Orjapojad. Jaan Oks
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Orjapojad - Jaan Oks страница 9

Название: Orjapojad

Автор: Jaan Oks

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современная зарубежная литература

Серия:

isbn: 9789949473427, 9789949473458

isbn:

СКАЧАТЬ aluste peal. Juba eluhooned on nägusamad ja parema põlve tunnistajad. Eemalt külale liginedes võib igaüks juba küla välimuse üle otsustada, on siin kroonu- või pärismõisa valitsus. Pärismõisa rentnikud elavad kohtades ajutistes korterites, kuna suitsenud ja poolmäda peavari härra varanduste hulka on arvatud, olgugi et rentnik või tema esivanemad selle koopa oma kulul on üles ehitanud, – saks on aga oma looduseriigist palgid andnud. Niisugustes hoonetes peavad inimesed ja terve majakraam ühes suitsema, rohkem veel kui samojeedid rasvalõhna sees, umbes nagu suitsukalad… Kroonu- või “kuninga”-valla meestel on aga igal pool omad, enam-vähem korralikud eluhooned ja muidugi ka keset katuseharja valge suitsutoru. 3. novembri manifesti järgi on kroonuvalla rentnikel ka siiaajani nõutav kerge rendimaks 1907. aasta peale täiesti maha jäetud, kuna 1906. aastal pool osa sellest veel sisse nõutakse.

      Õnnelikke kohaomanikke on siinpool veel õieti vähe. Ainult mõned üksikud talud suure küla või mitme väikese külakese kohta on päriseks omandatud. Kohaomanikeks on üksikud saanud, kellele saatus kuidagi nagu kogemata kopikaid sülle on puistanud. Mõni oli heal ajal, kui tööandjad alles lollid olnud, kusagil töömeeste salga eesotsas podrätšikuna – tööeestvõtjana – ja sai siis “kauba vahelt” mõned rublad; teine jälle oli eluaegne mõisateener jne., aga väikeste kohtade peal näljutamise abil osturaha teenida – läheb praeguste vangistavate olude ja mahasuruvate tingimuste all küll vähe korda.

      Lõpetan seekord selle nõrga kirjelduse, mille peajooned ka eemal elavate külakodanike elutingimusi vist puudutama saavad. Loodame ja ootame kainelt põlve paranemist ja liginevaid uuendusi.

      1906

      MEIE KÜLA LÕBUASI

      Nii vana vist kui meie ajakirjandus, on ka see tuttav kaebehääl ajalehtede külgedel kõlbelise lõbu puuduse üle külarahva keskes. Sada ja tuhat korda on kaastundlikud kirjasaatjad sellepärast avalikult nutnud ja kulunud lausekestega tähendanud: hariv lõbu puudub, seltskondlik elu on “lapsekingis”, vaimuelu “magab”, seltsielust “võetakse vähe osa”, ajalehti loetakse “vähe”, ja terve rodu veel sarnasesisulisi targutusi, mida meie ikka jälle kordamas näeme. Kõik need kaebused ja otsused, mis siiaajani külaelanikkude seltskondliku elu kohta on antud, on peaaegu kõik, õigusega aga suuremalt jaolt nii kurvatoonilised, etteheitvad ja mustavärvilised. Sarnased reakesed on ennem nagu süüdistuseks ja nuhtluseks, pealekaebamiseks ja pilkamiseks kokku seatud, aga asja see ei paranda – see on selge.

      Salata ei või, et ajalehesõnal avalikkude puuduste parandamiseks ikka hea mõju on olnud. On vead põhjustega ühes ära näidatud, õigetes värvides valgustatud ja siis veel mõni pääsemistee kätte juhatatud, – siis võime küll arvata, et sarnased näpunäited ja puuduste avalikuks kiskumine täiesti tasuta ei ole olnud. Pääsetee otsijaid leidub suure hulga seas nii mõnigi.

      Muidugi pole meil tarvis ajalehtede elukirjeldusi nii sõnasõnalt mõista, kui nad selleks asja annavad, on ju igal pool ka liialdusi. Igakord polegi häda nii suur, kui kaevatakse, pisarad võivad ka sentimentaalsed olla. Kirjutavad ju ka ajalehtede pessimistlikud kirjasaatjad enam ikka halvast kui heast – mitmesugustel põhjustel. Nad peavad ju “priilehe” pärast ikka midagi kirjutama ja imeks ei või panna, kui sõnumite puudusel sellesisuline kroonikaline rahvaelu kirjeldus tuttavas järjekorras ilmale sünnib. Igaühel on ju oma vaade ja maitse selle või teise asja kohta, nii et mitmesugused otsused ilmale sünnivad. Mis kellegi arvamuse järgi mitte hea või mõnus ei ole, seda nimetab ta üleüldse halvaks. Asi iseenesest, või jälle teisest küljest vaatamise läbi polegi nii paha, nagu seda ehk esimese tujulise otsustamise järele järeldada võiks. Nõnda võib ka meie küla seltskondliku lõbu asi olla.

      Tahtsin siinkohal mõned rohkem nähtavamad jooned praegustest külalõbudest üles otsida ja neid asjalikuks kaalumiseks avalikuks teha. Siis võib ka mõni kaugemalseisja, kes küla eluoluga ehk vähem tuttav on, ise erapooletuma otsuse anda.

      Kui ka eespool ettetoodud kirjelduse joonekesed täiesti ühised ja üleüldised, igal pool leitavad ei ole, siis vabandab see nähtus, et erandeid kõigis asjus ja igas kohas leidub, nii et täielik üleüldistamine võimatu on. Peajooni on aga vist igas nukas leida.

      Mahakiskumine on ju õieti kerge töö, aga ülesehitamine juba palju raskem. Kui inimene aru on saanud, et ümbritsevad olud temale väga vanad ja kõlbmatud on, siis hakkab ta neid loomulikult ju taga kiusama, püüab neist lahti saada ja uusi aja- ja asjakohasemaid elukorra plaane üles seadma. Vaatame kõigepealt, mitmesugustel põhjustel kõik need sapilised ja ühetoonilised tähendused külalõbude kohta on tekkinud ja mis mõjude all nad üles kasvanud on. Siin vast saame aru, miks “simmaneid” nii palju siunatakse ja “pitspalle” nii mõõduta arvustatakse.

      Ajalehe kirjasaatja, olgu ta kooliõpetaja, kirjutaja või mõni muu agar kirjanduse lugeja, on ju enam-vähem ise ikka küla hallist kogust väljas, seisab juba natukene kõrgemal oma arvamuste, vaadete ja maitse poolest. Ta ilmub õige harva või ei ilmaski küla tüdrukute ja poiste pidudele. Esimesel korral saab ta üleüldisest küla noorerahva elust puuduliku pildi, teinekord jälle peab ta ainult ettekujutamise võimu ja kuulujuttudega leppima. Kumbki viis ei aita kaugele.

      Meie tunneme ja teame, et külaelanikkude seas midagi nagu mustasajalist leidub. See on ju tuttav ja kõige loomulikum võistlusviis – klassivõitlus, siin muidugi alles väiksel mõõdul, ja avaldab ennast kõigepealt võitluses kuubede vastu. Peenekuuelised, need on talumeeste silmis ikka “lihtsaksad”, ja muud midagi. Külataat on “peenete sakste” vastu seljataga siunaja, aga “pisikesi” armastab ta üsna silma all “nokkida”.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAZABkAAD/2wBDAAcFBQYFBAcGBQYIBwcIChELCgkJChUPEAwRGBUaGRgVGBcbHichGx0lHRcYIi4iJSgpKywrGiAvMy8qMicqKyr/2wBDAQcICAoJChQLCxQqHBgcKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKioqKir/wAARCAMjAjADASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAQUBAQEBAQEAAAAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtRAAAgEDAwIEAwUFBAQAAAF9AQIDAAQRBRIhMUEGE1FhByJxFDKBkaEII0KxwRVS0fAkM2JyggkKFhcYGRolJicoKSo0NTY3ODk6Q0RFRkdISUpTVFVWV1hZWmNkZWZnaGlqc3R1dnd4eXqDhIWGh4iJipKTlJWWl5iZmqKjpKWmp6ipqrKztLW2t7i5usLDxMXGx8jJytLT1NXW19jZ2uHi4+Tl5ufo6erx8vP09fb3+Pn6/8QAHwEAAwEBAQEBAQEBAQAAAAAAAAECAwQFBgcICQoL/8QAtREAAgECBAQDBAcFBAQAAQJ3AAECAxEEBSExBhJBUQdhcRMiMoEIFEKRobHBCSMzUvAVYnLRChYkNOEl8RcYGRomJygpKjU2Nzg5OkNERUZHSElKU1RVVldYWVpjZGVmZ2hpanN0dXZ3eHl6goOEhYaHiImKkpOUlZaXmJmaoqOkpaanqKmqsrO0tba3uLm6wsPExcbHyMnK0tPU1dbX2Nna4uPk5ebn6Onq8vP09fb3+Pn6/9oADAMBAAIRAxEAPwD6QLc9vxpN2Bzjjg0HOTjP5UnQ8cDIAHSgBcngd+4/rQGzjGD/AJ60n4evTIzRnJ68H37dqAFDZxjB/wA9aA2cYwf89aTr69Ome1Gcnrwfft2oAUNnGMH/AD1oDZxjB/z1pOvr06Z7UZyevB9+3agBQ2cYwf8APWgNnGMH/PWk6+vTpntRnJ68H37dqAFDZxjB/wA9aA2cYwf89aTr69Ome1Gcnrwfft2oAUNnGMH/AD1oDZxjB/z1pOvr06Z7UZyevB9+3agBQ2cYwf8APWgNnGMH/PWk6+vTpntRnJ68H37dqAFDZxjB/wA9aA2cYwf89aTr69Ome1Gcnrwfft2oAUNnGMH/AD1oDZxjB/z1pOvr06Z7UZyevB9+3agBQ2cYwf8APWgNnGMH/PWk6+vTpntRnJ68H37dqAFDZxjB/wA9aA2cYwf89aTr69Ome1Gcnrwfft2oAUNnGMH/AD1oDZxjB/z1pOvr06Z7UZyevB9+3agBQ2cYwf8APWgNnGMH/PWk6+vTpntRnJ68H37dqAFDZxjB/wA9aA2cYwf89aTr69Ome1Gcnrwff СКАЧАТЬ