Sa pead suudlema Silvat. Birk Rohelend

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kell pool neli hommikul, kui ta parasjagu saapaid jalga tõmbas, piiksatas viimane: „Seda sa veel kahetsed!”

      Ja see on tõsi. Miko kahetseb tõepoolest, iga jumala päev viimase kümne aasta jooksul. Tema abielu Johannaga – see, mis oli algul tundunud nii suurepärase mõttena – on ammu läbi saanud. Võib ka olla, et see pole kunagi üldse alanud. Ainus häda on selles, et see muudkui kestab ja kestab.

      „Kas sa hommikust Väikelinna Kuulutajat juba nägid?” pistab Marina, tüsedapoolne vanem naisterahvas oma kohevad pruunid lokid ukse vahelt sisse.

      „Ei. Mis siis sellest?”

      Marina pilutab silmi. „Sul oli eile seesama kampsun seljas.”

      „Mul on neid kaks. Need on täpselt ühesugused.” Miko teab väga hästi, et habemetüügas paistab kaugele, aga tõtt tunnistada tundub samuti kuidagi lame. „Sa tahtsid midagi Kuulutaja kohta öelda?”

      „Siin on kirjas, et Riigiraudtee kavatseb uut trassi rajada. Nii palju kui ma aru saan, peaks see minema otse üle Holmide krundi. Ma mõtlesin, et sind huvitaks.”

      „Anna siia.” Kavatsemata naise ilmselgele uudishimule vastu tulla, rabab Miko lehe tal käest ja sulgeb ukse. Ettevaatuse mõttes keerab ta selle isegi lukku. Läbi ukse kuuleb ta, kuidas eemalduv naine põlastavalt keelt laksutab. Ussipesa, mõtleb mees ja lööb lehe lahti. „Otseühendus kahe pealinna vahel – ainult paari aasta küsimus.” Vastvalitud peaminister annab leheveergudel teada, et nüüd on aeg maainimeste elu lihtsamaks teha ja ühendada kaugeimad nurgad pealinnaga, rääkimata teise riiki sõitmisest. Miko kortsutab kulmu. Lollus. Siin pole keegi selleks valmis. Mis veelgi halvem, ka tema pole selleks valmis. On vaja ilmtingimata midagi ette võtta, ja kiirelt. Aga mida?

      Ta kägardab ajalehe vihaga kokku ja viskab selle prügiämbrisse.

      Perse. Perse, perse, perse.

*

      Ester tõmbab rehaga aeglaselt läbi liiva, nii et kollakasse pinnasesse tekivad ühtlased, korrapärased triibud. Tervel surnuaial pole ühtegi inimest. Tuul ei puhu, ükski leheke ei liigu, elu ja surm toimetavad ühtviisi rahulikult siinsamas maa all. Tühi koht haua paremas servas tuletab meelde, et varsti, küllaltki varsti ühineb ka tema nendega, kes on maa all, ja igavikulist liiva tema pea kohal siluvad kellegi teise käed. Ester noogutab mõtlikult. Sedapsi. Kõik on jälle just nii, nagu peab. Mitte ükski jälg Sigmari haual ei anna aimu sellest, et siin on käinud keegi teine peale tema. Nüüd on see jälle puhas, korras, lihtne platsike. Siin on küünal, ema käega haua serva pehme liiva sisse torgatud, põlema süüdatud ja ettevaatlikult kaanega kaetud. Paar kollakat krüsanteemi, korjatud omaenese akna alt peenrast – sealtsamast, kust Sigmar veel kakskümmend aastat tagasi mööda kõndis. Vana naine pigistab reha puust vart oma töntside, ent tugevate sõrmedega ja raputab pead.

      Kui kiirelt lendab aeg, mõtleb Ester. Alles see oli: noor, rühikas mees, silmad rohelised kui sammal, juuksed krussis kui lambavill, täpipealt vanaisa Juliuse moodi. Kuidas ta tantsida armastas! Ja missugune kuldaväärt töörügaja oli tema sees peidus – ise sale nagu piitsavars, aga musklid kui traadist. Nii kui hommikul ärkas, kukkus kohe tööd murdma: varahommikust hilisõhtuni kaarutas heina, terve rehealusetäie puid lõhkus ühe päevaga valmis… Oleks Sigmaril vaid poeg olnud, kes oleks väärt materjali edasi kandnud! Aga ei, Silva oli vist rohkem emasse…

      Ester ohkab. Silva. Kui vana ta nüüd olema peakski? Ester arvutab mõttes. Mõelda vaid: Sigmar suri üheksakümne kuuendal, sellest on nüüd möödas kakskümmend aastat, tollal oli Silvakene viieteistkümnene. Ta kergitab üllatunult kulme. Kolmkümmend viis. Kes teab, ehk on ta isegi juba ema. Kui Eva ei oleks tookord ainult nii hirmsasti ärritunud, kes teab, kuidas siis oleksid nende elud edasi läinud… Ta sirutab selga. Puusad kipuvad kangeks jääma. Aga kui hästi mul on läinud, sa mu meie, teised minuvanused käivad ringi südameaparaadiga! Ta tõstab käe silmile ja vaatab kaugusesse. Nägemine on tal hea, ka mäluga pole probleeme. Kuigi selles vanuses kipuvad nimed ja näod segi minema. Alles paari päeva eest oli ta hoovi pealt tabanud poisikluti, kes püüdis puudelt õunu näpata. „Assa!” käratas Ester ja oleks juba pisikesele Andersonile köögirätikuga vastu sääri rehmanud, kui talle meenus, et naabrimehel pole lapsi ja see poiss ei saa kuidagi sellist nime kanda… Kuigi, kes teab… Siinkandis juhtub igasuguseid lugusid… Ta vangutab pead ja heidab esemele oma peos viimase pilgu.

      Jah, aeg möödub, aga on asju, mida ei saa ega tohi kunagi unustada. Ärritunult põrnitseb ta koltunud punast roosi oma peos. Surnuaiaväravast möödudes pistab ta lille vihaga prügiämbrisse ja surub oma suu tihedalt kokku, nii et huulte ümber tekib tillukeste kortsude rägastik.

*

      Kell on kaheksa, kui Silva viimaks Hugo juurde laboratooriumi jõuab. Robin oli pärast pikki proteste nõustunud isaga koos läpakast multikaid vaatama. Ingmar oli vaadanud naist ilmse pahameelega, aga ta lasi sõnalausumata naisel minna. Kui nüüd Silva autoga suure valge maja hoovi keerab, tunneb ta ootamatult, kuidas ta käed värisevad. Teda painavad tormavad, segased mõtted. See ei ole ometi võimalik. See ei saa võimalik olla. Pärast kõiki neid aastaid… See ei saa olla Helena. Helena on ju surnud. Aeg oli kustutanud ta peast küsimused, hävitanud viimasegi kahtluse ja asendanud lootusetuse, kurbuse ja põletava kaotusvalu rahuliku, igapäevase tuima leppimisega.

      Aga nüüd jookseb ta trepist üles, võttes mitu astet korraga nagu noor plika. Ta lihtsalt peab tõe teada saama, teisiti pole enam võimalik. Nõudlikult vajutab ta kella, üha uuesti ja uuesti, oodates kannatamatult ukse avamist. Paarikümne sekundi pärast avaneb klaasuks ja talle vaatab otsa blondi mehe veidi habetunud ja murelik nägu.

      „Hugo, jumal tänatud, sa oled siin. Sa pead mind aitama!”

      „Mis juhtus? Tule sisse.”

      Mööda heleda linoleumiga kaetud koridori kiirel sammul edasi astudes tunneb naine iga sammuga, kuidas ärevus vaid kasvab. Halogeenlampide valgus on talumatult ere ja seinte ääres seisvate külmkappide pikk rida võtab silme eest virvendama. Hugo silmitseb naist umbusklikult. Mõned hetked hiljem võtab ta naisel küünarnukist kinni ja peatab ta keset koridori. „Silva, kuhu sa lähed? Mis toimub? Ma ei saa midagi aru.”

      Naine peatub ja hingab sügavalt välja. „Sa ei kujuta ette, mis minuga juhtus… Ega siin kedagi enam ei ole?”

      „Ei, teised läksid juba minema. Ma pidin ise ka just minema hakkama, täna on mäng.”

      „Ei mingit korvpalli täna, Hugo, see on elu ja surma küsimus!”

      Ta vaatab paluvalt mehe silmadesse, teeb oma käekoti lahti ja võtab sellest väikese läbipaistva kilekoti. Kilekotis on midagi valget. Silva ulatab koti Hugole ja mehe nägu vajub pikaks.

      „Mis see on? Ma tõesti ei saa aru, mida sa teed.

      Kas sa oled segi läinud?”

      „Tee lahti.”

      Täielikku hämmeldusse sattunud mees avab koti ja toob nähtavale valge salvrätiku. Seda lahti voltides tema ilme selgineb – valge rätiku keskel laiutab punane plekk.

      „Kas see on veri?”

      Silva noogutab. „Ma vist… sõitsin täna ühele naisele otsa.”

      „Jumal küll! Kas sa politseile teatasid?”

      „Jah… aga ta põgenes sündmuskohalt. Kaebust ei esitatud, haiglatesse ei ilmunud ühtegi selliselt vigastatud inimest. Ma tegelikult isegi ei teadnud, et ta haavatud oli.”

      „Miks СКАЧАТЬ