Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli viimase pooltunni veetnud oma klassis, kuhu neil oli peo ajaks väike staap sisse seatud. Poisid varjasid siin pudeleid ja käisid vahepeal joomas. Tüdrukud tegelikult samuti. Kirket alkohol ei huvitanud, aga siin oli tore ka niisama teistega lobiseda. Enne klassi tulekut oli ta Sandriga tantsinud. Kirke ei teadnud ikka veel, kas see tähendas Sandri jaoks midagi rohkemat või mitte. Võib-olla arvas Sander, et ta peab oma sõbra ning bändikaaslase õe vastu lihtsalt kena ja viisakas olema?

      Pool tunnikest tagasi oli Sander läinud Joonase ja teiste bändipoistega omi asju arutama ja seepärast oligi Kirke käinud vaatamas, mis klassis toimub. Sander oli lubanud ta pärast üles otsida. Tüdruk lootis kogu südamest, et see ikkagi siis tähendas midagi. Seda, et ta poisile meeldib.

      Kirke kõndis just piki koridori tagasi aula poole, kui see juhtus. Kusagilt ilmus ta teele Gustav. Kirket nähes ta seisatas.

      Gustavi silmad läikisid imelikult. Kirke taipas, et poiss oli purjus, kuna Gustav näppis siidripurki. Keset kooli koridori. Täiesti avalikult.

      „Ma pean sinuga rääkima.” Poisi silmad põlesid. Ehkki Gustav oli purjus, näis ta siiski olevat rohkem elus kui tavaliselt.

      Kirke kehitas õlgu. „Millest? Muuseas, kui sa seda purki ära ei pane, siis tekib lisaks sulle ka mul pahandusi.”

      Gustav irvitas. „Ma ei teadnudki, et sa selline tänitaja oled.”

      „Ma ei teadnud, et sa oled idioot. Muuseas, kas sind eelmisest koolist joomise pärast välja visatigi või?”

      Gustav raputas pead. „Ei, aga nad oleksid muidugi võinud.”

      „Miks nad seda siis ei teinud?”

      „Sel pole tähtsust. Ma pean sinuga rääkima.” Gustavi hääles oli paluv noot.

      „Muuseas, me juba räägimegi.”

      „Omavahel. Kuskil, kus meid ei segata.”

      Poiss astus Kirkele paar sammu lähemale ja tüdruk taganes instinktiivselt.

      „Sa oled purjus ja ma isegi ei tunne sind, miks ma peaksin tahtma sinuga omavahele jääda?” imestas Kirke.

      Gustav tõstis pilgu ja vaatas Kirkele otsa. Tüdruk märkas jälle, kui ilus poiss tegelikult oli. Ja poisi silmis oli midagi sellist, mida ta polnud seal varem näinud – kohalolu. Esimest korda nende tutvuse jooksul ei jätnud Gustav muljet autistist, vaid oli kohal just siin ja praegu ning tema pilgust hoovas elu ja kirge.

      „See on tähtis,” ütles Gustav ja tegi veel ühe sammu tüdruku poole.

      Nad seisid hetke päris lähestikku. Hetke, mil Kirke ei suutnud oma pilku poisi silmadelt lahti rebida, kuigi ta peas tiksus vaid üks sõna: põgene, põgene, põgene!

      Õnneks tulid just siis nurga tagant Maris ja Kata, Kirke klassiõed. Tüdruk jättis Gustavi sinnapaika ja haakis end klassiõdede käevangu.

      „Kas ta on sinu jaoks liiga ilus või milles asi?” küsis Maris, kui nad olid Gustavist kaugemale jõudnud.

      Kirke kehitas õlgu. „Ta on täielik friik.”

      „Ma võiksin tema pärast tappa,” ohkas Kata. „Oled sa vaadanud, millised silmad tal on?”

      „Ta ei ole seda väärt,” kinnitas Kirke. „Usu mind.”

      „Jaa, aga sa võiksid ju möönda, et midagi temas siiski on,” lausus Maris.

      Jah, midagi on, tunnistas Kirke endale mõttes. Midagi, mis pani tüdruku uskuma, et kui tegu pole mitte just psühhopaadi, siis vähemalt poolenisti skisofreenikuga. Kirke oli enam kui veendunud, et millestki mõistlikust Gustav temaga rääkida ei tahtnud.

      Just enne aulat kohtasid nad Sandrit, nii et Kirke ei pidanud enam ei Gustavist rääkima ega isegi poisi peale mõtlema.

      „Ma just otsisin sind,” lausus Sander ja haaras tüdrukul käest.

      „Väga hea,” sõnas Kirke.

      „Kas Gustav ahistab sind kuidagi?” küsis Sander, kui märkas, et Kirke on mõtlikum kui enne. „Ma nägin teid hetk tagasi koos, kuid ei hakanud ligi tulema. Äkki ma oleksin pidanud?”

      „Ei. Ei ahista,” valetas Kirke. See vale lipsas nii lihtsalt üle huulte. Ta ei teadnud, miks ta seda tegi. Miks ta valetas nii tühise asja pärast ja miks ta Gustavit kaitses?

      „Okei siis,” venitas Sander. „Ma mõtlesin, et ma igaks juhuks küsin. Ta jätab teinekord, kui ta ühte punkti jõllitab, veidi psühho mulje.”

      „Sul on absoluutselt õigus.”

      Kuid seejärel meenus Kirkele, et ta ise kirjutab üles asju, mida keegi tundmatu vaim talle dikteerib, ja korraks tundis ta, nagu oleks ta Gustavile ülekohut teinud.

*

      Kusagilt kaugelt jõudis ta teadvusse muusika ühetaoline tümpsumine. Kuid hetkel keskendus ta muule. Ta püüdis tüdruku rinnahoidjat lahti pusida, kuid ta näpud ei saanud ega saanud neid paganama haake lahti. Viimaks läks see siiski korda ja Danieli käed jõudsid sihile. Tüdruk ei öelnud selle peale midagi, kuid ta ei lükanud ka poisi käsi ära. Ta vaid suudles poissi üha kirglikumalt.

      Danielis tärkas väike lootus, et ta võib lõpuni minna. Jah, muidugi. Tüdruk oli ju ise siia lava taha teda otsima tulnud, et autogrammi küsida. Ja senikaua, kuni poiss oli pastakat otsinud, oli tüdruk diivanil istet võtnud. Pärast autogrammi saamist ei tundunud tal kiire olevat ja Daniel oli talle õlut pakkunud ning ka ise tüdruku kõrvale istunud.

      Tüdruk oli kena, kuigi ehk liiga tugevalt meigitud. Ta oli peaaegu kogu aeg naeratanud ja poisi naljade peale naernud ning järsku oli Daniel täiesti kindel, et kui ta tüdrukut suudleks, siis laseks too sellel juhtuda. Justkui kogemata oli poiss käega laualambi juhet riivanud ning niigi pingul juhe oli seepeaale seinapistikust välja tulnud, nii et ruum mattus pimedusse.

      „Vabandust,” oli Daniel sosistanud ja juba otsisidki ta huuled tüdruku suud.

      Tüdruk ei vastanud midagi. Kuid poisi jaoks oli piisavaks vastuseks see, et tüdruk teda eemale ei lükanud.

      Tüdruku teksad liibusid nii tugevasti ümber ta jalgade, et poisil kulus tükk aega, et need kätte saada. Koos teksadega libisesid alla ka tüdruku aluspüksid. Tüdruku hingamine kiirenes ja poiss adus, et järgib nüüd vaid oma instinkte. Daniel ei mõelnud juba ammu selgelt – oma osa oli siin nii alkoholil kui ka tõdemusel, et ta vajab pingete maandamiseks seksi. Vähemalt seekord ei tundnud ta süüd. Ta ei tundnud parajasti üldse midagi peale meeletu iha.

      „Daniel, oled sa siin?” kostis äkki Roometi hääl.

      Danieli keha läbis justkui elektrilöök. Ta oli unustanud, kus ta viibib. Neetud küll, mida perset see Roomet just nüüd tahab… Ta polnud isegi kuulnud, kuidas uks lahti tehti.

      Daniel ajas end tüdruku pealt püsti, tõmbas teksaste luku kinni ja koperdas käsikaudu ukseni.

      „Mis lahti on?” sisistas ta Roometile, kes seisis teisel pool ust.

      Roomet irvitas, kui märkas Danieli sorakil välimust, ent muutus siis kohe tõsiseks.

      „Su tüdruk otsib sind.”

      „Mida?” СКАЧАТЬ