Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ veel keeldub ta kiusakas keel käsklustele allumast, ilusad tugevad lõualuud ragistavad tühjalt. „Tule siia, mul on, mida sa tahad,” ütleb hääl.

      Seejärel kõne katkeb.

      Mees tänavalaterna valgusvihus langetab pea ja avab silmad, märgates eneselegi üllatuseks, et mööda tema põski voolab alla kaks suurt pisarat. Seejärel keerab ta majale selja ja kaob tagasi vaatamata pimedusse.

*

      Labidas ja reha kõlksatavad, kui Ester oma ratastel aiakäru suurelt teelt hoovi keerab. Maja seisab seljaga tee poole, seetõttu ei näe ta enne, kui on liiga hilja, et tema hoovi on ilmunud suur must maastur. Ester jääb seisma. Imelik. Ma ei oodanud kedagi. Kes see olla võib? Vallavanem? Sellise autoga sõidetakse siin harva. Enne kui Ester pikemalt selle üle aru pidada jõuab, läheb uks lahti ja välja astub noor ja sale, kaunis maasikablond daam. Ettevaatlikult tipib ta oma valgete kingakestega üle porise hoovi.

      „Tere, vanaema.” Naise hääles heliseb vaevumärgatav vene aktsent. Sellest palju äratuntavam on tema sõnakasutus. „Kas me saaksime teiega paar sõna juttu ajada? Pakute ehk tassikese teed?”

      „Rääkige siin.” Vana naise hääl on resoluutne. Ma ei kavatse võõraid inimesi oma majja kutsuda.

      „Hea küll.”

      Nüüd on daam temani jõudnud ja vaatab talle päris lähedalt otsa. Midagi tema näos hirmutab Estrit; need kaunid sinised silmad ja punased huuled on kuidagi liiga korrapärased, liiga veatud. Ükski lihas ei liigu kontrollimatult, ükski liigutus ei reeda emotsiooni. Mask, vilksatab Estril läbi pea. Surilina.

      „Ma lootsin, et te ehk oskate meile öelda, kuhu poole jääb Holmide talukoht.”

      Maasturi uks läheb lahti ja pea pistab välja kõhetu peenikese kaelaga mees, päikeseprillid ninal. Tal on käes mingi must seadeldis, mida ta justkui midagi oodates käes hoiab. „Vaadake,” jätkab naine, „me ei ole kohalikud ja seda kohta ei ole kahjuks kaardile kantud.”

      Naise hääl kõlab pehmelt, isegi veidi uimastavalt. Estril hakkab külm. „Mis te sealt tahate? Seal ei ela enam kedagi.” Hääl kipub ühteaegu järsult ragisema ja õrnalt värisema.

      „Me oleme riigiametist. Peame minema seda piirkonda kontrollima. Te ju teate, et sellele krundile on kavandatud liiniehitustööd?”

      „Ei, ma ei ole sellest midagi kuulnud,” valetab Ester süüdimatult. Ta keerab selja ja hakkab maja poole minema, aga daam paneb talle käe käsivarrele. Kummalisel kombel mõjub see õrn liigutus nii, nagu naelutaks keegi ta maa külge kinni.

      „Me saame aru. Te võite kohe tuppa minna, kui te olete meile näidanud, kus asub Holmide talu.”

      Ester surub silmad kinni. Korraga meenub talle üks ammune, mitmekümne aasta tagune ilus suvepäev.

      Päike kuldab viljateri, mis voogavad õrna tuule käes nagu üüratu kollane meri. Rähn toksib puu otsas, männikoor kleepub sõrmede all. Pruunikas vaik immitseb aeglaselt välja pisikesest august puutüves. Eemal, põlluveerel seisavad mehed, mitu meest, ilusate suurte pruunide hobustega, hallika veovankriga, kurjad silmad peas. Äkitselt põlvitab üks neist ootamatult maapinnale – ainus mees, keda ta nende hulgast tunneb. Mees põlvitab maha ja kummardub näoga maa poole. Ester seisab kaugel, ta on alles väike, aga ta näeb väga hästi. Ta näeb, kuidas tuttav mees surub oma pea vastu maad. Püsti tõustes on ta huuled mullased, need on sellised kitsad ja kuivad huuled, millest ta käeseljaga üle tõmbab. Ta vaatab, kuidas mees pühib suud, tal on halb olla, ta ei saa hingata, ta ei saa midagi aru. Korraga tunneb Ester, et kuklas kipitab. See on terav, vastik valu, mida oskab teha vaid verd imev parm. Kuid tema ei tohi liigutada. Ta seisab tolle kleepuva männipuu all, vastik parm kuklal, ja vaatab suurte pisaraid täis valgunud lapsesilmadega viimast korda oma isa, kelle need mehed igaveseks ära viivad. Isa, kelle huuled on ikka veel mullased.

      „Minge edasi, pool kilomeetrit mööda sama teed, viimane maja vasakut kätt.” Alles nüüd teeb ta silmad uuesti lahti ja vaatab naisele otsa. Holmide talust on parem eemale hoida, seda teab siinkandis igaüks. Oleks tal naisest põrmugi kahju või kui ta tunneks kübetki kaastunnet selle ilusa, naaritsanahkses poolkasukas daami vastu, siis ta ehk hoiataks teda. Aga Ester vaatab naisele otsa ja läheb siis sõna lausumata majja, jättes oma käru keset teed vedelema. Kui ta veidi hiljem aknast välja vaatab, näeb ta eemalduvat maasturit. Tema aiakäru on aida seina juurde lükatud.

      Muidugi, noogutab Ester omaette. Need sulid poleks oma suure masinaga muidu välja pääsenudki.

      Teda valdab vastupandamatu tahtmine sülitada.

*

      1996 oli imelik aasta. Helena kadus. Isa sai surma. Me kolisime emaga pealinna ja ma ei tohtinud enam Omaveres käia.

      „Kõik Stökelid on moraalitud inimesed,” ütles Silva ema. Pärast tema isa surma võttis ta tagasi oma neiupõlvenime – Hurt. Nii sai isast äkitselt minevik. Nagu ka Omaverest, vanaemast, Helenast, Mikost, Pavelist ja Jacekist, suurtest rohelistest aasadest, metsast ja raudteerööbastest. Lapsepõlv oma rõõmude ja muredega muutus mälestuseks, mida ei ühendanud argipäevaga enam ükski tegelik seos. Väikesed olulised ja vähemolulised hetked tardusid läinud ajas ja muutusid omaette saarteks teisel pool mälestuste ookeani silmapiiri, kus elati igavest, muutumatut elu.

      Helena. Miko. Järv. Meie viimane ühine õhtu.

      Isa.

      Robin hakkab iseäralikku kiunuvat häält tegema ja Silva ärkab võpatades mõtisklustest. Ingmar on läinud alumisele korrusele, istub oma väikeses kabinetis ja klõbistab klaviatuuril. Klahvide kõlksud kostavad siiani, läbi kahe korruse ja kahe suletud ukse. Silva paneb silmad kinni ja teeskleb vapralt magamist. Ta on endale Robini voodi ette põrandale mängult aseme teinud. Tervelt kaks tundi on nad mänginud poisi lemmikmängu – asjade sorteerimist – ja ta tunneb, et ei suuda enam ainsatki poisi häälitsust taluda. Nagu ema mõtteid lugedes jääb poiss äkitselt vait. Kui Silva salamisi ühte silma vidutab ja ettevaatlikult piilub, saab ta aru, et Robin seisab voodis püsti ja on ametis voodi puust servalaua närimisega. Tema liigutustest ei nähtu vähimatki väsimust.

      „Heida pikali, Robin,” sosistab Silva.

      „Heida pikali, nad näevad sind.” Ta vaatab kõrvale, see on Pavel, kes sosistab. Jacek lebab veidi eemal ja põrnitseb neid vihaselt. Ta on ühe rusika üles tõstnud ja viibutab seda ähvardavalt. Tema kõrval kõhutab Miko, tume tukk silmadele langemas, vahtides üksisilmi eemal seisvat Helenat. Rong läheneb rütmilise müdinaga.

      Äkitselt haarab Pavel ta jalast ja tõmbab ta pikali. Kruus rabiseb põlvede all ja tal on valus, aga ta ei suuda karjuda. Helena seisab rööbastel, lühike suvekleit seljas, juuksed tuules lehvimas. Linnud sädistavad okstel, rongi rattad müdistavad rütmiliselt metallil. See on kütuserong: lugematu hulk ümaraid roostes vaguneid venib mööda silmapiiri. Vedur ragiseb, kostab tume vile. Helena seisab ikka veel, seisab ja naeratab. Siis sukeldub ta nende kõrvale sõnajalapuhmastesse ja hetk hiljem müdistab rong neist kogu oma kohutava, raudse raskusega mööda.

*

      Ta tõmbab esimesed sügavad mahvid ja tunneb selgelt, kuidas mõnus rammestus kontidesse vajub ja maailm pehmemad servad omandab. Viha, mis ennist kõrvetavalt piinas, muutub nürimaks, selle jäik pitsitus leebub, jääb vaid sünge apaatia. Parasjagu läheneb mööda aiateed lüheldane jässakas mees, kelle paremal meelekohal on tilluke arm ja kelle lokkis juuksed kipuvad keskelt hõrenema. See on piirkonnapolitseinik Paul Vender, Miko Andersoni viimane sõber. Paul, kes on kaasa toonud kaks veepiiskadega kaetud jääkülma õllepurki, võtab nüüd СКАЧАТЬ