Verikambi. Reeli Reinaus

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ isegi muljet. Samas polnud ta mitte kunagi tüdrukule mõista andnud, nagu nende vahel oleks midagi. Midagi rohkemat kui lihtsalt meeldimine või pidudel tantsimine või palavikuline püüd kooli hämarates koridorinurkades käsi teineteise riiete alla libistada.

      Daniel vaatas Juliat, kuid endalegi ootamatult nägi ta Julia näo asemel hoopis kellegi teise nägu. Tüdruku nägu, kes talle päriselt meeldis. Kuid Julia miniseelik oli nii napp, et ainuüksi pilk sellele kiirendas poisi hingamist. Daniel hammustas huulde, et ärevust varjata.

      „Sa tulid täitsa õigel ajal,” sõnas ta Juliale. Poiss märkas, kuidas tüdruku suu üllatusest ja ilmselt ka ootusärevusest lahti vajus. Ta ei või teada. Ta ei või teada, et ma teda petan, mõtles Daniel rahutult, kui ta paari kiire sammuga Julia juurde astus. Saunalina libises ta puusadelt maha, kuid poiss ei hoolinud sellest. Ta ei häbenenud oma keha.

      Daniel surus oma huuled tüdruku suule ja Julia vastas talle sama kirgliku suudlusega. Daniel tüüris Julia seina äärde ja lükkas tüdruku vastu seina. Iha temas aina kasvas. Pärast mõneminutilist ahnet suudlemist hakkas Daniel tüdrukut tasakesi lahti riietama, kuid vältis seejuures Julia pilku. Julia silmad ei olnud tüdruku enda silmad, need kuulusid tollele, keda Daniel tegelikult ihkas. Ja ta ei tohtinud nendesse vaadata. Mitte veel, mitte praegu.

      9. peatükk

      Selle sügise esimene koolipidu oli täies hoos. Pink Curtains mängis ja kogu kooli aula vabises kõrvulukustavast muusikast. Kirke vaatas enda ümber ringi. Osa õpilasi viskas lava ees näppu, teised tantsisid ning kolmandad kuulasid muusikat küll hoogsalt kaasa tammudes, kuid lavast veidi eemal, moodustades väikeseid, ühtaegu vestlevaid ja muusika taktis õõtsuvaid rühmi. Paistis, et päris ükskõikseks ei jätnud Pink Curtains kedagi. Või siiski…

      Kirke märkas veidi eemal Elinat. Elina seisis üksi ja vaatas lava poole. Ta ei liigutanud end muusika rütmis nagu kõik teised, vaid seisis, käed rinnal risti, nagu kivikuju. Elina oli Kirke meelest isegi veidi tusase näoga. Võimalik, et nad olid jälle Joonasega tülitsenud. Viimasel ajal tuli seda sageli ette.

      Ka Kirke ise seisis üksi keset rahvasumma, kuid tema vaatas lavale siiski palju suurema huviga kui Elina. Kirke vaatas Sandrit.

      Korraga märkas tüdruk Gustavit, kes oli eemal üheteistkümnendike poistekambas. See oli Gustav ja ei olnud ka. Poiss oli nagu täiesti ümber vahetatud. Ta žestikuleeris, naeris ja rääkis midagi oma klassivendadega. Kirke polnud kunagi varem Gustavit niisugusena näinud. Aga tal ei olnud plaanis selle üle ka eriliselt oma pead vaevata. Ju siis oli poiss viimaks uude kooli sisse elanud. Võib-olla oli ta teistega suheldes olnud algul lihtsalt veidi uje? Ja võib-olla oli eelmises koolis midagi sellist juhtunud, millest Gustav polnud kuni praeguseni veel päriselt üle saanud?

      Kuid siis silmas Gustav Kirket. Seda, et tüdruk teda jälgis. Nende pilgud kohtusid ja üle poisi näo libises vari. Kirke hoomas, kuidas Gustavi näoilme ja isegi olek silmapilguga pea sada protsenti muutusid. Gustav seiras teda ühe lühikese hetke ja pööras siis pea ära.

      Kirket valdas korraga tunne, nagu oleks ta alasti. Gustavi pilk oleks justkui kombanud nii ta südant kui ka hinge, näinud ta kõige varjatumaid mõtteid ning tundeid. Ma kujutan seda endale ette, püüdis tüdruk end korrale kutsuda. Arvestades viimastel nädalatel juhtunut, polnukski selles midagi tavatut. Sellegipoolest tundis ta end kehvasti. Gustav oleks talle justkui meenutanud, et tema elus on midagi paigast ära ja et ta ei tohi seda unustada, ta ei tohi olla hetkekski õnnelik. Vaist ütles talle, et Gustav teadis. Teadis, et keegi vaim või inimene tema kaudu neid asju kirjutas. Et ta oli kanal erinevate maailmade vahel.

      Kui Pink Curtains alustas oma viimast lugu, lahkus Kirke aulast. Tal polnud korraga enam tuju kellegagi rääkida. Tal polnud tahtmist Gustaviga isegi ühes ruumis viibida.

      Elina seisis pärast muusika vaikimist ikka veel saali seina ääres, kust ta just hetk tagasi oli silmitsenud, milline inimmass Joonast ja tema bändikaaslasi piiras. Ja ta oli tundnud terve selle aja ebakindlust. Äkki ta enam ei meeldigi Joonasele nii palju kui varem, oli ta mõelnud. Või äkki on Joonas oma austajate tähelepanust nii pimestatud, et Elina ei tule talle meeldegi?

      Elina teadis, et kujutab neid asju endale ilmselt ette, kuid ta hirmud ei pruukinud olla ka alusetud. Ei saanud eitada tõsiasja, et Joonas leiaks endale iga kell uue tüdruku, kui nad peaksid mingil põhjusel lahku minema. Ja just see tegigi Elinale muret. Nad tülitsesid viimasel ajal nii palju, et tüdruk polnud kindel, kas ta selle suhte tulevikku enam õieti usubki. Arusaam, et tema väljavahetamine uue tüdruku vastu käiks ilmselt rekordilise kiirusega, valmistas talle tuska.

      „Kuidas sulle meeldis?” Joonas oli pärast autogrammide jagamist rahvasummast välja murdnud ja Elina viimaks üles leidnud.

      Elina kehitas õlgu. „Polnud viga.” Tegelikult oli bänd esinenud suurepäraselt, aga ta ei suutnud end sundida kiidusõnu üle huulte tooma. Südames oli ta ikka veel Joonase peale pahane. Ehkki ta sai ka ise aru, et Joonas polnud oma käitumisega selleks mingit põhjust andnud.

      „Sulle ei meeldinud?” Joonas vaatas Elinat üllatunult.

      Tüdruk lõi pilgu maha. „Väga hea oli tegelikult,” pomises ta.

      Just samal hetkel astus nende juurde üks punaste lokkide ja imelühikese seelikuga tüdruk, kes palus Joonaselt autogrammi. Tüdruk ei teinud märkamagi, et Joonas parajasti Elinaga räägib. Ja ka Joonas ei teinud enam Elinast välja.

      „Jah, muidugi,” sõnas Joonas, tüdrukule naeratades. „Kuhu sa tahad?”

      „Mis oleks, kui ma tahaks näiteks kõhule?” küsis tüdruk, kes Elina mäletamist mööda oli Kadi üheksandast b-st, väljakutsuvalt naeratades.

      „Kui nii, siis nii,” sõnas Joonas, taskust tintekat otsides.

      Kadi paljastas kõhu oma niigi napi topi all ja nihkus Joonasele lähemale. „Vali selline koht, mis sulle meeldib,” nurrus ta Joonasele kõrva.

      „Sa ei kavatse end lähiajal pesta või?” küsis Elina, pannes sellesse lausesse kogu oma põlguse.

      Ta taipas kohe, et see oli viga. Nüüd oli ta välja näidanud, kui palju see vahejuhtum teda häiris. Kadi nabarõngas tegi ta kadedaks, kuid Joonase aeglus autogrammi kirjutamisel tegi ta armukadedaks.

      Kadi ei vastanud. Ta isegi ei vaadanud Elina poole, vaid sädistas mingit mõttetut loba, samal ajal oma kõhtu Joonasele veel lähemale hööritades.

      Elina tundis end täieliku idioodina. Ja ta oli vihane. Ta oli vihane nii Kadi kui ka Joonase peale. Kuid kõige rohkem iseenda peale. Et ta ikka veel siin seisis ja toimuvat pealt vaatas. Elina teadis, et seda olukorda ei lahenda tema eest praegu mitte keegi. Ta pidi seda ise tegema. Ta surus lõualuud tugevasti kokku ja hakkas kiirel sammul aula ukse poole kõndima.

      Joonas sai ta poolel teel kätte.

      „Kuhu sa lähed?”

      Elina kehitas õlgu. „Sind huvitab või?”

      Joonas haaras tüdrukul käest. „Kuule, ära mängi lolli, muidugi huvitab.”

      Elina rapsas end lahti. „Ei paista küll sedamoodi.”

      Joonas ohkas. „Ma ei saa oma fänne ainult sellepärast pikalt saata, et ma sinuga koos olen. Aga ma luban, et ma olen nüüd kogu ülejäänud õhtu sinu päralt. Nii et ütle, mida sa teha tahaksid?”

      Elina vaikis. Tal oli häbi armukadedusstseeni korraldamise pärast ja selle pärast, et ta oli Joonasele välja СКАЧАТЬ