Orjapojad. Jaan Oks

Чтение книги онлайн.

      Ihunuhtlust läheb kõigepealt lastele tarvis – seda tõendavad mõned meie kasvatusteadlased ja terve kogu isasid-emasid targa ja vaga Siiraki eeskujul. Ühed teevad seda põhimõtteliselt, teised jälle tegelikult.

      Olgu nüüd sellega lugu kuidas ta on. Laps on ju nõrgem ja uuemate uurimuste järgi on igal tugevamal õigus väetimat rõhuda… Pealegi ei ole ju lastekaristamine ka kuigi raske töö, kuna omajõuliste läbisugemine palju rohkem jõudu, julgust ja tahtmist nõuab ja nii kõigiti täbaram on kui pisikeste sunnikute piinamine.

      Jäägu siis vanematele, kes korralikult teatris ja tsirkuses ei saa käia, seegi sport, et nad oma lapsi tuttaval kombel harida saavad.

      Vanadel inimestel on aga kohus, mis igasuguse nahakriimustamise viisi hukka mõistab. Paljud asjad, mis seaduses keelatud on, jäetakse ju ka tegemata, aga mitmed teevad ka niiviisi, et see ilmsiks tuleb. See on juba andeksandmatu oskamatus… Siiski – keelatud on ju inimesel väga palju, keelatud kõik…

      Vanal – või õigemini nooremal ajal – sest aeg läheb ju päevpäevalt vanemaks, nagu meie Ilovaiski järele õppinud oleme – tehti ilmas palju karutükke [– ], nüüd on aga asjad muidugi juba paranenud… Ka meie esivanematel ei olnud just kõige parem siin ilmas elada – räägivad mõned rahutumad vaimud, kes vana elukorraga enam rahul ei taha olla. Niisugused nurisejad mehed ei taha enam haridustoojaid pühaks pidada ja tänada. Ometi peaksid kõik teadma, et olematu ajaloo uurimine nii kerge ei olegi, sest enne ei kirjutatud ajalugu mitte paberi, vaid seljanaha peale…

      See va mõnus peksuasi polegi enam siis nii väga uus aade: teda tunti võib-olla ka enne meie põlve. Nüüd aga, tänu Jumalale, pole niisuguseid asju ammu enam kuulda olnud… Kõik elavad kuni tänapäevani terve nahaga. Kõik – ütlesin siin, aga – ei tea, võib olla… et ei —

      Peksu läheb ikka ka vanadele inimestele tarvis. Selle põhjuseks võiksime sajad tõendused ette tuua. Kes teab, mistarvis ta kõik hea võib olla? Targemad ju soovitavad meile seda usu läbikatsumiseks ja kasulikuks ristiks. Ja loogilise mõtlemise järgi võib niisugust karistamisviisi õigeks tunnistada. Inimene, kes ju lapsepõlves ikka korralikult, kas iga kuu või iga nädal kord, vilus vitsu saama, ei või vist ka vanaduses sellest pikemalt ilma seista. Väga järsk muutus on vist tervisele kahjulik. Ega siis imeks ei või panna, kui ühe korraga natuke rohkem antakse – siin on ju mitu võlakorda kokku võetud!..

      Kui nõndaviisi vanade, vilunud reeglite järele seda asja ikka toimetatakse, siis ta nii hull ei olegi, kui räägitakse…

      Ootamatu algupärasus ja uudiste hulk asjatoimetuse juures panevad ka pealtvaatajad nutma. Muidu kisendaks ainult see, kes valu saab…

      Parem on ka, kui ikka lugemata hoopisid jagatakse, siis ei suurusta suure vaeva nägija, ja see näitab ohvrimeelsust “töötegija” poolt.

      Peatingimused ihunuhtluse juures on, et “tööriistade” kulu “aluspakk” peab maksma ja pärast ka vitsakesi palavalt suudlema… Need on ju hingepäästjad!

      Trööstime ennast sellega, et meie pool täisealistele triibulisi pükse ei tehta. Vast on eestlane ka siin indiviidum?..

      1906

      MÕISAVALITSEJATELE

      Ametiühisusi ja tööliste seltsisid on viimasel ajal paljugi asutatud. Maal asutasid vallakirjutajad ja kooliõpetajad abiandmiskassad. Ka kärneritel on midagi sellesarnast teoksil. Aga mõisavalitsejad – need magavad endiselt talveund edasi. Ei neist ole ühtegi parandamise püüet kuulda, nagu oleksid nende asjad kõik korras. Meie mõisavalitsejate põli ei olegi nii hea, kui kõrvaltvaataja arvab. Eesti valitsejad on nii sakste käpa all, et nad sagedasti enda nime peale Eesti ajalehtegi ei tohi tellida. Sellepärast peavad nad Eesti lehe teise nime peale tellima, et seda siis salamahti lugeda. Avalikult loevad nad kas “Heroldit” või “Düna Zeitungit” ehk muud nendesarnast Saksa lehte. Eesti valitsejate hulgas on küll väga mitmesuguse haridusjärguga mehi – külakoolist kuni ülikoolihariduseni. See teeb ühinemise raskeks. Aga võimatu ei ole ta ometi. Palju Eesti valitsejaid on Venemaal ametis, kes küll sellesarnast rõhumist ei tunne kui kodumaal, aga nad on kodumaast ja ka üksteisest kaugel ega saa sellepärast palju midagi ette võtta.

      Vabal kodanikul ei sünni oma leivavanema tujude ori olla, nagu seda meie mõisavalitsejatelt praegu küllalt veel nõutakse.

      Meie peame ühisusse kokku astuma, et oma olude parandamiseks nõu pidada. Ka tuleks ühte kodumaa linna valitsejate büroo asutada, kelle kaudu kohasoovijad kohtasid võiksid kuulata ja kohaandjad jälle valitsejaid leida. Ausaid ja õiglasi mehi peaks büroo soovitama. Sellega teeks ta nende tegevusele tõkke ette, kes iseäranis väljaspool kodumaa piire “Eesti valitseja” nime rikuvad ja õppinud ehk haritud valitsejale kohasaamist raskendavad. Teiseks tuleks mõisnike ja valitsejate vahet korraldada, mis, nagu juba nimetasin, meie kodumaal palju soovida jätab.

      Siis võiksid mõisavalitsejad ka üksteise toetamiseks nii vaimselt kui varaliselt palju ära teha. Iseäranis oleks see abi noortele alustajatele ja vanadele ning töövõimetutele tarvilik.

      Katsutagu selles asjas mõni koosolek ära pidada. Meie vanameelsete mõisnike poolt ei leiaks ettevõte vast küll mitte head vastuvõtmist. Aga ta on tarvilik. Soovitud tagajärjed ei laseks end mitte kaua oodata.

      1906

      SAAREMAA OLUDEST

      Praegustel päevadel huvitavad teated riigivolikogu koosolekute üle üksikuid ja suuremat hulka ajalehelugejaid, olgugi et pealiskaudsemate kirjelduste armastajad ja päevapikkuste kergete uudiste ootajad esimesest õhinast juba leigunud on. Saadikute vaimustavad kõned kisuvad eemalseisjaid kaasa mõtlema ja rääkima, sunnivad paljusid oma seisukorda tõsisema arvustuse alla võtma, meelitavad ümbrust ja elu rohkem tähele panema ja kasvatavad pimeda rahva seas ülepea rohkem teadmist ja tundmist ühiselu-küsimuste ning poliitikaelu kohta.

      Muidugi ei tunne kõik külaelanikud ühesugust vaimustust volikogu vastu. Juba kaks kuud on nõupidamisi ja läbirääkimisi volikogu liikmete poolt peetud, aga millegagi pole veel otsusele jõutud. Ühed, kes kurbade päevade järel kõike head ja ainukest avitajat riigivolikogus nägid, löövad juba usus vähe kahtlema, nähes, et veel midagi teoks ja seaduseks ei ole tehtud. Kardetakse ju, et see arvamine kaunis laialdane on, et volikoguliikmed, enne kui nad midagi valmis teha jõuavad, valitsevate võimude poolt laiali aetakse. Rahvas on viimaste sündmuste tagajärjel valitsevate ülemate vastu hirmus umbusklikuks läinud. Tema roosilised lootused langesid põrmuks, tema elukorra parandamise soovid kukkusid vette. Nüüd ei suuda paljud teiste poolt enam midagi head ja tarvilikku parandamist elu kohta oodata ega loota. Ega sellest ikka midagi välja ei tule, kaevatakse tuimalt ja rõhutult.

      Suur hulk külaelanikke ei loe ajalehte, nemad ei saa siis ka aru, missuguseid uuendusi nende halvale elujärjele maasaadikute poolt soovitakse ja valmistada tahetakse. Nemad peavad siis vildakate kuulujuttudega leppima ja üksikute ütlustega rahul olema, mida nad nagu kogemata kuulma juhtuvad. Nõrga arusaamise ja üleüldise kahtluse pärast kõrgemate ringkondade vastu on siis ka huvi rahvakogu keskel riigivolikogu kohta vähem, kui ehk arvata võiks.

      Siin, Saaremaal, saatsid mõned vallad mineva aasta oktoobrikuus ülemusele paljude allkirjadega palvekirjad, milles luba paluti Saaremaalt iseäralist saadikut volikogusse saata. Luba jäi tulemata. Palujad põhjendasid oma soovi sellega, et kindlamaa saadikud küllalt põhjani saare iseäralisi olusid ei tunne. Ja tõsi see põhjendus ongi.

      Saaremaal on oma ajalugu, oma iseäralik geograafiline asukoht. Need kaks peapõhjust ei ole teda СКАЧАТЬ