Orjapojad. Jaan Oks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ läinud aasta liikumiste ajal tööliste puudust. Mõnes mõisas ei olnud novembrikuu keskkohast kuni uue aasta päevadeni ühtegi sulast. Selle poolteise kuu jooksul vedasid tööliste ülevaatajad – kupjad ja aidamehed – ise heinu metsast koju – loomad ei või ju söömise vastu streikida.

      Tööliste palgad on ju tuttavalt väikesed: elamiseks pisut, suremiseks palju. Oma 40–50 rubla suve pealt ja veerandsada talvetöö eest sulane ikka saada võib. Noh, aga selle eest peab ta ka palju pastlaid ja pükse ära kulutama. – Need on mõisa hoolitsemisväärsed tööorjad.

      Taluteenijate seisukord on veidi lahedam kui moonakate oma. Siin palkavad väikemaapidajad puuduvat tööjõudu enamasti ainult suve peale. Suviliste kaubaaeg vältab jüripäevast mihklipäevani. Peale ülespidamise makstakse naisterahvastele 30–40 rubla ja meesterahvastele poolesaja rubla ümber. Enamasti tasutakse töö eest viljaga ja mitmekesisel näol. Raha on ju nii väga vähe liikumas, ja vanem kauplemisviis – vahetamine – on mitmel pool tarvitusel.

      Talukohad on siinpool suuremalt jaolt väikesed, nii et üleliigset tööd, nagu seda suurematel kohtadel ette tuleb, mis töölisi vaevaks, ei ole. Peremees – nii palju kui küll rentnik selle nime vääriline on – on ise alati ees ja taga – nagu üteldakse, nii et ta peremehe muresid kandev sulane on.

      Suvilisteks ja ümmardajateks on enamasti vabadike ja saunikute tütarlapsed, kelle osaks pole antud oma põllul, olgugi rendimaa peal, töötada. Talvel elavad suvilised suvisest teenistusest, valmistavad kehakatet ja kevadel otsivad jälle uut leivavanemat, või lähevad teatud peremehe juurde suve üle elama.

      Sulasteks on ainult noored poisikesed või jälle vanavõitu mehikesed. Tugevamad töömehed ja osavamad käed jätavad kodusaare maha ja otsivad kaugemal enestele ülespidamist.

      Kõigil maata ja päris elukohata vallalistel inimestel on vist ühine soov: peaks ometi vähegi maad saama! Maanälg on ju põline ja nagu külgehakkav – see ei vähene. Külas elavad inimesed nagu oleksid maaga rohkem sugulased: kindlasti armastatakse maaharimist ja oodatakse seda au, et võimalik oleks tükikestki sellest suurekera pinnast omaks nimetada. Siit ongi see kirglik, aastast aastasse järgnev “hingemaa” ootus elule tõusnud. Möödaläinud liikumiste ajajärgul arvati juba ka hingemaad kõige heaga ühes liginevat. Aga see oli mitte ainult hingemaa ootajatele, vaid igaühele pettepilt (fatamorgaana), mis peagi kadus, kui lähenejad toibunud olid. Koormakandjad kaamelid tahtsid juua, aga oaas oli veel väga kaugel, kõrges ja kättesaamatu! Purukspekstud lootustega peavad nüüd need niikaua leppima, kuni tõsine parandus selles asjas tuleb. —

      Nüüd jõuame vabadike ja saunikute juurde. Neil on juba lapikene maad ja selle keskel eluonn vana-Eesti stiilis (ehituseviisis) üles ehitatud. Nõndanimetatud saunamehi siin palju ei olegi. Talud on väikesed ja harva tuleb ette, et mõne õue peale ka saunamehe korter on mahutatud. Sarnased elukoopad tekivad seal, kus pärisperemeestel suured ostetud kohad olemas on. Saunas kasvatatakse siis tööjõudu ja abi laialise majapidamise jaoks.

      Meil on aga palju mõisasaunikuid, nn. vabadikke. Mõnes külas on niisuguseid rohkemgi veel kui renditalusid. Mõisa poolt on paari vakamaa suurused maatükikesed kuhugi võsastiku äärde või kivise karjamaa peale jäetud, ja inimesed on nendele näljalapikestele omad elukorterid üles teinud. Neil on nüüd oma majakene – olgugi kitsas, vana ja viltuvajunud, aga parem ikka kui täiesti ilma peavarjuta.

      Rentnikul on ju korteri poolest veel pahem lugu: et elab ainult laenatud üüriruumides! Majakese ümbruses on kartohvlimaad, kuhu ka tubaka- ja kapsalavad on paigutatud. Heinamaad vabadike platsidel pole olemaski – ja see on suur puudus. Kõige tarvilikumate koduloomade – lehma ja paari lamba – kasvatamine on sellepärast suurte raskustega ühendatud. Halvemat heina mõnikord mõisa heinamaalt saab raha peale teha, aga ka niisugune loomatoidu muretsemise viis on vaevaline, sest tingimused muutuvad ja lähevad halvemaks. Ka karjamaad ei ole. Külakarjamaa õiguse eest makstakse looma pealt jällegi. Kõik need lapikeste rentnikud maksavad mõisahärrale mitmed rublad “suitsu eest”, nagu öeldakse. Tõuseb ju suits õhku ja see on ka kõige täiega maa peremehe omandus. On ka niisugused inimesed oma hütikestega veeloikude servadel ihuisandale väga tülikad, kohutavad ju jahilinnud ja jänesed nende seisupaikadelt ära.

      Rendikohapidajaid, nõndanimetatud puumaamehi, on vist kõige rohkem. Need nii palju maapuuduse ja nälja üle ei kaeba kui eelnähtud maatainimesed ja vabadikud, aga rentnikel on jälle omad puudused ja hädad, mis mitmevärvilisi nutulaulusid sünnitavad ja üles kasvatavad. Kõrgele keerutatud rent pitsitab majanduslikult kehva peremeest kõige valusamini. Iga aasta maksku rentnik oma taluräbala eest summakene rublasid välja, aga ikkagi ei vähene peale pandud maks, seevastu veel kasvab koguni sedavõrd, kuidas ihuülema tujud seda tahavad. Kaua ei saa rendikohapidaja higist välja kistud kopikate peremees olla. On pool aastat kõige hingega raha korjatud, kõik elulahedused ära põlatud, ka nii pealetungivad elutarvidused armutult eemale tõrjutud, – siis viib rentnik kukru ainsa varanduse oma härrale, tema ise ja perekond jäävad järele haletsema. Uue poolaasta lõpul on seesama kiusatus kordumas. Terve aasta pikkuselt on rentniku nüridel mõtetel üks ja ühine keskpunkt, tema vaeva- ja tööviljal ainukene suur kuristik, kuhu nii paljugi sisse veereb, ilma välja tulemata. Selle tagajärg on nälgimine mitmeharuliste vajaduste poolest ja kibedad päevad. Rendivõlg on nagu patuvõlg, mis iialgi tasa ei saa. Mõistatuslik on see, et kõik need teopäevad, see kuld ja hõbe, mis maa eest aastate jooksul on ohverdatud, mitte ribakestki veel vaevanägija omanduseks ei tee…

      Rendikohapidajad nurisevad nii sagedasti maa halbuse, viljakasvatuse vähese võimu üle. On tõsi, et siin peapõhjuseks ju maapinna ollustevaesus on, aga mõistliku harimise puudus paistab ka lausa välja. Ärakurnatud tööline oma isandalt laenatud põllul ei hari temale kätteantud maad kaugeltki nii hoolega, kui seda pärisperemees teeks. Tõuseb põllu headus hoolsa harimise järele – tõstetakse ka teataval pool renti proportsionaal-astetes. See on juba igaühel nähtuste järgi ära õpitud. Rammusamad põllud, paksurohulised heinamaad ahvatlevad asjahimulisi ostjaid ligi. Rentnik, kes uuenduste hakatusel veel tagavarakopikaid ei ole suutnud koguda, põgenegu ise oma perekonnaga ja majapidamise-koludega eemale ja andku uuele peremehele aset. Õnnis rentnik võib mahajäänud koha üle ainult kadedust ja haledust tunda – muud midagi. Sellepärast ei julgegi paljud oma põldusid ja heinamaid parandama hakata: nad kardavad võõrsilt ostjaid tulevat siis, kui omal eesõigust võimalik veel tarvitada ei ole. Laenuga, nimelt ainult laenuga kohta ostma hakata – see on ju peadmurdev ettevõte. Pealegi olid laenutingimused siiaajani kaunis laheduseta. Ainult ühelt poolt oli see võimalik – sealt, kust kõik sobitused tulevad. Nüüd oodatakse rentnike poolt suure põnevusega Vene sisemaa põllupankade tegevuse laialilaotamist ka meie emakese üle. Siis vast saavad mõned vasallikesed või õigemini – nende järel rändav sugu ükskord näha, et nad oma leel istuvad ja halle kivisid mustaval põllul omaks võivad tunnistada.

      Paljugi veel võiksime puumaameeste elu puudustest pajatada, ümbritsevate tingimuste üle nuriseda – aga see viiks väga pikale. Vaatame ainult veel maaharimise rohkem silmapaistvaid nõrkusi. Põld on kolmes väljas – see on peaaegu igal pool. Kolmepõlluline põlluharimisviis on põlluteadlaste poolt juba ammugi äraelatanuks peetud. Põllutööriistad on kivi- või pronksiajajärgust päritud. Ühise šablooni järgi ehitatakse veel paljugi puuäkkeid ja konksatru igal kevadel. Ader – on nõndanimetatud Saaremaa ader, nõnda siis eht maatõugu – vist vastupidav ja kliimakohane oma raudninaga. See tööriist aina kriimustab põlluturja – õige harimine on võimatu. Ülepea on viljakasvatamiseks maad veel õieti vähe – võrdlemisi vist veel vähem kui mujal kodumaa nurkades. Heinamaad ja karjasöödid on küll laialised, aga suur väljalaotus ei avita palju: neil ei ole asjakohaseid omadusi. Ja see ei ole ka imestamist väärt. Üsna loomulik ju, et ema-maakene, mis muinasjutulise veeuputuse päevist inimese käeosavusi maitsta pole saanud, – oma poega rikkalikult ei õnnista. Maaema parem poeg – põlluharija – peab truult oma sünnitajat ja kasvatajat teenida tahtma ja mõistma – siis vast on temal õigus käsi tasu vastuvõtmiseks välja СКАЧАТЬ