Terendus 38. Kjell Westö

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Siis pidi ta välja võtma oma puhkusenädalad, nad kavatsesid sõita Gabiga Soome, Gabi sugulaste suvilasse, Esbo Suvesaarestikku.

      Thune oli andnud majapidajanna Elsale vabad päevad, söönud Sturehofis ja Anglais’s, teinud igapäevaseid toimetusi suviselt tühjas saatkonna kantseleis Strandvägenil, joonud Säckenis paari ajakirjanikuga õlut, tundnud rahuldust selle üle, et nii tema kui ka Gabi tunnevad end hästi. Põhiliselt oli ta viibinud umbses ja kitsas korteris üleval Johannese kiriku lähedal, kirjutusmasin seisis väikese söögitoa laual, ta toimetas kodus tennisepükstes, särgivarrukad üles kääritud, paljajalu, töötas hajameelselt ettekannete kallal, kastis lilli, korrastas asju pärast kevade ja varasuve kiireid töid. Otsis kadunud linast kuube, kui pidi sõitma Bellmansrosse kohtumisele, ja avas hajameelsushoos oma riidekirstu asemel Gabi oma.

      Gabi oli praktilistes asjades sama lohakas kui Thune: ta oli unustanud oma riidekirstu lukku panna. Thune oli jõudnud juba hakata riietes sobrama, enne kui oma veast aru sai. Aga juba torkasid päevik ja vihikud silma. Ja ta oli üksi korteris, kuhu ükski teine oma jalga ei tõstnud, enne kui Elsa pidi järgmisel esmaspäeval koristama tulema.

      Kiusatus oli suur.

      Vahest tulenes see vähesest eneseväärikusest või paljast armukadedusest. Pärast kolme aastat Stockholmis elamist tundis Thune end ikka veel ebakindlalt. Gabil käis sõprade leidmine palju kergemalt, tema nutikus ja sarm niitis inimesi nagu loogu.

      Ta mäletas seda närivat tunnet, mis lugemise ajal tekkis, jõuetust, mis haaras kogu keha, nõrkust, nagu ei jaksaks ta enam kunagi kätt ega jalga tõsta, reipal sammul astuda, nagu ei jätkuks tal enam kunagi otsustavust naist kallistada ja suudelda, et ta ei saa enam kunagi kogeda seda erutust, kui riist aluspükstes kikki läheb.

      Äkki meenus talle, et ta elab Hjalmar Söderbergi kvartalis. Seal kirikuaias oli seisnud Söderbergi piinatud Arvid Stjärnblom ja vahtinud Lydia Stille aknasse.

      Tõsised mängud: juba esimesel lugemisel oli Thune leidnud pika päevikukirjelduse erutusest, mis oli tekkinud eelmisel suvel Soomes käigu ajal Grankulla aiapeol. Meest, kes oli Gabis huvi äratanud, nimetas ta R-iks, Gabi meelest oli ta šarmantne, meeldiva käitumisega ja hea kuulaja. R-i mainiti sel aastal veel ainult ühe korra, möödaminnes, seoses minister Erichi juures toimunud suure novembrikuise õhtusöögiga.

      Kirglikke kirju ei olnud. Kirju ei olnud üldse. Ei olnudki nagu õieti põhjust midagi kahtlustada. Aga Thunele meenus, et Robi Lindemark oli tookord novembris istunud saadiku lauas ja et ta oli just sel nädalal osalenud Stockholmis arstide kongressil.

      Thune oli nagu ära vahetatud, kui Gabi läänerannikult oma suvereisilt koju tagasi jõudis. Ta tujutses. Heitis Gabile ette raiskamist ega olnud rahul nende korteriga. Ta oli nagu tige herilane, ja ta ei saanud isegi endast aru.

      Elsa kattis mööbli linadega ning Thune ja Gabi lendasid Helsingisse. Nad maandusid Skatuddeni lähedale Kronbergsfjärdenile ja sõitsid edasi Suvesaarestikku, nagisevate põrandate ja nikerdustega suvilasse, kus valitses patriarh Boris Fahlcrantz ning Borisi tütar Gabriella koos õdede-vendadega kuulas sõna ja oli jälle nagu väike laps.

      Seal suguvõsaparadiisis oli üha pahuram Thune hakanud voodis esitama uusi nõudmisi. Üks neist oli seotud valge pitskindaga, aga Gabi oli keeldunud. Nõudmine tulenes sellest, et Thune oli salaja lugenud tema novelli „Siidpadi”, aga seda Gabi ei teadnud.

      Viiendal korrusel asuv Claes Thune advokaadibüroo, selle kaugeimas ruumis, mida kutsuti kabinetiks, tol 1938. aasta märtsikuu kolmapäeval, kui õhtust sai öö: oli tülitsemist, vihaseid väljaütlemisi, karme sõnu. Kuid Thune pilk oli suunatud kaugusse, kaotsi läinud suvedesse, Gabisse. Öeldud sõnad jõudsid tema teadvusse üksnes kildudena, tema enda kommentaarid jäid hämaraks, mittemidagiütlevaks. Õhtu oli jõudnud juba kaugele areneda, kui Lorens Arelius esitas talle küsimuse:

      Kas pole tõsi, Klabben? Sinagi ju tunned Berliini, see oli ju tollal niisugune, nagu ma räägin, kas oled nõus?

      Thune vaatas ringi ja paari hetke jooksul oli ta Gallen-Kallela maali „Sümpoosion” keskel. Meeste silmad olid sama tumedad ja torkivad nagu Sibeliuse ja Kajanuse silmad sellel kuulsal maalil. Zorro Arelius oli meeldiva välimusega, mis äratas patsientides tema vastu usaldust, kuid nüüd olid näojooned alkoholi mõjul lõtvunud, pilk oli metsik ja udune, suule oli tardunud ülbe ja üleolev muie. Arelius oli Thunest aasta vanem ja oma hüüdnime oli ta saanud tudengipõlves: noorena oli ta sarnanenud Douglas Fairbanksiga, kes oli mänginud filmis Don Diego de la Vegat ehk kättemaksjat Zorrot. Nüüd meenutas ta rohkem mõnd olendit doktor Caligari kabinetist, kedagi, keda meelsasti silitad pärikarva, et ta ei ärrituks, ja küsimusest üllatatud Thune vastas:

      Jah, ma ei tea … võib-olla.

      Areliuse kõrval istuv sama purjus Robi Lindemark raputas vihaselt pead ja pahvatas:

      Pagana pihta, Klabben, sa ei arva ju ometi nii! Kas sa kinnitaksid seda ka siis, kui siin toolil istuks Jogi?

      Thune tundis igatsuskihvatust, kui Joachim Jaryt mainiti. Jary oli viimastel aastatel viibinud ikka ja jälle Lindemarki haiglas, tema tervis jäi üha nõrgemaks. Ta oli alati olnud närviline, unistaja ja fantaseerija, kelle vibu oli nii pingul, et iga päev katkes nöör või kaks. Teda oli noorest peale vaevanud lavahirm, paar aastat tagasi oli see kasvanud nõnda suureks, et ta pidi teatris töötamise lõpetama. Samal ajal oli üleüldse tasakaalutus temas kasvanud. Ta oli hakanud märkama juudiviha ka tavalistes olukordades, kus selle üle lihtsalt nalja visati, nagu visatakse nalja iga teise rassi või rahvuse üle.

      Thune tundis taas kihvatust: ta tundis end halvasti, et oli nii kergekäeliselt suhtunud Areliuse küsimusse, tundmata huvi, mille kohta see käib. Ta mõistis, et võib jätta endast pealiskaudse ja kohtlase mulje, ja tuhnis nüüd meeleheitlikult oma mälusoppides.

      Terve õhtu oli vaieldud Saksamaa, Austria ja Hitleri üle. Lindemark oli pidanud pika monoloogi ajastu ideoloogiatest, rääkinud, kui manipuleeritav on nende pseudoklassitsism ja ihalus uhkete dekoratsioonide ja välise võltshiilguse järele. Ta oli rõhutanud, et natsism on ideoloogiana kõigist teistest kõige hullema loomuga: „Lasime metsalise aastaid tagasi lahti, ja nüüd ei saa keegi teda puuri tagasi, see lihtsalt irvitab taltsutaja üle, naerab nii porgandi kui ka piitsa välja.”

      Arelius ja Grönroos, kes teadsid, et Lindemark oli viimastel valimistel hääletanud sotsiaaldemokraatide ja mitte soomerootslaste poolt, avaldasid selle vastu protesti. Arelius süüdistas Lindemarki odava retoorika kasutamises, ja küsis talt, kas ta on tõesti valmis kaitsma säärast tapahimulist intriigipunujat nagu Stalin, samal ajal kui ta mõistab hukka Saksa juhi, kes rakendab võib-olla karme võtteid, kuid kes on selgelt oma riigi jalule tõstnud.

      Thune oli tähele pannud, et Areliuses oli tärganud kange tahtmine Lindemarki veelgi ägedamalt rünnata ja tuua oleviku hindamiseks esile uus, saksameelne vaatenurk.

      Ja Lindemark ei jäänud oma ägeduses temast maha. Austerlastel tuli hääletada Suur-Saksamaaga ühinemise poolt või vastu, ja hääletussedeli sõnastus oli avaldatud ajalehtedes. Lindemark vahutas raevust:

      Kas toetad meie juhti Adolf Hitlerit ja sellega ka Austria taasliitumist Saksamaaga, mis sai teoks 1938. aasta 13. märtsil? Mis pagana hääletussedel see on? Kus on vaba valik, kui küsimus on nii püstitatud?

      Vaba valik seisneb muidugi selles, et sa võid vastata „ei”, oli Arelius talle kuivalt sähvanud.

      Lindemark: Võin vastata „ei”! Mis hinnaga, Zorro? Et keegi maalib minu maja seinale suure musta E? Et mind saadetakse aastaks Dachau töölaagrisse härra Loritzi sõbraliku järelevalve alla?

      Guido Römer СКАЧАТЬ