Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Minu käest ei võta teda ükski. Tänasest päevast peale on ta Lucy Ferrier. Aga kes teie olete?” uuris ta omakorda, suunates uudistava pilgu oma tugevatele, päikesest põlenud päästjatele. „Teid paistab olevat igavene hulk.”

      „Ligemale kümme tuhat,” vastas üks noormeestest. „Meie oleme tagakiusatud jumalalapsed, inger Merona äravalitud.”

      „Ma ei ole temast kunagi kuulnud,” ütles rändur. „Ta on teid, nagu näha, päris kenakese hulga ära valinud.”

      „Ärge naljatage selle üle, mis on püha,” vastas teine karmilt. „Meie oleme nende hulgast, kes usuvad noisse egiptuse tähtedega kullast tahvlitele taotud pühadesse kirjadesse, mis on antud pühale Joseph Smithile Palmyras. Me tuleme Illinoisi osariigist, Nauvoost, kuhu rajasime oma templi, ja otsime vägivallatsejate ning jumalakartmatute eest pelgupaika, kui see ka kõrbe südames peaks olema.”

      Nimi Nauvoo nähtavasti meenutas John Ferrierile midagi. „Mõistan,” sõnas ta, „te olete mormoonid28.”

      „Meie oleme mormoonid,” vastasid ta kaaslased nagu ühest suust.

      „Ja kuhu te lähete?”

      „Ei tea. Jumala käsi juhib meid meie prohveti näol. Peate tulema tema ette. Tema ütleb, mida teiega peale hakata.”

      Selleks ajaks olid nad mäe jalamile jõudnud ja neid ümbritsesid rändurite hulgad – kahvatud, alandliku välimusega naised, tugevad naerusuised lapsed ja murelikud, tõsise pilguga mehed. Ühe võõra noorus ja teise äärmine armetus kutsus esile rohkesti imestus- ja kaastundehüüdeid. Päästesalk siiski ei peatunud, vaid rühkis suure mormoonide hulga saatel edasi, kuni jõuti vankri juurde, mis teiste seast oma suuruse ja peenemoelise toredusega silma paistis. Selle ette oli rakendatud kuus hobust, kuna kõigil teistel oli kaks, kõige enam neli hobust ees. Kutsari kõrval istus keegi mees, mitte vanem kui kolmekümnene, kuid massiivse pea ja otsustava ilme järgi võis teda juhiks pidada. Ta luges parajasti mingit pruunis köites raamatut, aga kui rahvahulk lähenes, pani ta selle kõrvale ja kuulas tähelepanelikult seletust vahejuhtumi kohta. Siis pöördus ta kahe kõrbehädalise poole.

      „Kaasa saame teid võtta ainult sel tingimusel,” ütles ta pühalikult, „kui te meie usku astute. Meie ei salli hunte oma karjaaias. Ennemini pleekigu teie kondid siin kõrbes kui et te selleks väikeseks mädaplekiks saaksite, mis varsti kogu vilja rikub. Kas tulete neil tingimustel meiega kaasa?”

      „Küllap ma tulen teiega kaasa igasugustel tingimustel,” vastas Ferrier niisuguse rõhuga, et väärikad vanemad ei suutnud naeratust tagasi hoida. Ainult juhi ilme jäi valjuks ja mõjukaks.

      „Võta ta kaasa, vend Stangerson,” ütles ta. „Anna talle süüa ja juua ning lapsele samuti. Olgu sinu ülesandeks talle ka meie püha usku õpetada. Me oleme juba küllalt kaua viivitanud. Edasi! Edasi Siioni poole!”

      „Edasi, edasi Siioni poole!” hüüdsid mormoonid kooris ja nende sõnad kandusid kergete lainetena piki karavani suust suhu, kuni hääbusid kauguses segaseks pominaks. Piitsade plaksudes ja rataste kriuksudes hakkasid suured vankrid liikuma ja varsti lookles kogu karavan jälle edasi. Vanem, kelle hoolde kaks kodutut oli jäetud, viis nad oma vankri juurde, kus söök neid juba ootas.

      „Te jääte vist meie juurde,” sõnas ta. „Mõne päeva pärast olete oma vintsutustest toibunud. Vahepeal jätke aga endale meelde, et nüüd ja igavesti olete meie usku. Seda on öelnud Brigham Young ja tema kaudu räägib Joseph Smithi hääl, mis on jumala hääl.”

      Utah’ õis

      Siin ei ole koht nende katsumuste ja hädade meenutamiseks, mida väljarändavatel mormoonidel enne lõppsadamasse jõudmist tuli kannatada. Mississippi kallastelt olid nad Kaljumägede läänenõlvade poole rühkinud niisuguse järjekindlusega, millele ajaloost raske on võrdset leida. Pärismaalased, metsloomad, nälg, janu, väsimus ja tõved – kõik takistused, mida loodus vähegi oskas nende teele seada, ületati äärmise visadusega. Ometi oli pikk teekond ja alatised ohud ka kõige vapramaid nende seast arastanud. Ei olnud ühtegi, kes poleks siiras tänupalves põlvili langenud, kui nad enda ees lõpuks laia, päikesepaistest üle ujutatud Utah’ orgu nägid ning oma juhilt kuulsid, et see ongi tõotatud maa ja et need puutumata väljad peavad igaveseks nende omaks saama.

      Young näitas end kohe osava valitsejana ja otsustusvõimelise pealikuna. Joonestati kaarte ja valmistati plaane, millel oli üldjoontes kavandatud tulevane linn. Ümberkaudsed maad jaotati farmideks ning jagati välja vastavalt iga isiku seisukohale. Kaupmees pandi kaubitsema ja käsitööline oma ametisse. Linnas tekkisid tänavad ja väljakud kui nõiaväel. Maal käisid kuivendus- ja tarastustööd, rajati ja seemendati põlde, nii et järgmine suvi nägi kogu maad juba nisusaagist kullendamas. Kõik õitses selles omapärases asunduses. Eelkõige kasvas üha kõrgemaks ja vägevamaks linna keskele püstitatav suur tempel. Varavalgest hilisõhtuni kopsisid vasarad ja sahisesid saed monumendi juures, mille sisserändajad püstitasid sellele, kes neid kindlalt läbi paljude ohtude oli juhtinud.

      Kaks kõrbehädalist, John Ferrier ja tema väike saatusekaaslane, kelle ta oli lapsendanud, saatsid mormoone nende suure rännaku lõpuni. Väike Lucy Ferrier reisis üsna mugavasti vanem Stangersoni vankris – pelgupaigas, mida ta jagas mormooni kolme naise ja pojaga, kangekaelse ja ninaka kaheteistkümneaastase jõnglasega. Saanud lapseeale omase nõtkusega üle vapustusest, mille oli põhjustanud ema surm, muutus Lucy varsti naiste pailapseks ja leppis üsna hästi oma uue eluga liikuvas, telgiriidega kaetud kodus. Ka Ferrier toibus läbielatud raskustest ja äratas peagi tähelepanu kui vilunud teejuht ja väsimatu kütt. Nii kiiresti võitis ta oma uute kaaslaste lugupidamise, et rännaku lõppedes oldi üksmeelselt nõus andma temale niisama suur ja viljakas maatükk kui igale teisele asunikule, välja arvatud Young ise ja neli peavanemat – Stangerson, Kemball, Johnston ja Drebber.

      Nõndaviisi saadud farmis ehitas John Ferrier endale tugeva palkmaja, mis järgnevatel aastatel sai nii palju lisaruume, et kasvas õige avaraks elamuks. Ferrier oli praktilise mõttelaadiga inimene, osavate kätega ja agar ning ettevõtlik. Raudne kehaehitus võimaldas tal hommikust õhtuni oma maid parandada ja harida. Sellest siis tuligi, et tema farm ja kogu ta majapidamine ülijõudsasti edenes. Kolme aasta pärast oli ta paremal järjel kui ta naabrid, kuue aasta pärast juba jõukas, üheksa pärast rikas, ja kaheteistkümne aasta pärast ei olnud kogu Salt Lake Citys poolt tosinatki meest, keda oleks saanud temaga võrrelda. Suurest sisemaa veekogust kuni kaugete Wahsatchi mägedeni ei tuntud ühtki nime paremini kui John Ferrieri oma.

      Ühes, ja ainult ühes asjas solvas ta siiski oma usukaaslaste tundeid. Ei ükski väide ega veenmine suutnud teda mõjutada teiste meeste eeskujul mitmenaisepidamist sisse seadma. Oma järjekindla keeldumise ses suhtes jättis ta põhjendamata, jäi aga püsivalt ning järeleandmatult oma otsuse juurde. Oli neid, kes süüdistasid teda usulises leiguses, ja oli teisi, kes panid tema hoiaku varaahnuse ja kitsiduse arvele. Mõned jälle rääkisid mingist varasemast armuloost ja Atlandi kallastele igatsema jäänud blondist tütarlapsest. Missugune see põhjus ka polnud, Ferrier jäi rangelt vallaliseks. Igas muus suhtes toimis ta aga kooskõlas noore asunduse religiooniga ja saavutas õigeuskliku ning sirgjoonelise mehe kuulsuse.

      Lucy Ferrier kasvas palkmajas üles ja abistas oma kasuisa kõigis tema ettevõtmistes. Karge mäestikuõhk ja palsamine männilõhn asendasid noorele tüdrukule hoidjat ja ema. Sedamööda kuidas aasta järgnes aastale, sirgus ta pikemaks ja kasvas tugevamaks, pale muutus jumekamaks ja samm nõtkemaks. Nii mõnigi teekäija Ferrieri farmist mööda viival maanteel tundis elustuvat ammu ununenud mõtteid, kui jälgis ta painduvat tütarlapsekuju nisuväljade vahel kergel sammul kõndimas või kohtas teda isa mustangi seljas, keda ta käitles tõelise läänelapse kerguse ja graatsiaga. Nii puhkes pung õitsele, СКАЧАТЬ