Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan Doyle

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sügavais mõtteis ja kaalus, kuidas asja tütrele teatavaks teha; seal laskus kellegi pehme käsi ta käele, ja üles vaadates nägi ta Lucyt enda kõrval. Ainus pilk neiu kahvatule heitunud näole näitas selgesti, et ta oli kõike kuulnud.

      „Ma ei saanud midagi parata,” ütles ta vastuseks isa pilgule. „Ta hääl kajas läbi kogu maja. Oh isa, isa, mida me küll peame tegema?”

      „Ära karda midagi,” vastas isa teda enda poole tõmmates ja libistas oma laia kareda kämbla hellitlevalt üle ta kastanpruunide juuste. „Küll me selle asja nii või teisiti joonde ajame. Ega sa ei tunne, et su poolehoid tolle noormehe vastu kuidagi vähenema hakkaks, mis?”

      Nuuksatus ja käepigistus olid Lucy ainus vastus.

      „Ei, muidugi mitte. Ega ma seda kuulda tahakski. Ta on tubli poiss ja kristlane, ja see loeb rohkem kui kogu see kupatus siin, hoolimata kõigest palvetamisest ja jutlustamisest. Homme asub üks rühm teele Nevadasse ja selle kaudu katsun talle teatada, missuguses kimbatuses me oleme. Kui ma seda noormeest natukegi tunnen, on ta siin tagasi nagu õlitatud välk.”

      Isa jutu peale naeris Lucy läbi pisarate.

      „Kui ta tuleb, annab ta meile kõige paremat nõu. Aga ma kardan sinu pärast, kallis. Räägitakse… räägitakse niisuguseid koledaid lugusid nende kohta, kes prohvetile vastu hakkavad; nendega juhtub alati midagi hirmsat.”

      „Aga me pole talle ju veel vastu hakanud,” vastas isa. „Küll siis on aeg ohtu karta, kui me seda tõesti teeme. Meil on ees veel terve kuu; kui see möödas, on minu arvates kõige parem Utah’st kiiresti kaduda.”

      „Utah’st lahkuda?!”

      „Umbes sedaviisi küll.”

      „Aga farm?”

      „Nii palju kui saame, teeme rahaks, ja muu las läheb. Õigust öelda, Lucy, pole see mul esimene kord niisugust plaani pidada. Ei ole mul lusti mitte kellegi ees sedaviisi lömitada nagu need siin oma neetud prohveti ees. Mina olen vabana sündinud ameeriklane ja see kõik on mulle võõras. Arvan, et õppimiseks olen liiga vana. Kui ta aga selle farmi juurde noori võrseid tuleb närima, siis võib ta kogemata kombel sattuda haavlilaengule, mis talle siit vastu põrutab.”

      „Aga nad ei luba meil lahkuda,” väitis tütar vastu.

      „Oota, kuni Jefferson tuleb, küll me siis juba minema saame. Vahepeal ära muretse, mu kullake, ja ära nuta oma silmi paiste, muidu hakkab ta sind nähes veel minuga pragama. Ei olegi ju millegi üle hirmu tunda ega ole üldse mingit hädaohtu.”

      John Ferrier ütles need lohutavad sõnad väga enesekindlalt, kuid tahes-tahtmata märkas Lucy, et ta sel õhtul erilise hoolega uksed sulges ja oma magamistoa seinal rippuva vana roostetanud haavlipüssi hoolikalt puhastas ning laadis.

      Põgenemine elu päästmiseks

      Järgmisel hommikul pärast kõnelust mormoonide prohvetiga läks John Ferrier Salt Lake Citysse. Leidnud üles oma sõbra, kes Nevada mägedesse pidi minema, usaldas Ferrier tema kätte sõnumi Jefferson Hope’ile. Kirjas rääkis ta noormehele neid ähvardavast ohust ja sellest, kui vajalik oleks tema tagasitulek. See tehtud, oli ta meel pisut vähem murelik ja ta pöördus kergema südamega koju tagasi.

      Kui ta oma farmile lähenes, oli ta üllatunud, nähes, et kummagi väravaposti külge oli seotud hobune. Veel enam üllatus ta aga, kui ta sisse astudes leidis oma elutoa kahe noore mehe valduses. Üks, pikliku kahvatu näoga, oli oma pöiad ahju najale püsti ajanud, lamaskledes ise kiiktoolis. Teine, härjakaela ning jämedajoonelise tursunud näoga, seisis, käed taskus, akna all ja vilistas populaarset kirikulaulu. Mõlemad noogutasid Ferrierile, kui ta sisse astus, ja see, kes kiiktoolis lesis, alustas vestlust.

      „Võib-olla te ei tunne meid,” sõnas ta. „See siin on vanem Drebberi poeg ja mina olen Joseph Stangerson, kes teiega koos kõrbes rändas, kui issand oma käe ulatas ja teid tõeliste usklikkude kilda korjas.”

      „Nagu ta teeb kõikide rahvastega, kui ta õige aja leiab olevat,” lisas teine ninahäälega. „Ta jahvatab aeglaselt, aga hästi peeneks.”

      John Ferrier kummardas külmalt. Ta oli aimanud, kes ta külalised on.

      „Me tulime siia oma isade nõuandel,” jätkas Stangerson, „et paluda teie tütre kätt ükskõik kummale meist, kumb aga teile või teie tütrele meele järele on. Kuna mul on ainult neli naist ja vend Drebberil seitse, siis näib, et mul peaks rohkem õigust olema.”

      „Ei, ei, vend Stangerson,” hüüdis teine, „küsimus ei seisa selles, mitu naist meil on, vaid selles, kui palju me neid jõuame pidada. Minu isa andis oma veskid mulle üle ja mina olen nüüd rikkam.”

      „Aga minu väljavaated on paremad,” vastas teine ägedalt. „Kui issand minu isa ära kutsub, saan mina tema parkimistöökoja ja nahavabriku. Siis olen mina sulle vanemaks ja kirikus olen tähtsam.”

      „See jääb neiu otsustada,” väitis noor Drebber vastu, ise sealjuures oma peegelpildi üle muheldes. „Me jätame kõik tema otsustada.”

      Selle kahekõne kestel seisis John Ferrier seesmiselt raevutsedes uksel. Ta pidi end kõigest jõust vaos hoidma, et mitte oma ratsapiitsa kahe külalise turjal tantsima panna.

      „Kuulge,” ütles ta viimaks nende juurde astudes, „kui mu tütar teid kutsub, võite tulla, aga seni ärge oma nägu siia näidake!”

      Kaks noort mormooni jõllitasid talle hämmastunult otsa. Nende meelest oli see omavaheline võistlus neiu käe pärast kõige suurem austus mõlemale – nii tütrele kui isale.

      „Välja viib kaks teed,” karjus Ferrier, „uks on siin ja aken seal. Minge, kust tahate!”

      Ta pruun nägu oli nii raevunud ja kuivetud käed nii ähvardavad, et külalised jalule kargasid ja kähku minekut tegid. Vana farmer järgnes neile ukseni.

      „Kui omavahel olete otsustanud, kumb peab ta saama, siis andke mulle teada,” hüüdis ta neile pilkavalt järele.

      „Selle eest pead sa veel valu kannatama,” kisendas Stangerson vihast kaamena. „Sa oled prohvetile ja Nelja Nõukogule avalikult vastu hakanud. Seda kahetsed sa oma elupäevade lõpuni.”

      „Issanda käsi langeb veel raskesti sinu peale,” röökis noor Drebber. „Tema tõuseb ja nuhtleb sind rängasti!”

      „Siis mina hakkan nuhtlemisega peale,” karjus Ferrier maruvihaselt ja oleks trepist üles püssi järele tormanud, kui Lucy tal käsivarrest kinni poleks haaranud ja teda tagasi hoidnud. Enne kui ta tütre käest lahti pääses, teatas kabjaplagin, et külalised olid laskeulatusest väljas.

      „Säärased nurjatud nolgid ja valevagatsejad!” hüüdis ta otsmikult higi pühkides. „Ma näeksin meelsamini, et sa hauas oleksid, mu tüdruk, kui ükskõik kumma naine.”

      „Mina samuti, isa,” vastas Lucy südilt, „…aga Jefferson jõuab ju varsti siia.”

      „Jah, kaua enam aega ei lähe. Mida varem, seda parem, sest me ei tea, missugune võib olla nende järgmine samm.”

      Oli tõepoolest viimane aeg, et keegi vanale tublile farmerile ning ta kasutütrele nõu ja jõuga appi tuleks. Kogu asunduse ajaloos ei olnud säärast jõhkrat vastuhakkamist vanemate autoriteedile veel kunagi esinenud. Kui juba väiksemaid eksimusi nii valjult karistati, missuguseks СКАЧАТЬ