Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ taevavõlvile olid ilmunud kolm väikest täppi, mis nii kiiresti lähenesid, et suurenesid lausa iga hetkega. Nad muutusid kolmeks suureks pruuniks linnuks, kes tiirlesid kahe ränduri pea kohal ja laskusid siis kõrgematele kaljudele. Need olid kalkunikullid, Lääne raisakotkad, kelle tulek ennustab surma.

      „Kuked ja kanad!” hüüdis väike tüdruk lõbusalt, näidates nende pahaendeliste lindude poole, ja plaksutas käsi, et sundida neid lendu tõusma. „Kuule, kas jumal tegi selle maa?”

      „Endastmõistetavalt tema,” vastas mees, olles sellest ootamatust küsimusest kaunis jahmunud.

      „Tema tegi ka selle maa, mis on Illinoisis, ja tema tegi Missouri,” jätkas väike. „Ma mõtlen, et selle maa siin tegi küll keegi teine. See ei ole üldsegi nii hästi tehtud. Vesi ja puud on ära unustatud.”

      „Mis sa arvad, kui me õige palvetaksime?” küsis mees arglikult.

      „Ei ole ju veel õhtu,” vastas tüdruk.

      „Sellest pole midagi. Eks ta natuke ebatavaline ole, aga temal seal üleval ei ole kindlasti midagi selle vastu. Loe neid palveid, mida sa harilikult igal õhtul vankris lugesid, kui me veel preerias olime.”

      „Miks sa ise ei loe?” küsis laps, silmis imestus.

      „Ma ei mäleta,” vastas mees. „Ma pole sellest ajast peale ühtegi palvet lugenud, kui nii pikuke olin kui pool seda püssi. Aga arvan, et kunagi ei ole liiga hilja. Sina loe valjusti ette, mina loen mõttes järele ja kordussalmides aitan kaasa.”

      „Siis pead sa põlvili laskma, ja mina ka,” ütles laps ja laotas selleks otstarbeks rätiku maha. „Sa pead käed niimoodi risti panema.”

      Imelik oli see pilt, kui ainult keegi peale kalkunikullide seda vaatamas oleks olnud. Külg külje kõrval põlvitasid kitsal rätikul kaks rändurit – väike vadistav lapsuke ja hulljulge, karastunud seikleja. Lapse ümarapõskne ja mehe nurgeline kurnatud nägu oli siiras, tungivas palves pööratud pilvitu taeva poole, kuna kaks häält – üks hele ja selge, teine sügav ja kare – palusid üheskoos hardalt halastust ja andestust. Kui palve oli loetud, istusid nad uuesti kaljurünka varju. Laps tõmbus oma kaitsja laia rinna vastu mõnusasti kerra ja uinus magama. Mõnda aega valvas mees lapse und, kuid loodus sai ka temast võitu, sest kolm ööd-päeva polnud ta sõba silmale saanud. Pikkamööda langesid laud väsinud silmadele, pea vajus rinnal ikka madalamale, kuni mehe hall habe segunes tüdruku kuldsete kiharatega, ja mõlemad magasid ühesugust õiglase und.

      Kui rändur veel pooleks tunniks ärkvele oleks jäänud, oleks talle silma hakanud kummaline vaatepilt. Kaugel eemal, lubjakivitasandiku serval, hakkas paistma väike tolmuviir, mis esialgu oli väga nõrk ja kaugusega tihenevast põuavinest vaevalt eraldatav, kuid vähehaaval tõusis kõrgemale ja laienes, kuni kujunes selgesti nähtavaks pilveks. Tolmupilv suurenes järjest, kuni sai ilmsiks, et seda võis tekitada ainult suur hulk liikuvaid olendeid. Viljakamates kohtades oleks vaataja tulnud järeldusele, et talle läheneb üks neid suuri piisonikarju, kes preeriarohust toituvad. Siinsetel põuastel kõrbealadel oli see aga muidugi võimatu. Sedamööda kuidas tolmukeeris lähenes üksikule kaljurünkale, kus kaks hukkumisele määratut puhkasid, hakkasid läbi vine paistma telkvankrid ning relvastatud ratsanike kogud, ja ilming osutus suureks karavaniks, mis oli teel läände. Ja veel missuguseks karavaniks! Kui esimene ots mägede jalamile jõudis, polnud lõppu silmapiiril veel nähagi. Otse üle määratu tasandiku venis vankrite ja kaarikute, ratsa- ning jalameeste korratu voor; oli näha lugematu hulk naisi, kes kandamite all edasi vaarusid, ja lapsi, kes vankrite kõrval tippisid või valgete katete alt välja piilusid. See ei olnud nähtavasti mingi tavaline sisserändajate salk, vaid pigemini mõni rändrahvas, kes olude sunnil endale uut kodupaika pidi otsima. Selgesse õhku tõusis sellest suurest massist segane sumin ja kolin, rataste kriuksumine ja hobuste hirnumine. Lärm oli küll vali, kuid siiski mitte nii vali, et kaht väsinud teekäijat ülal kaljul äratada.

      Voori eesotsas ratsutasid paarkümmend või rohkem tõsist, raudse ilmega meest, kes kandsid tumedaid kodukootud rõivaid ja olid relvastatud püssidega. Kaljurünka jalamile jõudes peatusid nad ja pidasid omavahel lühidalt nõu.

      „Allikad jäävad paremale, mu vennad,” ütles karmide suujoontega ning puhtaks aetud näoga hallipäine mees.

      „Kui läheme Sierra Blancast paremale, siis jõuame Rio Grande äärde,” sõnas teine.

      „Vee pärast ärge muretsege,” lausus kolmas. „Tema, kes laskis vett voolata kaljudest, ei jäta ometi maha oma äravalitud rahvast.”

      „Aamen, aamen!” vastas kogu salk.

      Nad pidid just uuesti teele asuma, kui keegi nooremate ja terasemate hulgast hüüatas ning näitas üles mügariku kaljurünka poole. Selle tipul lehvis väike roosa tutt, mis paistis hallide kaljude taustal selgesti silma. Seda nähes peeti hobused kinni ja võeti püssid õlalt, ning eelväe tugevdamiseks lähenes kapates üha uusi ratsanikke. Sõna „punanahad” oli kõigil suus.

      „Siin ei saa olla mingisuguseid indiaanlasi,” ütles vanem mees, kes näis olevat juht. „Poonidest tulime mööda ja teisi suguharusid pole enne, kui suurtest mägedest üle saame.”

      „Kas lähen ette ja vaatan, vend Stangerson?” küsis üks salgast.

      „Mina ka, mina ka!” hüüdis kümmekond häält korraga.

      „Jätke oma hobused alla, me ootame teid siin,” vastas vanem. Silmapilk olid noormehed sadulast maas, sidusid hobused kinni ja hakkasid ronima järsku nõlva mööda ülespoole, sinna, kuhu tõmbas uudishimu. Nad liikusid edasi kiiresti ja käratult, vilunud luurajate enesekindluse ja osavusega. Vaatajad all tasandikul nägid neid vilksatamas kaljult kaljule, kuni nende kogud lõpuks taeva taustal nähtavale ilmusid. Kõige ees läks noormees, kes häiresignaali oli andnud. Korraga nägid need, kes järgnesid, kuidas ta käsi kokku lõi, nagu oleks midagi väga üllatavat näinud, ja kui nad talle järele jõudsid, oli ka neil põhjust üllatuda.

      Viljatut küngast kroonival väikesel platool seisis üksik kõrge kaljurahn ja selle najal lamas pikakasvuline, karmide näojoontega mees, tublisti habemesse kasvanud ja kooljalikult kõhn. Ta rahulik ilme ja korrapärane hingamine näitasid, et ta sügavasti magas. Mehe kõrval lebas väike tüdruk, ümarad valged käsivarred ümber tema soonilise kaela ja kuldjuukseline peake puhkamas ta velvetist kuue rinnaesisel. Lapse roosade avali huulte vahelt paistsid korrapärased lumivalged hambad ja näol mängles vallatlev naeratus. Ta valged pringid sääred ja väikesed valgetes sokkides jalad, mida kängitsesid nägusad, läikivate pannaldega kingad, olid ta kaaslase pikkadele kuivetunud koibadele veidraks kontrastiks. Selle kummalise paari kohale ulatuval kaljurahnul istus kolm morni kalkunikulli, kes uustulnukaid nähes lasksid kuuldavale käheda, kriiskava pettumuskisa ja lendasid tiibu laksutades pahuralt minema.

      Võigaste lindude kisa peale ärkasid kaks magajat üles ja vahtisid unesegaselt enda ümber. Mees tõusis vaarudes jalule ja vaatas alla tasandikule, mis oli nii mahajäetud, kui uni ta üle võimust võttis, ja kuhu nüüd oli ilmunud see tohutu inimeste ja loomade voor. Kui ta niimoodi üksisilmi alla vaatas, sigines ta ilmesse uskumatus ja ta tõmbas kondise käega korra üle silmade. „Seda vist nimetataksegi deliiriumiks,” pomises ta. Tüdrukuke seisis tema kõrval, hoidis ta kuuehõlmast kinni ega öelnud midagi, silmitses ainult kõike ümberringi lapseeale omase imestleva, küsiva pilguga.

      Päästemeeskond suutis kaht hädasolijat kiiresti veenda, et see, mida nad näevad, ei ole silmapete. Üks neist tõstis tüdrukukese õlale, kuna teised kaks toetasid ta kõhna kaaslast ning juhtisid teda vankrite poole.

      „Mu nimi on John Ferrier,” selgitas rändur. „Mina ja see väike oleme СКАЧАТЬ