Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kiskus ta näo viltu. Ta lõi korraks käed ette, tuikus ja kukkus siis käheda karjatusega raskelt põrandale. Pöörasin ta jalaga ümber ja asetasin käe ta südamele. Miski ei liikunud. Ta oli surnud.

      Mul oli kogu aeg ninast verd jooksnud, aga ma ei olnud seda märganud. Mis mulle niisuguse mõtte pähe pani, et sellega seinale kirjutada, seda ma õieti ei teagi. Vahest oli see lihtsalt üleannetu idee politseid valedele jälgedele juhtida, sest mu süda oli kerge ja rõõmus. Tuli meelde, et New Yorgis leiti kord kellegi sakslase laip, mille kohale oli kirjutatud Rache, ja ajalehtedes väideti, et see on kindlasti salaühingute tegu. Mõtlesin siis, et mis oli mõistatuseks newyorklastele, eks see ole mõistatuseks ka londonlastele. Niisiis pistsingi sõrme omaenese verre ja kirjutasin selle sõna parajale kohale seinale. Seejärel läksin oma troska juurde tagasi. Läheduses polnud kedagi ja öö oli ikka veel väga tormine. Olin natuke maad sõitnud, kui pistsin käe tasku, kus tavaliselt hoidsin Lucy sõrmust, ja leidsin, et seda seal ei ole. Olin kui piksest rabatud, sest see oli ainus mälestusese, mis mulle temast oli jäänud. Mõtlesin, et ehk pillasin selle maha, kui Drebberi laiba kohale kummardusin, ja sõitsin tagasi. Jätsin vankri kõrvaltänavasse ja läksin julgesti maja juurde, sest olin valmis ennemini kõigega riskima, kui sõrmust kaotama. Kui sinna jõudsin, sammusin otse majast väljuva politseiniku käte vahele ja pääsesin ta kahtluse alt ainult sellega, et teesklesin, nagu oleksin maani täis.

      Sel viisil leidis Enoch Drebber oma otsa. Kõik, mis mul siis veel teha jäi, oli Stangersoniga sedasama ette võtta ja niiviisi John Ferrieri eest kätte maksta. Teadsin, et ta peatub Halliday erahotellis. Kogu päeva luusisin seal ümbruses, aga ta ei tulnud kordagi välja. Küllap vist hakkas midagi kahtlustama, kui Drebber tagasi ei ilmunud. Ta oli kaval, see Stangerson, ja alati valvel. Kui ta aga arvas, et tuppa pelgu jäädes võib minu käest pääseda, siis eksis ta rängasti. Varsti tegin ta magamistoa akna kindlaks ja järgmisel hommikul aovalgel ronisin hotelli taga kitsas tänavas leidunud redeli abil tema tuppa. Äratasin ta üles ja ütlesin, et on tulnud tund vastust anda elu eest, mille ta nii ammu oli võtnud. Kirjeldasin talle Drebberi surma ja andsin samuti valida mürgipilli. Selle asemel aga, et kinni haarata ellujäämise võimalusest, mida talle pakkusin, hüppas ta voodist välja ja kargas mulle kõri kallale. Enesekaitseks andsin talle noahoobi südamesse. Nii või teisiti oleks tulemus sama olnud, sest saatus poleks tema süüdlasekäel iial lubanud muud valida kui mürki.

      Mul ei ole enam palju öelda ja see on hea, sest mu jõud on otsakorral. Umbes päeva või nii pidasin voorimeheametit edasi ja mõtlesin seniks selle juurde jääda, kuni olen kogunud küllalt raha, et Ameerikasse tagasi sõita. Seisin parajasti talliõuel, kui keegi närudes poisike päris Jefferson Hope’i nimelise voorimehe järele ja ütles, et keegi härra Baker Streetilt 221-b laseb teda kutsuda. Paha aimamata läksin sinna, ja enne kui ma arugi sain, oli see noormees siin mulle need võrud nii osavasti käte ümber klõpsanud, et aina imesta. See on kogu minu lugu, härrad. Võite mind mõrvariks pidada, aga mina usun, et olen niisamasugune õiguseteener nagu teiegi.”

      Mehe jutustus oli olnud nii haarav ja ta esinemisviis nii mõjuv, et olime kuulanud vaikides ning süvenenult. Isegi elukutselised salapolitseinikud, nii harjunud igasuguste kuritegudega kui nad ka olid, näisid mehe jutu vastu elavat huvi tundvat. Kui Jefferson Hope lõpetas, istusime mõnd aega vaikuses, mida häiris ainult Lestrade’i pliiatsi kribin, kui ta oma stenogrammile viimaseid märkmeid lisas.

      „Ainult ühes küsimuses tahaksin meeleldi natuke rohkem selgust saada,” ütles viimaks Sherlock Holmes. „Kes see teil oli, kes tuli järele sõrmusele, mille kohta ma lehes kuulutuse avaldasin?”

      Vang pilgutas mu sõbrale naljatades silma. „Omaenese saladustest võin rääkida,” sõnas ta, „aga teisi ma sekeldustesse ei tõmba. Ma nägin teie kuulutust ja mõtlesin, et see võib muidugi olla püünis, aga võib ka olla, et saan tõepoolest oma sõrmuse kätte. Mu sõber oli nõus vaatama tulema. Arvatavasti tunnistate, et ta tegi seda osavalt.”

      „Selles pole kahtlust,” vastas Holmes siiralt.

      „No nii, mu härrad,” tähendas inspektor tõsiselt, „peame käima seaduse paragrahvide järgi. Kohus toimub neljapäeval ja teie kohalviibimine on nõutav. Seni vastutan mina tema eest.” Seda öeldes helistas ta kella ja Jefferson Hope viidi kahe valvuri vahel ära, mu sõber ja mina aga lahkusime jaoskonnast ning sõitsime voorimehega Baker Streetile tagasi.

      Lõpetuseks

      Meid kõiki oli manitsetud neljapäeval kohtusse ilmuma, ent kui see päev saabus, polnud meie tunnistust enam tarvis. Keegi kõrgem kohtunik oli asja käsile võtnud ja Jefferson Hope’i tribunali ette kutsunud, kus tema üle rangelt õigust mõistetakse. Kohe esimesel ööl pärast vangistamist rebenes aneurüsm ja hommikul leiti ta pikali kongi põrandalt. Ta näol oli rahulik naeratus, nagu oleks ta surmahetkel võinud tagasi vaadata kasulikult elatud elule ja hästi tehtud tööle.

      „Gregson ja Lestrade lähevad tema surma pärast marru,” tähendas Holmes, kui me järgmisel õhtul selle üle vestlesime. „Kuhu jääb nüüd nende hiilgav ülesastumine ajalehes?”

      „Ma ei leia, et neil Jefferson Hope’i vangistamisega just palju tegemist oleks olnud,” vastasin.

      „Sellel pole mingit tähtsust, mida sa siin ilmas teed,” kostis mu kaaslane kibestunult. „Küsimus seisab ainult selles, kuivõrd sa oskad oma tegusid inimeste silmis suureks puhuda. Aga tühja kah,” jätkas ta pärast lühikest pausi rõõmsamalt. „Ma poleks mingil tingimusel tahtnud sellest juurdlusest eemale jääda. Ei mäleta oma praktikas ühtki paremat juhtumit. Kuigi see oli lihtne, pakkus ta mõningaid vägagi õpetlikke momente.”

      „Lihtne?!” hüüatasin mina.

      „Noh, muud selle kohta tõesti öelda ei saa,” sõnas Sherlock Holmes mu üllatuse üle muiates. „Selle juhtumi põhilist lihtsust näitab asjaolu, et ma kurjategija kolme päeva jooksul kätte sain, ilma et mul sealjuures peale mõne vägagi tavalise järelduskäigu mingit abi oleks olnud.”

      „Õige küll,” möönsin.

      „Olen teile juba selgitanud, et kõik ebatavaline on pigemini juhtnööriks kui takistuseks. Seda laadi probleemi lahendamisel on kõige tähtsam osata tagasihaaravalt arutleda. See on väga kasulik ja väga lihtne oskus, ainult et inimesed seda eriti palju ei rakenda. Igapäevase elu küsimustes on tulusam arutleda ettepoole ja nii kipub teine moodus unarusse jääma. Viiekümne inimese kohta, kes suudavad arutleda sünteetiliselt, tuleb ainult üks, kes on võimeline arutlema analüütiliselt.”

      „Pean tunnistama,” ütlesin, „et ei saa teist päris hästi aru.”

      „Ega ma lootnudki, et saate. Oodake, ehk on võimalik asja selgemaks teha. Kui kirjeldate inimesele mingisuguste sündmuste rida, ütleb enamik, missugune on tulemus. Nad on suutelised neid sündmusi mõttes seostama ja nende põhjal järeldama, mis edasi toimub. Kuid väike osa inimesi on võimelised neile teatavaks tehtud tulemustest lähtudes loogilise mõtlemise abil välja jõudma nende astmeteni, mis sellise tulemuseni viisid. Seda võimet ma mõtlengi, kui räägin tagasihaaravast ehk analüütilisest arutlusest.”

      „Saan aru,” sõnasin.

      „Selle juhtumi puhul oligi antud tulemus ja kõik muu tuli endal avastada. Püüaksin teile nüüd näidata eri astmeid oma arutluse käigus. Hakkame kohe otsast peale. Nagu teate, lähenesin ma majale jalgsi ja mu meeled olid igasugustest muljetest täiesti vabad. Loomulikult alustasin sõidutee uurimisest, ja nagu ma teile juba selgitasin, nägin seal selgesti troska jälgi. Järelepärimisega tegin kindlaks, et sõiduk pidi olema seal käinud öösel. Et see oli troska ja mitte eratõld, seda kinnitas vankrirataste kitsas vahe. Tavaline Londoni neljarattaline troska on märgatavalt kitsam kui härrasmehe kinnine tõld.

      Esimene СКАЧАТЬ