Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ hoobi annab ja mille eest talle tasutakse. Minu plaanid olid korraldatud nii, et mul oleks võimalik mehele, kes mulle ülekohut oli teinud, selgeks teha, et ta vana patt on ta üles leidnud. Juhtus nii, et mõne päeva eest oli keegi härra käinud Brixton Roadil mõningaid maju vaatamas ja pillanud ühe maja võtme minu troskasse. Samal õhtul tuldi sellele järele ja ma andsin võtme tagasi, kuid vahepeal olin sellest võtnud jäljendi, mille järgi lasksin valmistada teisikvõtme. Selle abil oli mul siin suures linnas sissepääs vähemalt ühte paika, kus võisin julge olla, et keegi mind segama ei tule. Nüüd jäi veel lahendada see raske küsimus, kuidas Drebberit sinna majja saada.

      Ta sammus mööda tänavat edasi ja astus sisse kahte-kolme veinibaari; viimasesse jäi ta peaaegu pooleks tunniks. Välja tuli ta taarudes ja oli nähtavasti päris kenasti täis. Siis hõikas ta kaherattalise troska, mis parajasti minu ees seisis. Mina liikusin neil nii tihedalt kannul, et mu hobuse nina oli tema kutsarist kogu tee ainult jardi kaugusel.31 Logistasime üle Waterloo silla ja mitu miili mööda tänavaid edasi, kuni ma oma üllatuseks leidsin, et oleme jälle seal, kus ta korteris oli olnud. Ma ei osanud küll arvata, mis kavatsusega ta sinna tagasi pöördus, läksin aga edasi ja umbes sada jardi majast eemal jätsin hobuse seisma. Ta astus sisse ja voorimees sõitis ära. Lubage mulle klaas vett, palun. Suu läheb rääkimisega kuivaks.”

      Ma ulatasin talle klaasi ja ta jõi selle tühjaks.

      „Nüüd on parem. Nojah, ootasin oma veerand tundi või natuke kauemgi, kui järsku majast nagu rüselust kostis. Järgmisel silmapilgul löödi uks lahti ja nähtavale ilmus kaks meest. Üks oli Drebber ja teine keegi noormees, keda ma varem polnud näinud. Noormees hoidis Drebberil kraest kinni, ja kui nad ülemisele trepiastmele jõudsid, andis talle jalaga takka ning virutas ta keset sõiduteed. „Sina koer, ma sind õpetan ausat tütarlast solvama!” karjus ta, vehkides talle kepiga järele. Ta oli nii maruvihane, et oleks vist Drebberi malakaga läbi tümitanud, kui see alatu koer poleks nii kärmesti, kui jalad teda kandsid, minema tuianud. Ta jooksis kuni nurgani, nägi seal minu troskat ja hüppas sisse. „Sõitke Halliday erahotelli,” käskis ta.

      Kui ta mul ilusasti troskas oli, hüppas mu süda rõõmu pärast nii tugevasti, et mul oma aneurüsmi pärast päris hirm hakkas: viskab teine veel viimasel minutil mõne vembu. Sõitsin pikkamööda edasi ja kaalusin mõttes, mida oleks kõige parem teha. Ma võisin ta linnast välja viia ja seal mõnel tühjal külavaheteel temaga viimased jutud maha rääkida. Olin juba peaaegu otsustanud seda teha, kui ta ise minu eest küsimuse lahendas. Jälle oli teda haaranud kange joomahimu. Ta käskis mul ühe kõrtsi ees peatuda ja end oodata ning läks sisse. Sinna jäi ta kuni sulgemiseni, ja kui ta välja tuli, oli ta juba niikaugel, et trumbid olid nüüd kindlalt minu käes.

      Ärge arvake, et kavatsesin teda külmavereliselt tappa. Kui ma oleksingi seda teinud, oleksin küll ainult õiglane kohtunik olnud, aga sellega ei tulnud ma lihtsalt toime. Juba ammu olin otsustanud, et annan talle võimaluse ellu jääda, kui ta ainult heaks arvab seda kasutada. Oma rändurielu jooksul Ameerikas pidasin palju igasuguseid ameteid ja muu hulgas olin kord Yorki kolledþi laboratooriumis majahoidjaks ning koristajaks. Ühel päeval pidas professor loengut mürkidest ja näitas õpilastele mingisugust alkaloidi, nagu ta seda nimetas. Selle oli ta saanud mingist Lõuna-Ameerika noolemürgist ja see pidi olema nii kange, et kõige väiksemgi terakene pidi silmapilkselt surma tooma. Ma jätsin pudeli, milles seda preparaati hoiti, endale meelde, ja kui kõik olid läinud, võtsin sealt natuke. Tundsin kaunis hästi apteekriasjandust, ja niisiis jaotasin selle alkaloidi väikestesse lahustuvatesse pillidesse. Ühte karpi panin kokku kaks ühesugust pilli – ühe mürgise ja teise mürgita – ning tegin otsuse, et kui kord juhus tuleb, peab kumbki kurjategija ühest karbist huupi ühe pilli võtma, kuna mina söön selle, mis üle jääb. See oleks niisama surmav ja teeks hoopis vähem kära kui tulistamine läbi taskuräti. Tollest päevast peale kandsin pillikarpe alati kaasas, ja nüüd oli tulnud aeg nende kasutamiseks.

      Kellaaeg oli kindlasti juba üle poole ühe. Öö oli kõle ja marune, lõõtsus tugev tuul ja vihma valas kui oavarrest. Kuigi ilm väljas oli nukker, oli minu süda põues rõõmus, nii rõõmus, et oleksin kas või hõisanud. Kui mõni teie seast, härrad, on kunagi midagi väga ihaldanud, kakskümmend pikka aastat selle järele igatsenud ja siis järsku leidnud, et see on käeulatuses, siis te mõistate mu tundeid. Süütasin sigari ja pahvisin seda närvide rahustamiseks, aga siiski värisesid mul käed ja meelekohad pekslesid erutusest. Sõites nägin nii selgesti, nagu näen teid kõiki siin toas, et vana John Ferrier ja armas Lucy mulle pimedusest naeratades vastu vaatasid. Kogu tee olid nad mu ees, üks ühel, teine teisel pool hobust, kuni ma tolle maja ees Brixton Roadil kinni pidasin.

      Peale vihma pladina polnud kuulda ühtki häält, samuti polnud näha ka ühtki hinge. Troska aknast sisse vaadates nägin, et Drebber oli end kägarasse tõmmanud ja magas joomaund. Raputasin teda käsivarrest ja ütlesin, et aeg on välja astuda.

      „Hea küll, voorimees,” vastas tema.

      Küllap mõtles, et olime hotelli juurde jõudnud, sest ta kobis sõna lausumata välja ja tuli mulle aeda järele. Pidin tema kõrval käima ja teda tasakaalus hoidma, sest ta pea oli ikka veel natuke raske. Kui ukse juurde jõudsime, keerasin selle lukust lahti ja viisin ta eeskotta. Annan oma sõna, et isa ja tütar käisid kogu aeg meie ees.

      „Siin on põrgulikult pime,” torises ta ringi tammudes.

      „Varsti saame tuld,” ütlesin tikku põlema tõmmates ja süütasin kaasatoodud vahaküünla. „Noh, Enoch Drebber,” jätkasin tema poole pöördudes ja hoidsin valguse oma näo juures, „kes ma olen?”

      Töntside, viinast segaste silmadega jõllitas ta terake aega mulle otsa ja siis ma nägin, kuidas ta silmis tärkas hirm, mis kiskus kogu ta näo krampi. Oli näha, et ta tundis mu ära. Nägu tinakarva hall, tuikus ta tahapoole, ta laubale ilmusid higipiisad ja hambad lõid suus plagisema. Seda nähes toetasin ma selja vastu ust ja rõkkasin tükk aega naerda. Olin küll alati teadnud, et kättemaks on magus, kuid seda hingelist rahuldust, mida ma nüüd tundsin, ei olnud ma kunagi lootnud.

      „Sina koer!” ütlesin. „Salt Lake Cityst Peterburini olen su peale jahti pidanud ja ikka oled sa mu eest minema saanud. Nüüd viimaks on su rännakud lõpule jõudnud, sest üks meist, kas sina või mina, ei pea enam homset päeva nägema.” Nende sõnade juures tõmbus ta veel rohkem tahapoole ja ma nägin ta näost, et ta peab mind hulluks. Seda ma sel korral ka olin. Pulss tagus mu meelekohtades nagu suur sepahaamer ja ma usun, et oleksin rabanduse saanud, kui äkiline verejooks ninast poleks mulle kergendust toonud.

      „Mida sa nüüd Lucy Ferrierist mõtled?” karjusin ust lukku keerates ja raputasin võtit ta nina all. „Karistus on olnud aeglane tulema, aga nüüd viimaks on ta su kätte saanud!” Seda öeldes nägin, kuidas ta pelgurisuu võbisema hakkas. Ta oleks oma elu eest palunud, aga teadis väga hästi, et sellest pole kasu.

      „Kas tahad mind mõrvata?” kogeles ta.

      „Ei ole siin mingit mõrvamist,” vastasin. „Kes räägib hullu koera puhul mõrvamisest! Kas sa tundsid halastust minu vaese armsama vastu, kui sa ta eemale kiskusid tema isa juurest, kelle te olite jõhkralt tapnud, ja ta oma neetud häbitusse haaremisse tassisid?”

      „See polnud ju mina, kes ta isa tappis,” ütles tema.

      „Aga see olid sina, kes murdis Lucy süütu südame,” kriiskasin mina ja pistsin karbi ta ette. „Las suur jumal olla meie vahel kohtunikuks. Vali ja söö. Ühes on surm ja teises elu. Mina võtan selle, mille sina järele jätad. Vaatame, kas maa peal on õigust või valitseb meie üle juhus.”

      Pööraselt kisendades ja armu paludes nihkus ta küürakil eemale, aga mina tõmbasin noa välja ja hoidsin selle tal kõri peal, kuni ta mu käsu täitis. Seejärel neelasin ise teise СКАЧАТЬ