Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

      „Ma… kogemata.”

      „Ma mõtlesin, et midagi juhtus.” Ingmari silmad on ekraanivaatamisest punased.

      „Anna andeks. Ma olen väsinud.”

      „Sa oled alati väsinud.”

      Ingmar teeb külmkapi ukse lahti, võtab sealt õllepudeli ning teeb selle lahti. Seejärel toob ta nähtavale vorsti, või, majoneesi ja hapukurgipurgi ning hakkab endale võileibu tegema. Seda teeb ta alati – sööb, kui on närvis. Võileibade hunniku ja majoneesi hulga järgi saab kohe aru, kas tööl on parasjagu hea või halb nädal. Praegune nädal on väga halb.

      „Kus sa päeval olid?”

      „Mida?”

      „Mulle helistati. Meie alajaamas olevat olnud erakorraline elektrikatkestus. Taheti teada, kas keegi on kodus ja kõik on korras.” Mees tõstab pilgu ja vaatab naisele süüdistavalt otsa. „Ma pidin lõunaselt koosolekult ära jooksma. Kus sa olid?”

      „Mul oli tegemist.”

      „Mis tegemist sul olla sai? Käisid poes?”

      „Ei. Ma ju ütlesin sulle, et ma käisin arsti juures.”

      „Ütlesid või? Sul ei ole ju midagi viga.”

      Korraks tõstab Silva pilgu mehele, imestades endamisi selle üle, kas Ingmar tõesti teeb nalja. Kas see on iroonia? Aga ei, ei, mehe heledate silmade pilk on täiesti tõsine. Silva langetab pea. Isegi ta õlad vajuvad kühmu.

      „Ma käisin ju Robini pärast.”

      „Lollus.”

      Mees võtab võileivataldriku ühte kätte ja haarab teisega laua pealt õllepudeli. Siis ta peatub ja paneb võileivad käest. Vaba käe libistab ta Silva pihale, kust see aegamisi allapoole laskub, kobades tema pehmet ihu. Seejärel vajutab ta naise õlale ühe küsiva musi. Silva tõmbab ennast lahti ja astub paar sammu mehest eemale. Ingmar muigab virilalt ja lonksab siis pudelist.

      „Nad käisid isegi magamistoas.”

      „Kes?” Silva vaatab mehele üllatunult otsa.

      „Need elektrivõrgu mehed. Ma mõtlesin, et see on päris imelik. Mida nad siis arvasid, et pistikupesadest löövad leegid välja? See oli täiesti ebavajalik. Täielikud imbetsillid.” Ingmar ohkab ja võtab võileivataldriku taas kätte. „Ausõna, mõned inimesed lihtsalt absoluutselt ei mõtle, mida nad teevad. Lihtsalt passivad oma aja täis ja küsivad selle eest pappi. Ja siis minusugused tehku kogu tegelik töö ära.”

      Ingmar pöördub ja läheb ära. Üle tema kõhna selja paistab helendav arvutiekraan. Mees kõnnib arvutini, istub ja paneb kõrvaklapid pähe. Hetk hiljem hakkab ta kiiresti klaviatuuril klõbistama. Silva toetub küünarnukkidega kapile ja masseerib tuikavaid meelekohti. Tema pea valutab kohutavalt ja silme ees kipub virvendama.

      Nagu läbi kuldse udu kerkib tema silme ette üks ammune suvehommik.

      Kaks tüdrukut suvekleitides Holmide vana tumeda maja taga puupakkudel, vahtimas silme ees laiuvaid välju ja närimas heinakõrsi.

      „Kui kaugel see teie maa piir üldse on?”

      Helena naeratab. Kui ta seda teeb, paljastuvad tema veidi viltused esihambad – ainus iluviga tema kaunis näos. „Oh, seda ei tea enam keegi. Pärast seda põldu on metsatukk, aga selle taga on jälle meie maa. Meil on hästi palju maad, aga korraga ei näe seda kõike, alati on mets vahel.”

      „Sul on nagu oma kuningriik.” Silva hääles kõlab väike kadedusenoot. Iga kord kui suvi lõppes, pidi ta minema ema ja isaga tagasi linna, väikesesse kolmetoalisse korterisse, mille akendest paistsid tuhanded teised samasugused kõledad valguseruudud. „Sa oled nagu päris printsess.”

      „Kuninganna,” ütleb Helena äkitselt rõhuga.

      „Ei, ikka printsess. Kuningannad on ju abielus…” Silva jääb järsku vait. Tal hakkab ebamugav. Häbenedes vaatab ta vilksamisi sõbranna poole.

      „Ma võin vabalt kuninganna olla,” ütleb Helena kuidagi külmalt. „Kuna mu ema ennast ära tappis, siis ei ole siin ühtegi teist naist peale minu.”

      Mälestustelõnga lõikab katki Robini karjumine. Seekord kõlab ta agressiivsemalt kui tavaliselt. Astmeid vahele jättes tormab Silva trepist üles. Poisi hääl on terav ja kile. Ilmselt tuleb Ingmaril kõrvaklappidest päris põrgumüra, et ta sellist kisa ei kuule. Hääl peksab vastu ta kõrvakilesid. Pea on justkui kummist, väsimus surub kõik tunded ja mõtted ühtlaseks halliks kihiks. Alles siis, kui ta poisi voodi ette jõuab, saab ta lõpuks sõnadest aru. Ta klammerdub võrevoodi serva külge ja tunneb, et ta sõrmed on vastikult tuimad. Kael muutub hirmust jäigaks, kui ta toas ettevaatlikult ringi vaatab. Peale nende kahe ei ole seal kedagi.

      „Tädi, tädi!” röögib poiss, vahtides üle ema õla tühjusesse.

      Kui Miko Anderson kell kaks öösel uuesti oma koduuksest sisse astub, on ta liigutused sama täpsed ja osavad kui vilunud murdvargal. Ta võtab saapad jalast vaiba peal seistes, et mitte tekitada ainsatki üleliigset heli, ning liigub siis mööda koridori edasi nagu kass. Ta ei hakka vannituppa minema, et veesolin ta naist üles ei ärataks; õnneks polegi tal vaja sinna minna. Ükshaaval koorib ta riided seljast ära, puistab neid edasi kõndides toolide seljatugedele ja põrandale, kogu aeg sisimas pingsalt soovides, et tal õnnestuks liikuda elutoa diivanini, tekitamata ainsatki heli. Viimaks sihtmärgini jõudnud hingab ta kergendatult välja; et kohe seejärel seista silmitsi uue probleemiga. Päevatekk, mis vedeleb tavaliselt diivani seljatoel, on kadunud. Hambaid kiristades hiilib Miko kapi juurde, tõmbab ukse ettevaatlikult lahti ja kuulatab südame põksudes, ega ta naine ometi ei ärka; ettevaatlike liigutustega just nagu keerukat operatsiooni sooritav kirurg haarab ta riiulilt pehme fliisteki ja siirdub siis sellega diivanile. Kui ta viimaks aeglaselt pikali heidab ja teki üle õlgade tõmbab, tunneb ta korraks tohutut rahulolu. Väsimus laskub ta peale nagu kotitäis telliskive ja üheks hetkeks on tal kõigest ükskõik. Miko sulgeb silmad. Helena on minevik, tema vennad on minevik, lapsepõlv on ammu otsa saanud ja ära unustatud. Kõik tema kired ja lootused, usk ja pettumus kõlisevad aja tühjas liivakellas nagu teemandid.