Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pidi olema õnnelik, kui tal katus vett pidas ning palgid ja lauad polnud ära pehkinud.

      Niisiis ei lõiganud linna rikkusest kasu kaugeltki mitte kõik. Et juba tollal haigutas tohutu kuristik vaeste ja rikaste vahel ning Tallinna linn oli midagi enamat kui kogum kaupmehi ja käsitöölisi, kes tootsid linna põhilisi rikkusi, seda võime näha nii eeslinnade kui ka arvukate hospitalide pealt. Sellegipoolest kuulus Tallinn keskajal muu Euroopaga võrreldes jõudsalt edenevate linnade hulka. Tallinna krooniku Balthasar Russowi silmis oli Tallinn Riia kõrval suisa tõotatud maa, kust ei ole niisama lihtne lahkuda, kui oled juba sinna jõudnud: temale oli Liivimaa paigalejäämise maa (saksa k Blivland, Bleibeland).

      Peale selle oli Liivimaa linnades venelaste, Liivimaa aadli ja talupoegadega säärane suurepärane kauplemine, missugust ühelgi maal ega linnas ei saaks paremat ollagi, iseäranisaga Riias ja Tallinnas, missugused linnad üle viiekümnesaksa penikoorma teineteisest kaugel on. Ja mõlemal neis ton niisugune tore kaubaladu ja staapel paljude rahvaste ja maade kaupasid nagu seda üheski linnas kogu Läänemereääres ei leidu, välja arvatud ainuüksi Danzig. Seetõttu on palju vaesrahva lapsi, kes Saksa maadest siia tööle tulid, pea rikkaks ja võimsaks saanud.

      (…) Ühe sõnaga Liivimaa oli seesugune maa, et kõik need, kes sinna saksa ja teistest maadest tulid ja maa laadi ja häid päevi õieti tunda said, pidid ütlema ja tunnistama: Livland– Blivland! (Liivimaa – Jäämamaa!)

      Russow, Balthasar. Liivimaa kroonika. (Alamsaksa keelest tõlkinud Dagmar ja Hermann Stock.) Tallinn, 1993, lk 19–20.

      II Tallinn varauusajal (16.–18. sajand)

      1558. aastal alustas Moskva suurvürst tsaar Ivan IV (1547–1584) sõda Liivimaa vallutamiseks. Kallaletung toimus olukorras, kus ühelt poolt sai üha enam ilmsiks Saksa ordu sõjaline ja sisepoliitiline nõrkus, teisalt seadis Ivan IV välispoliitiliseks sihiks Liivimaa kui väidetavalt Russi vürstide põlise ala inkorporeerimise Moskva suurvürstiriigi koosseisu. Oma osa mängisid ka religoossed põhjused, nagu näiteks võitlus luterliku kiriku kui Moskva silmis õigest ristiusust hälbinud lääne kristluse vastu. Tolle sõja käigus, mida ajalooteaduses nimetatakse Liivimaa sõjaks (1558–1583/84), lagunes Saksa ordu ülemvõim Liivimaal silmanähtavalt. Naaberriikide valitsejad üritasid tekkivat võimuvaakumit üksteise võidu täita. Ivani väed vallutasid 1558. aastal mitu Saksa ordu linnust ja mitmeid linnu Eestimaal, nende seas Narva ja Tartu. Tallinnast, kus sellal käis äge poliitiline võitlus Taani pooldajate ja Saksa ordu jõudude vahel, sai veel samal aastal tugipunkt, mis tõkestas Moskva vägede edasitungi. 1558. aasta sügisel seisid moskvalased lõpuks esmakordselt linna väravate all. Frederik II (1559–1588) ostis ordult 1559. aastal õigused Saare-Lääne ja Kuramaa piiskopkonnale, ja kinkis need edasi oma vennale. Sel olid omad tagajärjed ka Tallinnale: Magnus tõusis juba sama aasta juunikuus Tallinna piiskopi seisusesse ning näis, et linnus ja Toompea lähevad enam kui 300 aasta järel taas Taani võimu alla.

      1. TALLINN ROOTSI KROONI VÕIMU ALL (1561–1710)

      Sõjalise abi asjus alustas linn 1560. aastal läbirääkimisi ka Rootsi kuninga Gustav Vaasaga (1521–1560). Ent too oli Moskvaga tüli ülesvõtmise suhtes kõhklev. Alles Gustavi poeg Erik XIV (1560– 1568) oli nõudmistega päri ning lasi 1561. aasta 4. juunil endale truudust vanduda Harju-Viru rüütelkonnal ja Järva aadlil ning 6. juunil Tallinna linnal. 2. augustil 1561 kinnitas Erik IV Harju-Viru rüütelkonna, Järvamaa aadli ja Tallinna privileegid ning lubas uue kaitseisandana alustada võitlust Moskvaga.

      1561. aasta teisel poolel vallutasid Rootsi väed paar väiksemat linna Eestimaal. Sel ajajärgul tõusis Tallinn Rootsi laevastiku ja armee tugipunktiks operatsioonides Moskva suurvürstiriigi ja Poola-Leedu vastu; Põhjamaade seitsmeaastases sõjas Rootsi, Taani ja Lübecki vahel (1563–1570) sai linnast taganemisvärav Rootsi laialdases kaaperdamistegevuses Taani ja Hansa Liidu kaubalaevade vastu Läänemerel. Selle tulemusena kannatas linn asjaomaste võimude kättemaksuaktsioonide ja piraatluse all. Raskusi tekitasid tallinlastele ka kaks (edutut) piiramist Moskva vägede poolt (21. august 1570 – 16. märts 1571, 23. jaanuar – 13. märts 1577) ning ajuti kuni 5000 meheni ulatuva Rootsi garnisoni majutamine linna. Alles 1581. aastal, kui Rootsi vägedel, keda juhtis äsja Eestimaa asehalduriks nimetatud kindral Pontus De la Gardie, õnnestus Moskva väed välja lüüa Läänemaalt, läks Eestimaa lõpuks täielikult Rootsi kontrolli alla ja linna saabus mõningane rahu.

      1584. aastal liitis Rootsi kuningas Tallinna linna ja Harju-Viru rüütelkonna, mis olid 1561. aastal oma privileegidele kinnituse saanud, ning veel mõned Põhja-Eesti maa-alad ja korporatsioonid (Järva- ja Läänemaa aadelkonna) Rootsiga personaaluniooni kaudu seotud „Eestimaa vürst- ehk hertsogkonnaks”. Seda valitsesid dualistlikul põhimõttel, ent samal ajal omavahel alalises opositsioonis Rootsi kuningas Eestimaa hertsogina ja 1584. aastal Põhja-Eesti aadli ühinemisel tekkinud Eestimaa rüütelkond. Administratiivselt lõimiti hertsogkond Rootsi riigiga kui iseseisev asehalduskond. Ent sisemine administratiivne jaotus, mille Rootsi 1561. aastast Eestis sisse viis, vastas laias laastus orduaja omale.

      Kodanikelinn (all-linn) Tallinn mängis hertsogkonnas erilist rolli, sest linnaõigus erines põhjapanevalt rüütelkonna omast. Teisalt oli paljudel rüütelkonna liikmetel Tallinnas linnakorter, nii et linna õiguslik jaotus – ühelt poolt maahärrat esindava provintsiaalvalitsuse, aadelkonna ja Eestimaa kirikuvalitsuse residents ning teiselt poolt kodanikelinn – , mis oli kujunenud juba ammu enne Rootsi valitsusaega, jäi püsima.

      Ehkki seisuste autonoomia Rootsi valitsusajal säilis, jäid Eestimaa seisuste suhted Rootsi krooniga esialgu pinevaks peaaegu lakkamatu sõjaseisukorra tõttu Rootsi, Moskva ja Poola (alates 1569. aastast Poola-Leedu) vahel aastail 1561–1629. Tallinnal tuli taluda lepingutega vastuollu minevaid tolle, sõjaväelaste majutusi ja põgenikke. Samal ajal üritasid Eestimaa seisused laveerida läbirääkimistel kuningaga oma privileegide laiendamise nimel, ähvardades loobuda truudusest maahärrale Poola-Leedu krooni kasuks. Kõikumisele suurvõimude vahel tegi Gustav II Adolf (1611–1632) lõpu oma kiirete võitude reaga Moskva ja Poola-Leedu üle 1610.–1620. aastatel. 1617. aastal sõlmis Rootsi Stolbovos Moskvaga rahulepingu, mis tagas Rootsile territoriaalse omandi endisel Vana-Liivimaa alal ning isegi laiendas seda, ja kandis hoolt selle eest, et ligi saja järgneva aasta jooksul ei ohustanud Moskva suurvürstiriik tõsiseltvõetavalt Rootsi võimu Eestis. Rootsi-Poola/ Leedu tülidele tegi 1629. aastal lõpu Altmarki vaherahu, mis allutas suurema osa Poola Liivimaast Rootsi kroonile, muutes Eesti ala sel moel piiriäärsest provintsist sisemaiseks ka lõunas. Vene-Rootsi sõja (1656–1661) hilisemad sündmused, mis viisid mitmete Rootsi kindluste vallutamiseni ja alistamiseni Vene vägede poolt, puudutasid Tallinna vaid kaudselt, väeosade majutamise ja sõjakontributsioonide näol. Otsese rünnakuni Tallinnale asi ei läinud. Rootsi ja Moskva vahel sõlmitud Kärde rahu (1661) kinnitas vaid territoriaalse status quo ante, vastavalt Stolbovo rahukokkuleppele.

      Ka Põhjasõjas (1700–1721) jäi Tallinn esialgu sõjast puutumata. Rootsi armee Karl XII (1697–1718) juhtimisel suutis edukalt tagasi lüüa Vene vägede rünnaku Narvale aastal 1700. Ja ehkki Vene armee Peeter I (1689–1725) juhtimisel üritas Narva kaotuse häbi endalt maha pesta ja saavutas alates 1702. aasta suvest Rootsi Liivimaal ja Ingerimaal otsustavat sõjalist edu, võttis see aega, nii et sõjalised aktsioonid kandusid Eestimaale alles 1706. aastal ning lähenesid ohtlikult Tallinnale. Peale Tallinna olid sel aastal suurematest linnadest Rootsi käes veel vaid Riia, Pärnu ja Kuressaare. 1710. aastal langesid Vene vallutajate ohvriks lõpuks ka Riia ja Tallinn. Käsikäes katkuepideemiaga, mis oli linna jõudnud juba enne Vene vägede piiramist ja nõudnud ohtralt inimelusid, tähendas see Rootsi valitsemisaja tegelikku lõppu linnas. Kuni 1721. aastani, mil Uusikaupunki rahu lõpetas ametlikult sõja Rootsi ja Venemaa vahel, jäid Eestimaa ja Tallinn Vene okupatsioonialaks.

      Residents-linn Toompeal (ülalinn)

      Ülalinn, s.t Toompea ala jäi Rootsi ajal riigivõimu СКАЧАТЬ