Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei saa olla kokkusattumus,” ütles ta viimaks erutatult, hüppas toolilt üles ja sammus ärrituses mööda tuba edasi-tagasi. „Täiesti võimatu, et see paljas kokkusattumus oleks. Just need pillid, mida ma Drebberi puhul kahtlustasin, leitakse tegelikult pärast Stangersoni surma. Ja ometigi on nad mõjuta. Mida võib see tähendada? Mu arutluskäik ei saanud ju kindlasti mitte vale olla. See on võimatu! Ja siiski ei ole sel armetul penil midagi viga… Ahaa, nüüd ma tean! Nüüd tean!” Rõõmuhüüdega tormas ta karbi juurde, lõikas teise pilli pooleks, lahustas selle, lisas piima ja pakkus terjerile. Õnnetu looma keel näis vaevalt sellega niisutatud olevat, kui kõiki ta liikmeid läbis kramplik värin ja ta jäi lamama kangelt ning elutult, nagu välgust rabatud.

      Sherlock Holmes tõmbas korra sügavasti hinge ja pühkis otsaesiselt higi. „Mul peaks endasse rohkem usku olema,” ütles ta. „Selle aja peale peaksin juba teadma, et kui mõni fakt näib pikale järeldustereale vastu rääkivat, siis osutub ikka võimalikuks seda teisiti tõlgendada. Kahest pillist sellest karbis oli üks kõige kangem mürk, teine aga täiesti kahjutu. Oleksin pidanud seda teadma, enne kui karpi üldse nägin.”

      See viimane väide oli minu meelest nii rabav, et pani mind tema kaines mõistuses kahtlema. Surnud koer aga tõendas, et tema oletus oli õige olnud! Mulle tundus, et minu enda mõistuse ümbert hakkab udu pikkamööda hajuma, ja ma hakkasin ähmaselt, ebamääraselt taipama tõde.

      „Teile näib see kõik imelik,” jätkas Holmes, „sest teil ei õnnestunud kohe uurimise alguses taibata ainukese õige tugipunkti tähtsust. Mul oli õnne sellest kinni haarata, ja kõik, mis sellest ajast peale on juhtunud, on ainult kinnitanud mu esialgset oletust ning on õigupoolest selle loogiline järg. Seepärast siis ka asjaolud, mis teid on segadusse ajanud ja teile kogu loo udusemaks teinud, on minule selgust toonud ja mu järeldusi kinnitanud. On väär ebatavalisust salapärasusega ära segada. Kõige tavalisem kuritegu on sageli kõige salapärasem, sest ta ei paku mingisuguseid uudiseid ega erilisi jooni, millest võiks teha järeldusi. Seda mõrva oleks tohutult raskem olnud selgitada, kui ohvri laip oleks leitud lihtsalt tee pealt maast, ilma nende äärmuslike, kõmuliste kaasnähtudeta, mis selle nii tähelepanuväärseks tegid. Need kummalised detailid, kaugel sellest, et asja keerulisemaks teha, on tegelikult aidanud seda lihtsustada.”

      Gregson, kes oli Holmesi kõnet suure kannatamatusega kuulanud, ei suutnud end enam pidada. „Vaadake, mister Sherlock Holmes,” sõnas ta, „me kõik oleme valmis tunnistama teie teravat mõistust ja seda, et teil on omad töömeetodid. Praegu vajame aga siiski midagi rohkemat kui paljast teooriat ja jutlustamist. Asi seisab ju mehe kinnivõtmises. Mina tegin oma seisukoha teatavaks ja näib, et mul ei olnud õigus. Noor Charpentier ei saanud teise mõrvaloosse segatud olla. Lestrade jälitas oma objekti Stangersoni ja paistab, et ka temal ei olnud õigus. Te olete siin-seal mitmesuguseid vihjeid lendu lasknud ja näite rohkem teadvat kui meie, aga on tulnud aeg, kus tunneme endal õiguse olevat otsekoheselt küsida, kui palju teie asjast teate. Kas võite nimetada mõrvari nime?”

      „Ma ei saa midagi parata, aga tunnen, et Gregsonil on õigus,” tähendas Lestrade. „Me oleme mõlemad katset teinud ja meil mõlemal on viltu vedanud. Sellest ajast peale, kui mina tuppa astusin, olete korduvalt mõista andnud, et teil on olemas kõik vajalikud andmed. Ega te neid ometi enam kauem enda teada hoia!”

      „Igasugune viivitamine mõrvari arreteerimisega võiks talle aega anda mõne uue hirmuteo kordasaatmiseks,” avaldasin oma mõtte.

      Meie kõikide ühisel pealekäimisel lõi Holmes lõpuks kõhklema. Ta kõndis toas vahetpidamata edasi-tagasi, pea rinnal ja kulm kortsus nagu ikka, kui ta sügavasti mõttes oli.

      „Rohkem mõrvu enam ei tule,” ütles ta viimaks järsku seisatades ja meile otsa vaadates. „Selle kaalutluse võite julgesti kõrvale jätta. Küsisite, kas ma tean mõrvari nime. Jah, tean. Paljas nime teadmine on aga tühiasi selle kõrval, kuidas teda kätte saada. Arvan siiski, et teen seda õige pea, ja loodan toime tulla omal jõul. Asjale peab aga lähenema delikaatselt, sest meil on tegemist nutika ja hulljulge mehega. Pealegi oli mul juhus kindlaks teha, et teda abistab keegi, kes on niisama osav kui ta ise. Niikaua kui sel mehel aimu pole, et keegi võib ta saladuse jälil olla, on mõnesugune võimalus tema kinnivõtmiseks olemas. Kui tal aga pisimgi kahtlus tärkaks, muudaks ta nime ja kaoks silmapilk selle suure linna nelja miljoni elaniku hulka. Ilma et mul mõttes oleks teie kummagi tundeid haavata, olen sunnitud ütlema, et pean neid mehi ametlikele politseijõududele liiga tugevateks vastasteks ja seepärast polegi ma teie abi palunud. Kui mul asi teie abist äraütlemise tõttu ebaõnnestub, siis muidugi võtan kogu süü enda peale – selle vastu olen valmistunud. Praegusel hetkel olen nõus lubama, et informeerin teid lähemalt otsekohe, kui saan seda teha oma kombinatsioone kahjustamata.”

      Näis, et Gregson ja Lestrade polnud ei selle kinnitusega ega ka halvustava märkusega kriminaalpolitsei kohta sugugi rahul. Esimene punastas oma linakarva juuste juurteni, kuna teise väikesed ümmargused silmad kiiskasid uudishimust ja pahameelest. Ent kumbki ei jõudnud veel häält teha, kui uksele koputati ja nähtavale ilmus väikese Wigginsi, uulitsapoiste eestkõneleja tähtsusetu ning eemaletõukav isik.

      „Olge lahked, söör,” ütles ta kätt tervituseks kõrva äärde tõstes, „mul on voorimees all.”

      „Tubli poiss,” sõnas Holmes lahkelt. „Miks te Scotland Yardis seda mudelit kasutusele ei võta?” jätkas ta laekast paari terasest käeraudu võttes. „Vaadake, kui ilusasti vedru töötab. Nad sulguvad silmapilkselt.”

      „Vana mudel on hea küllalt,” tähendas Lestrade, „kui me ainult mehe leiaksime, kelle käsi raudu panna.”

      „Väga hea, väga hea,” sõnas Holmes naeratades. „Voorimees võiks ju mulle pakkimise juures ka abiks olla. Kutsu ta korraks üles, Wiggins.”

      Olin üllatunud, kuuldes oma kaaslase jutust, nagu kavatseks ta ära sõita, sest minule polnud ta sellest sõnagi lausunud. Ta tõmbas välja väikese sumadani ja hakkas sellele rihma ümber siduma. Kui voorimees sisse astus, oli ta sellega kibedasti ametis.

      „Tulge aidake mul see pannal kinni panna, voorimees,” ütles ta sumadani juures põlvitades, ilma et oleks peadki pööranud.

      Mees astus natuke pahura, trotsiva ilmega edasi ja sirutas käed alla, et abistada. Samal silmapilgul kostis terav klõpsatus, metalli kõlin, ja Sherlock Holmes hüppas jalule. „Härrad,” hüüdis ta välkuvail silmil, „lubage tutvustada mister Jefferson Hope’i, Enoch Drebberi ja Joseph Stangersoni tapjat.”

      Kõik juhtus silmapilgu jooksul – nii kiiresti, et ma ei jõudnud asjast õieti arugi saada. Too hetk on mulle elavalt meelde jäänud: Holmesi võidukas ilme, ta häälekõla, voorimehe jahmunud, vihane nägu, kui ta helkivaid käeraudu jõllitas, mis nagu nõiaväel ta randmetele olid ilmunud. Paari sekundi jooksul olime nagu rühm kujusid. Siis väänas vang end raevumöirgega Holmesi haardest lahti ja hüppas aknasse. Raamid ja klaasid purunesid, kuid enne kui mees täiesti välja sai, kargasid Gregson, Lestrade ja Holmes nagu ajukoerad talle kallale. Ta tiriti tuppa tagasi ja siis algas pöörane heitlus. Ta oli nii tugev ja nii raevukas, et raputas meid nelja ikka ja jälle endast eemale. Tal näis olevat langetõvehoo all kannatava inimese kramplik jõud. Kuigi ta nägu ja kael olid klaasikildudest hirmsasti katki lõigatud, ei vähendanud verekaotus põrmugi ta vastupanu. Alles siis, kui Lestrade’il õnnestus oma käsi ta kaelasideme vahele ajada ja teda pooleldi kägistada, sai ta lõpuks aru, et vastupanu on asjatu. Aga kuni me ta käsi ja jalgu polnud kinni sidunud, puudus meil siiski veel kindlustunne. Kui ka see oli tehtud, tõusime hingeldades ja ähkides jalule.

      „Meil on tema tõld,” ütles Holmes. „Sellega viime ta Scotland Yardi. Ja nüüd, mu härrad,” jätkas ta meeldivalt naeratades, „oleme oma väikese saladusega lõpule jõudnud. Mis tahes küsimused teie poolt on nüüd igati teretulnud ja ei ole karta, et ma keelduksin СКАЧАТЬ