Tallinna ajalugu. Karsten Brüggemann

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jätkuskaaperdamine veel mõnda aega. Viimane teade vitaalivendade kohta on üles tähendatud alles 1435. aastal.

      Vitaalivendade puhul ei olnud tegemist tavaliste mereröövlitega ega mingi väiksearvulise grupiga, kellest võinuks mööda vaadata. 1392. aastal hindasid Saksaordu esindajad paavsti õukonnas (Generalprokuratoren) vitaalivendade koguarvuks ligikaudu 1500. Oma võimukõrghetkel, Ojamaa üle valitsemise ajal, oli nende arv kasvanud 2000 meheni. Esialgu värvati vendade juhtideks mehi Mecklenburgi vaesunud aadlisuguvõsadest. Hiljem lisandusid mehed erinevatest ühiskondlikest oludest. Kuna vennaskond oli algul varustatud kaaperdamiskirjadega, jäi tema õiguslik staatus ambivalentseks. Ta võis toetuda sellele, et tegutseb teiste – legaalsete – võimude ülesandel. Teisalt ei tunnistanud Hansa Liit ja Saksa ordu kaaperdamiskirju seaduslikeks.

      Kahjude ulatust, mida piraatlus hansalinnadele tekitas, on täna keeruline hinnata. Ainuüksi laevade kaotus tähendas tohutut tagasilööki. Sellele lisandusid lunarahanõuded vangivõetud kaupmeeste eest. Konvoide ja rahulaevade (viimaseid rahastati nn naelatolli abil) relvastamine, käskjalgade saatmine, maksud mitte-hansa maahärradele ja lepingud nendega, kahjutasud, kulutused kaaperlaevadele jpm põhjustasid samuti üüratuid kulusid ja tõstsid oluliselt hindu.

      Paraku tõi linna valitsev seisund endaga kaasa kõiksugu raskusi. Tihtipeale jäi Tallinn Skandinaavia monarhiate, inglaste ja teiste hansalinnade üksteisele vastanduvate huvide tõttu otsekui pihtide vahele. Skandinaavia maadest ja Inglismaalt lähtuva alalise piraatluse või kaaperdamise ohu tõttu oli linn sunnitud moodustama sõjaväelise kaitse all olevaid konvoisid. Kaubanduspoliitilised intriigid tõid endaga kaasa märkimisväärseid kulutusi arvukatele ja kulukatele saatjaskondadele ning sõjalisi kokkupõrkeid.

      Tallinnal olid vahetud kaubanduslikud sidemed paljude linnade ja maadega, nende hulgas Flandria, Hollandi, Rootsi ja Soomega ning enamikuga Läänemere hansalinnadest. Suurimat kasu lõikasid Tallinna kaupmehed siiski transiitkaubandusest hansalinnade ja Novgorodi vahel. Oma kõrgpunkti saavutas see 15. sajandil. Nii näiteks seisab 1442. aasta Stralsundi hansapäeva protokollis, et Tallinn on saavutanud valitseva seisundi Hansa Liidu Novgorodi kaubandusesinduses, nn Peetri hoovis. Ent juba mõni aeg hiljem tabas Novgorodi kaubandust kriis. Pärast mitmeid ebakindlaid aastaid katkes 1471. aastal Moskva suurvürsti Ivan III (1462–1505) kallaletungi tagajärjel kaubavahetus Novgorodiga sootuks. 1478. aastal vallutas suurvürst Novgorodi vürstiriigi, mis oli siiani olnud sõltumatu. Lisaks pidas suurvürst Liivimaal sõda Saksa ordu vastu, kelle territooriumiga oli Moskva suurvürstiriigil nüüd ühine piir. Moskva vägede kallaletung Liivimaale 1481. aastal nuhtles põgenikest ummistunud linna ränga katkupuhanguga. Järgnesid rasked taudiaastad 1495/96 ja 1519/20. Novgorodi vallutamine Ivan III poolt ei halvanud kaubandust mitte päevapealt. Ent kui Ivan III lasi 1494. aastal sulgeda Peetri hoovi, lakkas kaubandus Novgorodiga mõneks aastaks täielikult. Lühikesele rahuajale, mil Novgorodi kaubakontor uuesti avati ja taas suleti, järgnes küll Saksa ordu edukas sõjakäik moskoviitide vastu aastail 1501–1503, mis lõppes 1558. aastani kestnud rahuga. Paraku oli Tallinna Novgorodi-kaubanduse kõrghetk selleks ajaks ammu möödas –kõige muu kõrval ka Kalmari uniooni lagunemise kõrvalmõjude ja jõulise kaaperdamistegevuse tõttu Taani piraadi Søren (ka: Severin) Norby juhtimisel. Kalmari uniooni (1521–1523) lõpp ei toonud samuti kaasa mingit kergendust. Rootsi merkantilism, mis Gustav I Vasa (1523–1560) valitsusajal ilmutas oma esimesi märke, oli seotud aktiivse võitlusega hansakaubanduse vastu ja tabas muuseas ka Tallinna transiitkaubandust.

      Läänest tulevate transiitkaupade hulka kuulusid sool, heeringas, vein, õlu, mõdu, humal, mesi, Flandria ja Inglise kalev, linane riie, vürtsid, Rootsi metallid ja karusnahad. Neist kõige kasumlikum kaubavahetuse artikkel oli sool. Keskajal ei tarvitatud seda mitte üksnes toitude maitsestamiseks või vürtsitamiseks, vaid eelkõige kui konserveerimisvahendit. „Valget kulda” peeti ka maksevahendiks ja isikliku jõukuse sümboliks. Põhiliselt oli sool pärit Prantsusmaalt ja Portugalist, väiksemad kogused tulid siiski ka Saksa-Rooma riigist, eelkõige Lüneburgist. Edasi müüdi seda eeskätt Venemaale, kuid väiksemas mahus ka Rootsi ja Soome. Soolakaubanduse kõrgaeg oli 1430. aasta paiku, kui Tallinna sadamasse maabus rohkem kui 100 soolalastiga koget. Sool andis tööd ja leiba mitte üksnes kaupmeestele: mündrikud laadisid kogede põhjas lahtiselt hoitava soola oma paatidesse, kandjad ja voorimehed viisid selle linna vaekotta, kus kotiköitjad soola kottidesse panid ja kaalujad selle kaaluplatvormile vinnasid, soolamõõtja rehkendas välja kaalu ja määras tollimaksu, kandjad purustasid soola, jahvatasid ja hoidsid seda kaubaaidas ja laomajades, seal ostsid soola vene kaupmehed, lasid oma laevadele või vankritele laadida või müüdi sool edasi linna jaekaupmeestele ja poodnikele, kes selle siis ostjatele maha müüsid.

      Novgorodist ja teistelt Vene aladelt müüdi Tallinnasse kanepit, lina, rasva, vaha, nahku, karusnahka ja parknahka. Sellest läks palju transiitkaubaks, aga ühtteist pruugiti ära ka Tallinnas. Alates 15. sajandist olid linnas oma moekuse tõttu eriti populaarsed karusnahad. Eestimaistest eksportkaupadest tuleks mainida eelkõige rukist ja kaera. 1299. aastal on esmakordselt dokumenteeritud Eesti teravilja väljavedu Tallinnast Lübeckisse. Ent ekspordiartiklite hulka kuulusid ka oder, linnased, lina, mesi, või, tõrv, lõng, hülgerasv, kärbi- ja nirginahad, paekivi, tuurakala, angerjas, lõhe ja haug. Ordumeistrid pakkusid kohati võimalust juhtida eestimaine sisekaubandus Tallinnast mööda ja suunata näiteks Eestimaa rüütlimõisade teravili otse merekaubandusse. Kokkuvõttes jäid Tallinnale sellega tekitatud kahjud siiski mõistlikesse piiridesse.

      Kaubanduse kontrollimiseks oli rael linna vaekoda ja 14. sajandi lõpul praagikoda (Wrake, ka Brake) – kontrollpunkt vaha, heeringa, rasu, traani ja lina jaoks. Keskajal kasutas Tallinn üleüldist tollivabadust. Kuid aeg-ajalt seati kaupade liikumisel sisse mitmeid eriandameid, millest olulisimad olid 14. sajandi lõpul tekkinud aktsiisid, impordi- ja transiiditoll veinile ja õllele, ning alates 16. sajandist nn vaadi- ja paagiraha meremärkide ning majakatule eest tasumiseks.

      Toit, rõivad, eluase – argipäev ja pidupäevad keskaegses Tallinnas

      Kaubandus ja käsitöö olid linnaelu toimimise põhialused. Ent need mitte ainult ei kindlustanud linnaelanikke leiva ja rahaga, vaid andsid ka võimaluse ehitada uhkeid kodanikemaju ja tarbida täiesti arvestataval määral argi- ja luksuskaupu. Muidugi läks üks osa palehigis teenitud rahast maksude, liikmemaksude ja kingituste näol linnavalitsusele, kirikutele, kloostritele, gildidele ja tsunftidele. Ent seda, mis üle jäi, võis kas investeerida või tarbida.

      Tarbimisele ja investeeringutele tehtud kulutustes oli esimesel kohal toit, mida eesti ajaloolane Inna Põltsam on põhjalikult käsitlenud oma 2002. aasta uurimuses. Selles viitab autor ühelt poolt kohalike toiduainete tootmise võimalustele, mis Kesk-Euroopa vaatevinklist tunduvad üsna piiratud, teisalt Tallinna kaubandusele, mis tõi linna toiduainete silmatorkava mitmekesisuse kohaliku toodanguga võrreldes. Eestimaised põllumajanduslikud tooted olid ennekõike rukis ja oder. Osa Tallinna elanikest pidas loomi (sigu, lambaid, kitsi, kodulindusid), neil oli maitsetaimede, juurvilja- ja puuviljaaed, mis varustas neid ubade, herneste, kaalikate, kapsa, peterselli, küüslaugu, tilli, aedruudi, salvei, õunte, pirnide, kirsside ja muu taolisega. Linnakaubandus (kalakaubitsejad, soola-, vürtsi-, heeringa-, veini-, õllemüüjad jt) ning käsitöölised (pagarid, lihamüüjad, lihunikud, õllepruulijad) andsid oma panuse toiduainete hankimisse impordi ja tooraine töötlemise näol.

      Sel taustal erines tollaste tallinlaste toidusedel tänapäeva kodanike koduse majapidamise omast mõnes osas üsna märgatavalt. Igapäevase toidulaua juurde kuulusid teraviljatooted (eelkõige puder), juurvili ja piim. Juust ja metsloomaliha olid nende kõrge hinna tõttu kättesaadavad üksnes rikastele ja kõrgest soost linlastele. Võid tuli ette harva. Selle asemel söödi meelsasti rasvast sealiha. Ka kala (eelkõige heeringas) ja linnuliha leidsid üha sagedamini tee toidulauale. Magusa aset täitis tavaliselt mesi. Suhkur seevastu oli kallis ja seda peeti luksuskaubaks, niisamuti oliive, mandleid, viigimarju, sidruneid, datleid, apelsine ja kreeka pähkleid. Ka maitseaineid, nagu näiteks safranit, muskaatpähklit, pipart, kaneeli, muskaati, ingverit või nelki said endale lubada ainult СКАЧАТЬ