Orjapojad. Jaan Oks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja otsekohe sunnivad rentnikke oma kohti päriseks ostma, aga ostjaid ei leidu. Ennem jätab rentnik oma kodu maha, aga viletsa maalapikese külge ei julge tema ennast needida. Maa ostuhind on siin paiguti üsna odavapoolne. Kohalikus mõisas näit. müüakse talukohti 35–40 rbl. dessatin, aga keegi ei mõtlegi ostmise peale. Kohad on väikesed, põldu vähe, ainult 5–7 dessatini tuleb keskmiselt rendikoha kohta. Heinamaad on küll 3–4 võrra rohkem, aga karjamaa on jällegi nii halb, et karjakasvatuse kasu peale mõtelda ei maksa.

      Kõik talukohad on halvasti krunti pandud: heinamaad, põllud, karjamaad – kõik on üksteisest lahus ja igaüks jällegi kaugel taluõuest ja – hoonetest. Kui suurt tüli see sünnitab, kui oma eraomandust teiste omadest piiriaiaga ära peab lahutama, on igaühele arusaadav. Talud on halvasti küladeks kokku ehitatud, nii et niisuguse koha peal väga tülikas on ära elada.

      Väikeste talude pidajad on ja jäävad, ka siis kui talud ostetud oleksid, ikka ilma varanduseta proletariaadiks. Mitte ainult praegused rendid ei suru maaharijaid halvasse seisukorda, vaid rohkem küll maa ostmata ja võõriti taludeksjaotamine. Niisugune väikepõllupidamine nagu siin, ei ole eluvõimuline. Kui meie praeguseid rendikohtade rentisid kümne protsendi võrra või ka poole osa vähendaksime, siis ei mõjuks see majapidamise peale veel mitte nähtavalt. Peremees võiks selle raha eest – keskmised rendid on siin 60–70 rbl. – ühe müügilooma liha perekonna ülespidamiseks jätta või jälle mõne paari saapaid pättide asemel osta – ja muud midagi.

      Kui meie töölistele 8-tunnilist tööpäeva vabrikutes nõuame, kui moonakate tööaeg päevas 11 tundi pikk peaks olema, siiski peavad meie väikepõllupidajad ikkagi veel 18 tundi suvel ja talvel päeva kohta töötama, kui selsamal mõõdul neile maatainimestele maad antakse, nagu praegu siin väikekohapidajatel on.

      Mitte maa enese pärast ei taheta praegu maad, vaid vaesuse pärast! Maa loodetakse ainult mõjuv abinõu üleüldise halva elukorra parandamiseks olevat. Kas see nii on, seda näitab tulevik. Aga meie kahtleme. Talupojale läheks elukorra parandamiseks midagi ennem rohkem tarvis ja see on õigus ja vabadused.

      1906

      KÜLAELANIKE MAJANDUSLIK SEISUKORD SAAREMAAL

      Meie kolme kasti hulgas on viimane küll kõige perekam. Selles külaelanike klassis on omad, üksteisest enam-vähem eraldatud jaoskonnad. Linlased nimetavad külades elavaid inimesi lihtsalt maainimesteks, ja kui veel õieti suurt vahet tahetakse teha, siis trehvatakse vanema soo liikmeid veel “matsi” kulunud nimetusega. Elavad ju linlasedki maal, mitte siis õhus ja vees, nii et see esimene nimetus küll väga üleüldine on ja igale kaaskodanikule paras. Tõsi ju küll, et siin maa peal nii paljudel väga kitsas on, endine isade maa on nüüd üksikute isandate päralt, aga tiivad õhku lendamiseks puuduvad meil – need kasvavat alles pärast… Niisiis tallavad suured inimestehulgad võõrast pinda, ainult jäljed jäetakse maaomanikule tasuks järele. Need majalised üksikute inimeste maalapikeste peal peavad aga sellega rahul olema ja kannatama, – nad on ju seda küllalt õppinud. Muistsest põlvest meie ajani on alalõpmata vaevakannatamist külge kasvatatud, miks ei peaks siis viimaks mitte mõju näha olema. Inimene harjub ju viimaks kõigega ära – ka põrguski, nagu keegi naljahammas on arvanud. Nagu pisielukad veetilka omaks ei või nimetada, nii ei ole tuhandetel inimsoo liikmetel ka oma isamaad leida. Nad on ilma sündinud, kui see juba täis oli – niisiis väga hilja. Selle eksituse eest peavad nad siis oma ainsa kauba – tööjõu ja osavuse – turgu tooma, kus üksikud ta osavasti oma elulaheduste kasvatamiseks ja liialdamiseks ära pruugivad. Nõrgad ei jaksa muud teha, kui põgenevad nälja eest ja pikendavad niiviisi loomusunni järele sellevormilist elu.

      Oi – elamisõigus läheb kalliks maksma, tasu, mida võõra õhu rikkumise eest makstakse, on nii suur, kauavältav…

      Tahtsin siinkohal maaharijate ja ülepea külas elavate rahvaliikide rohkem nähtavaid elujoonekesi valgustada. Selleks võtsin udusema nurga kodumaa küljelt, kust mõnda õiget sulesihikest läbi tõmmata tahtsin.

      Saaremaa oli orjade saar – ta on seda osalt praegugi veel. Siin on maapind niisugune, et tuhanded, kes midagi saada tahavad, palju peavad vaevlema ja rüselema, higistusi ja pigistusi tundma. Igal üksikul on küll omad elutingimused, aga paljudel on ümbritsevad olud nii sugulased, et ühiste elutingimuste omanikest jälle salgakene kaasvendi välja kasvab. Need liigid tunnevad siis nagu ligemal olevat, sest neil on ühised kasud. Ja kasude eest võitlemise viis on kõige loomulikum, kindlasti põhjendatud. Hallitanud rahvusvõitluse asemel on nüüd ju igal pool parteide heitlused.

      Nii jaguneb ka külaelanike klass mitmesse jaoskonda. Siin on kõigepealt kodutud teenijad – mõisapõllutöölised, talusulased, ümmardajad, suvilised ja ülepea kõik vallalised inimesed, kellel kestvat elukorterit, peremeest jne. ei ole. Kui meie ütleksime, nagu harilikult ikka tehakse, et nende elukord halb on, sellest ei oleks veel küll. Vähe nüüd ilmas inimesi leidub, kelle seisukord tõesti kiiduväärne oleks. Pealegi on niisugune üleüldine otsustamine väga kõikuv ja igaühe maitse asi. Sellepärast peaksime siin küll rohkem peatuma.

      Siin mõisates palju elukutselisi tööorje – moonakaid – ei olegi. Saaremaa isade elukorterid jäävad juba välimuse poolest oma kindlamaa kaimude lossidest enam-vähem taha – ja nii on vist lugu ka üleüldise majandusliku seisukorraga. Mitme valla mehed teavad “oma” härra vaesuse üle kõnelda. Sellest siis tulebki, et üksikud mõisnikud siin endale kindlaid aastamoonamehi ja “vaimusid” naiste sugukonnast jaksavad pidada. Mõisa välise töö tegijad on enamasti igal pool rendi seletajad. Rentnik, kes kuidagiviisi rohkearvulisi rendirublasid muidu ei oska kokku kaapida, paneb veel vana orja kombel kellegi perekonnast mõisa teovaimuks. Poisikesed-perepojad, kes veel suurele maale teenistusele ei jaksa rännata, peavad siis saksa teenima. Ka taluneiukesed peavad sedasama tegema. Kui rentnikul oma perekonnast parajat töölist mõisa saata ei ole, siis peab ta omale kellegi suviliseks palkama, võtab sellele siis mõisas päevad ja maksab kõrgemat palka kui kodusele palgalisele. Mõisatöö olevat palju raskem. Seal on ju veel päikesepäevad ja pooletunnilised söömaajad, kuna kodus ikka vähe kergemalt läbi võib saada. Kodutööline saab ometi tööliikide vaheaegadel unegi täis, aga mõisa põllutööline ei tohi ju kodus iialgi päikest näha – ei õhtul ega hommikul.

      Peale selle aitavad armulist mõisahärrat ta suure majapidamise juures veel vabadikud ja saunikud – enamasti naised, kelle kaasad jällegi kaugemale toitu otsima on lennanud.

      Veel midagi on ajukas ja tark saks oma töö edendamiseks välja mõtelnud. Mitmetes mõisates peavad rentnikud kui härra otsekohesed alamad määratud osa tööd põllul ära tegema. Kõige kibedamal tööajal, siis kui kuiv hein ootamas või vili põllul pudenemas on, toob mõisakubjas külasse käsu, et aeg on härra päevi äraseletama minna. Teistkordne käsk ja kutse on juba ähvardusega soolatud. Vana tuttav lubamine: ma viskan su kohast välja – mõjub palju ja aramad, need, kes oma härra ees ikka ausad tahavad olla, on juba esimese kutse järel mõisapõllul oma perekonnaga tööl. Kui tülikas sarnane tingimus rentnikule on, sellest saab küll igaüks aru. Iseäranis seal, kus talukoha peal tööjõud väikene on, teeb mõisale abiandmine palju tüli ja kahju, kui oma tööjärg ootama peab.

      Võtan siin ühe mõisarentniku, aastarent on 80 rubla. Sellest peab ta härra nõudmise järele 16 % ära tasuma. Ta niidab mõisa heinamaal 8 niidutükki, igaüks poole dessatini suurune, ja võtab ka loo maast ära. Niidutüki hind arvatakse ainult 30 kopikat ja lootükk – 15 kop. Nii läheb mõisnikul siis dessatini heina kokkupanemine 90 kopikat maksma. Sügisel lõikuse ajal peab rentnik jällegi kaheksa päevajao rukist ära lõikama. (Rukkitüki suurus on umbes ⅓ Liivimaa vakamaad.) Päeva eest arvatakse 35 kop. Peale selle veel 3 vakamaad otra ära niita ja kokku panna – 105 kop. odra vakamaa eest. Kõike seda tehku rentnik talutöö kõrvalt, kõige kiiremal kokkupanemise ajal. Kontrahtides, kui neid ülepea on – pole palju sellest lausutud – niisugused on ainult rendiandja ja rendivõtja omavahelised tingimused СКАЧАТЬ