Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ millise hirmsa needuse all ta kannatab või milliseid vanu tarkusi ta teab. Aga siis tundis ta kohe häbi. Häbi sellepärast, et ta ikka veel uskus. Et ta ikka veel tahtis olla osa sellest ammu unustatud maailmast. Et ta ikka veel mõtles primitiivselt nagu pagan, kes käib hiies kana ohverdamas.

      Võib-olla see oligi saatuse iroonia, et nende perel läks hästi. Nad olid jõukamad kui enamik alevi rahvast. Klassivennad, kes tema välismaareiside ning uute telefonide ja arvutite peale kadedad olid, ei oleks osanud uneski näha, et tema suurim varandus on hoopis see nuga, see kauss ja mõned mannetud nõiasõnad, mis sajandite tagant tema esiisadelt veel temani olid jõudnud. Keegi ei aimanud, et tegelikult on ta ebard. Ja et varsti tapab ta ühe tüdruku.

      Siis, kui see nõidus ei aita, või kui ta on ise liiga nõrk.

      Tribal-tätoveeringuga poiss mõtles tüdruku peale. Tüdruku peale, kellele ta ei tohtinud mõtelda. Ta nägi kujutlustes tema silmi, suud ja juukseid, ühtlaseid valgeid hambaid, kui tüdruk naeratas. Mõte, et ta ei tohi teda kunagi puudutada, tegi kohutavalt haiget. Kuid veel rohkem tegi haiget mõte, et ilmselt saab temast tüdruku mõrtsukas. Nendest kõigist olid ju mõrtsukad saanud. Ta ei olnud millegi poolest erilisem. Tal ei olnud rohkem väge.

      Poiss tõstis pilgu ja nägi, et kuu on täpselt seal, kus ta olema peab. Seega ei tohtinud ta rohkem mõelda, ta pidi tegutsema.

      Tribal-tätoveeringuga poiss võttis hõbedase teraga noa ja tõmbas vilunud liigutusega haava oma vasakusse peopessa. Seejärel lasi ta verel joosta väikesesse hõbekaussi, mis oli poolenisti täidetud surnuaiamullaga. Siis puhastas ta haava ning segas vere mulla sisse.

      „Mina nimetan sind oma verega ja kihlan sind oma verega…” pomises poiss, võttes samal ajal kausist verega segatud mulda ja tehes sellega luudele nõiamärke.

      „Ma ei suuda ilma sinuta elada,” sosistas Liisa Matisele kõrva. Matis oli taas tema juures ja lõhnas millegi magusa järele, nii et naisel hakkas sellest isegi pea veidi ringi käima.

      Mees noogutas. „Ma tean. Mina ka ei suuda. Seepärast ma tulingi.”

      Liisa surus oma näo vastu Matise kaela. Minevik ei olnud enam oluline. Nüüd mõtles ta vaid tulevikule.

      „Liisa, sa tead ju, kuidas ma sind armastan,” sõnas Matis ja ta huuled puudutasid õrnalt naise nägu. „Kui ma sind kutsun, kas sa siis tuled minuga?” küsis Matis. „Kas sa jätad minu pärast maha oma praeguse elu?”

      Liisa noogutas. Ta vaatas Matise tõsist nägu ja tema helehalle silmi. „Muidugi tulen. Miks sa üldse küsid nii rumalasti?”

      Liisa tõmbas mehe veel tugevamini enda vastu. Kuidas üldse sai Matis niimoodi mõelda? Muidugi läheb ta temaga kaasa!

      „Varsti siis,” sosistas Matis.

      Daniel ärkas taas selle peale, et ta noorem õde Marit juba mitmendat korda närviliselt tema toa uksest sisse astus.

      „Mis sa jälle tahad?” küsis Daniel, end voodis pahuralt istukile ajades. Ta nühkis uniseid silmi ja püüdis mõelda, kas edasi magamine tuleb veel kõne alla või on ta selleks ajaks, kui Maritist ükskord lahti saab, juba liiga ärkvel.

      „Ema tahab teada, kas sa tuled lõpuks hommikust sööma või mitte,” kuulutas Marit. „Toit jahtub ära ja ta ütles, et ei kavatse seda rohkem soojendada.”

      „Ei tule,” mõmises poiss. „Ma juba ütlesin ju sulle.”

      „Jah, aga miks sa ei tule?” Maritil oli igav ja ta ei kavatsenudki venda niisama käest lasta.

      „Kuule, ole hea ja tõmba uttu!” palus Daniel. Ta oli otsustanud siiski veel edasi magada.

      „Mida sa öösel tegid? Sa käisid väljas, eks?”

      „Mida?” Daniel oli ühe ropsuga täiesti ärkvel. „Miks sa arvad, et ma väljas käisin?” küsis ta õelt kahtlustavalt.

      Marit irvitas. „Ega ma ei arvanudki, kuni sa end praegu ise reetsid.”

      Marit oli Danielist vaid kolm aastat noorem, kuid teinekord tundus poisile, et nende vahel on terve eluiga. Enamasti said nad küll suhteliselt hästi läbi, vaatamata sellele, et Marit püüdis oma nina Danieli asjadesse toppida.

      „Ma ei tule sööma,” lausus Daniel veel kord kategooriliselt. „Ja kas sa saaksid mind nüüd rahule jätta?”

      „Kus sa käisid?” uuris tüdruk.

      „Niisama. Joonase juures. Vaatasime filmi,” valetas Daniel. „Aga ära emale räägi, eks. Ma ei viitsi seda tänitamist kuulata.”

      Marit noogutas. „Igav,” venitas ta veel enne lahkumist.

      Kui sa vaid teaksid, pomises poiss end voodist püsti ajades. Ta leidis toolileenilt sinna eelmisel päeval maandunud, ikka veel veidi niiske saunalina, ja marssis duši alla.

      Ta oli öösel koju jõudes kohe voodisse kukkunud, ilma et oleks jaksanud end pesta, ja peaaegu silmapilkselt magama jäänud. Ta oli omadega lihtsalt nii läbi. Kuid väsimusele vaatamata oli uni olnud rahutu ja hüplik, lisaks oli ta näinud kummalisi, peaaegu luupainajalikke unenägusid.

      Alles nüüd, kui jahe vesi ta keha paitas, tundis poiss, kuidas ta viimaks lõplikult virgub. Hilisele ärkamisele vaatamata tõotas tulla hea päev. Õhtul pidid nad koolipeol mängima, senikaua sai ta kodus vedeleda ja ehk midagi kirja panna. Just praegu kargaski talle jälle pähe viisijupp, mis oli teda juba eelmisest õhtust saadik kummitanud. Siis polnud ta seda üles kirjutanud, lootes, et äkki muutub see pikemaks, ja koju jõudes oli ta lihtsalt nii paganama väsinud olnud. Kuid just nüüd oligi viis juba paraja pikkusega, nii et seda andis edasi töödelda. Daniel leidis, et see on üsnagi hea. Ta pidi sellega kohe edasi tegelema.

      Viisi valjusti ümisedes, et see meelest ei läheks, astus Daniel pooleldi seebisena duši alt välja, tõmbas niiske lina endale ümber ja istus klaveri taha. Sõrmed libisesid peaaegu ise üle klahvide ja leidsid õiged kombinatsioonid. Ta mängis nii kaua, kuni kõik noodid pähe jäid, ja asus siis neid kiiruga üles tähendama.

      Kaks tundi hiljem oli Danielil terve lugu arvutisse mängitud ja viisile ka sõnad tehtud. Mitte kunagi varem ei olnud ükski pala tal nii kiiresti ja lihtsalt välja tulnud. Daniel uskus sel hetkel päris kindlasti, et sellest loost saab nende hitt. Läbilöögilugu. Lugu, mis neile lõpuks ometi kuulsust toob. Ta kujutas nii elavalt ette, kuidas nende laulu hakatakse raadios mängima, et ei märganudki, kuidas uks lahti läks.

      „Su ema arvas, et ma võin ise edasi tulla.”

      Danielil vajus suu lahti. See oli Julia. Tüdruk, kellega ta käis. Vist. Või siis vähemalt Julia arvas nii.

      „Kas me leppisime midagi tänase osas kokku?” küsis Daniel. Ta oli pigem hämmastunud kui pahur. Ta oli ikka veel äsja valminud loo mõju all, seega väljavaade mõni tund koos Juliaga veeta teda eriti ei seganud. Lihtsalt ta polnud osanud tüdrukut oodata.

      Julia raputas pead. Ta tihedad ripsmed olid tänu mustale tušile veelgi tihedamad ja mustemad, tume tukk kippus silmile langema, kui ta oma ainitise pilgu poisile suunas.

      „Ei, aga ma mõtlesin sind üllatada,” sõnas tüdruk. Ta silmitses kelmikalt naeratades sinisevalgetriibulist saunalina, mis oli endiselt Danieli ainus kehakate. Kui muidugi mitte arvestada keeruka mustriga tätoveeringut, mis jooksis mööda poisi paremat õlga СКАЧАТЬ