut. Ja novelle, mida ta oli hakanud kirjutama Thune teadmata.

      Nende lugemine vapustas teda, kuid algul ei olnud ta nõus midagi kahtlustama.

      Kohe pärast Helsingisse tagasitulekut ja Högbergsgatani korterisse kolimist oli ta kindlaks teinud, et naine hoiab päevikut ja vihikuid samas kohas. Ja ta oli jätkanud lugemist, kui võimalus avanes.

      Ühel oktoobrikuu neljapäeval oli ta teatanud kantseleiametnikule, et järgmisel päeval ta ministeeriumisse ei tule: ta töötab kodus ega soovi, et teda telefonikõnedega häiritaks.

      Reede ennelõunal pool üksteist oli ta kohtunud Lindemarkiga Brobergi kooli juures. Thune oli istunud närviarsti metallhalli Opel Olympiasse ja nad sõitsid uude ja moodsasse Kopparbäcki vaimuhaiglasse, mille üle Lindemark oli nii uhke.

      Sõidu ajal vestlesid nad vähe. Raevukad tuulehood raputasid väikest terasautot ja sundisid Lindemarki rooli kindlamalt pihku haarama ja juhtimisele keskenduma. Aga see vähene, mida räägiti, oli kaalukas. Kui nad olid Tusbyst möödas ja lähenesid lõuna poolt juba Kopparbäckile, ohkas Thune alistunult ning lausus pead pööramata ja sõbra poole pilku heitmata:

      Gabi kavatseb mu maha jätta. Näib nii, et tal on tõsine armulugu.

      Lindemarki näole ilmus osavõtlik grimass, kuid tema pilk püsis teel. Mis seal ikka, mõtles Thune, sest Olympia vappus tuule käes.

      See kõlab dramaatiliselt, Klabben. Ja ebausutavalt. Kellega?

      Sinuga, Robi, oli Thune rahuliku häälega vastanud. Ta imestas isegi, miks ta ei olnud end samal hetkel vasakule pööranud ja tugevasti roolist haaranud, see ei oleks olnud raske ja tagajärjed oleksid kindlasti olnud rängad, sest kiirus oli 75‒80 kilomeetrit tunnis.

      Aga ta oli üksnes lausunud: Kas mitte sellest ei tahtnudki sa minuga lõuna ajal rääkida?

      Kõrvalisele inimesele oleks kindlasti tundunud koomiline, et nad ikkagi koos lõunat sõid. Koos lõunatamise mõte oli neil tekkinud siis, kui elu oli hakanud neid eri suunda kandma, ja neil oli kujunenud traditsiooniks, et korra aastas tegi kumbki teisele lõuna välja. Kui Lindemark sai Kopparbäcki peaarstiks, hakkas ta Thunet sinna kutsuma. Kui oli Thune kord, pani ta laua kinni mõnes Helsingi südalinna restoranis, Kämpis või Royalis või Monte Carlos.

      Olukord СКАЧАТЬ