Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ terase uudishimuga. „Kas see vastab tõele?”

      „Jah.” Miko võtab pakutud õlle laisalt vastu.

      „Mis meie põllust saab?”

      „Kust mina tean?” Miko muigab. Õlu on mõnusalt jahutav, ööõhk karge ja laitmatult naistevaba.

      „Me peame midagi ette võtma. Me ei saa seda ju niimoodi jätta. Mõtle peaga, mees.”

      „Mul on pohhui.”

      „Valetad.” Paul naerab põlglikult. „Oi, raisk, kuidas valetad! Pealegi, asi pole rahas. Mida me teeme, kui kogu see värk välja tuleb?”

      „Põletame kõik maha.” Miko tõmbab viimase mahvi, viskab koniotsa ära ja haigutab. Nii kuradi hea. Tema soontes voolab täiuslik apaatia.

      „Loll oled peast.” Paul ei naera enam. „Sul on seda kraami rohkem vaja kui mul. Kelle juurde sa lähed, kui sa enam minu juurde tulla ei saa?”

      „Ma ei tea, ükskõik. Linna.” Pauli käitumine hakkab Mikole närvidele käima, ta tahaks praegu üksi olla, vaadata taevast ja tähti, hingata värsket õhku, ja mis peamine – mitte mõelda. Üldse mitte mõelda, ainult kuulata vaikust ja lülitada ennast kõigest välja.

      „Me peame mingi osa ümber istutama.” Paul tõuseb püsti ja hakkab rahutult edasi-tagasi kõndima. „Me peame leidma mingi muu sobiva maatüki ja sinna istutama. Millal see ehitus algabki? Ma kuulsin kuskilt, et keegi ütles, et juunis. Kas see on tõsi, Miko? Kas nad hakkavad juunis ehitama?”

      „Ma ei tea.” Miko surub lõualuud kokku.

      „Sa ei tea? Sa ei tea? Me ei saa seda ju niimoodi jätta, me peame tegutsema, tegutsema, ja kähku, muidu on kõik pekkis, sa ju saad sellest aru, Miko, saad ju aru, või ei saa,” vuristab Paul, nüüd juba selgelt tuntava ärritusenoodiga hääles. Ta hõõrub närviliselt oma pealage ja hetkeks mõtleb Miko: sellest see hõrenemine tulebki.

      „Saan. Tegeleme. Aga mitte täna.” Sõnad loivavad laisalt üle ta huulte, tal pole mingit tahtmist nende asjadega tegeleda. Jah, ta tegeleb, aga kunagi hiljem. Mitte praegu. Palun, Paul. Mine lihtsalt ära.

      Paul tõmbab kopsud õhku täis ja hetkeks jääb mulje, et ta hakkab kohe veel hullemini vatrama. Miko teeb silmad lahti ja vaatab talle otsa. Miski tema pilgus ilmselgelt vapustab Pauli, sest too tõmbub kohe tagasi, tõstab ootamatult käed üles, justkui kartes mahalaskmist, pöördub seejärel ning marsib sõnatult majja. Isegi oma pooleldi joodud õlle jätab ta kušeti juurde lauale.

      Miko nõjatub seljatoele ja põrnitseb taevast. Tähed säravad täna nii külmalt ja kaunilt. Imelik on mõelda, et nad on alati seal olnud. Noh, vähemalt enamik neist. Nad on näinud kõike, absoluutselt kõike, mis on Maa peal toimunud. Nii nagu ka puud ja majad; oo jaa, kui nemad oleksid osanud rääkida, oleksid nad rääkinud… Miko kortsutab kulmu. Nad oleksid rääkinud…

      Helenast.

      Mälestus ilmub pimedusest tema ette äkiliselt nagu piitsaplaksatus. Helena käed, pehmed ja nõtked, pikkade õrnade sõrmedega, silitamas tema juukseid. Suured rohelised silmad. Suvi, valge kleit, roheline muru, eredad päiksekiired murdumas juuste kullal.

      „Kas sa armastad mind?”

      „Jah.”

      „Ma ei usu sind.” Hele naer, kurrud silmanurkades. Saledad õlad, mis libisevad ta käte kohmakast haardest välja, kui Helena eemaldub, kiirelt ja kergelt nagu lind. Valgus paistab tema valgest kleidist läbi ja sihvakad jalad joonistavad välja kaks habrast siluetti. Miko komistab; jalad on kuidagi iseäralikud, rasked ja töntsid, kui ta Helenale järele püüab joosta. Veri vemmeldab, kõrvus kohiseb Helena naer. Ja siis – on tüdruk äkitselt kadunud.

      Nagu välgust rabatud seisab ta keset välja ja vaatab enda ümber, pimestatud päikesesärast. Putukad sumisevad rohus, nahk lõhnab päikese järele, rohukõrred sahisevad laisalt.

      „Helena?”

      Millestki aru saamata astub ta edasi, otsides pilguga tüdrukut. Eemal sätendab sinine järv, hetkeks on tal tunne, et Helena on vees. Ja siis ilmub ta välja ühe puu tagant, pesuväel, tumedad rinnanibud kumamas läbi õhukese kanga. Silmis iseäralik pilk, astub ta tema poole. Miko tunneb, kuidas veri talle korraga pähe ja niuetesse valgub. Hetkeks on tal tunne, et ta tahaks ära joosta. Ometi seisab ta paigal ja ootab kannatlikult, kuni tüdruk temani kõnnib, seisatab ta ees, lähedal, väga lähedal, nüüd puudutavad ta rinnanibud poisi ribikorvi ja ta tunneb, kuidas tüdruku soe hingeõhk talle vastu põski paiskub. Ta tahaks tüdrukut katsuda, igalt poolt, teda silitada, muljuda ja pressida kõigest jõust enda vastu, veri peksab ta meelekohtades ja Mikol on tunne, et tal läheb kohe silme eest mustaks. Siis paotab Helena oma huuled ja kallutab end tema poole, tema juuksed riivavad poisi põske. Ainult mõned millimeetrid lahutavad nende huuli. Miko sulgeb laud. Ja siis sosistab tüdruk: „Kui sa mind armastad, siis tõesta seda.”

      Poiss teeb uuesti silmad lahti, kortsutab kulmu; ta on valmis tegema kõike, ükskõik mida. Pupillid tõmbuvad tillukeseks, pinges keha ootab käsklust.

      „Sa pead suudlema Silvat.”

      Ning Helena viskab oma kuldse pea kuklasse ja jookseb naerdes vette, nii et vesi pritsib kõrgele õhku ja tema lumivalge pesu saab märjaks, muutub ihuvärvi ja paljastab peaaegu kõik.

      Aga tema seisab edasi järve kaldal nagu post, selgelt tajudes, kuidas mingi imelik nimetu raskus talle peale valgub, just nagu külm ja paks pruunikas järvemuda.

      „Sa pead midagi tegema.”

      Miko ärkab võpatades mõtisklustest. Kui kaua ta on siin olnud? Viis, kümme, viisteist minutit? Kaks tundi?

      „Sa pead minema Hageniga rääkima, sa ei saa seda lihtsalt niisama jätta, sellest tuleb ju jama.” Paul on muutunud rahulikumaks, aga tema hääl kõlab veelgi murelikumalt kui enne. „Kas sa saad aru, me oleme kaelani pasas, kui see kõik välja tuleb.”

      „Jah.” Miko raputab pead, sundides ennast lõplikult ärkvele. „Ma tean. Ma lähen homme.”

      Ta vaatab sõbrale otsa. Vender näeb välja vana ja hall, suisa armetu. Ainus pilk talle tuletab Mikole meelde, et sellest ammusest, päikselisest päevast on möödunud palju, tõesti väga palju aastaid.

      „Pealegi, ta on ju ikkagi sinu äiapapa. Ta pigistab sinu puhul raudselt silma kinni. Mina saaksin kohe kinga, kui ma suu lahti teeksin.” Pauli hääl kõlab kaeblikult, isegi paluvalt.

      „Jäta see halin juba ükskord! Kuradi eit selline! Ma ju ütlesin, et ma lähen.”

      Miko ajab ennast püsti ja marsib tagasi vaatamata minema, jättes aiaväravagi lahti.

      Kuradi raudtee. Kuradi Holmid. Kuradi Helena.

      Kõik on persses.

      Tal ei jää üle muud kui lihtsalt tegutseda. Kohe.

*

      Kaks tundi hiljem tuigub Silva trepist alla. Ta pea valutab ja ta on kohutavalt väsinud. Pärast kolme õhtujuttu, silitamist ja süles hoidmist on Robin lõpuks ometi magama jäänud, väherdes ja niuksudes läbi une. Kell näitab südaööd. Silva peas lõhuvad väikesed haamrikesed, sõrmed on paistes ja pakitsevad valusalt. СКАЧАТЬ