Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Kambri uks sulgub ja tunnen, kuidas ma vajun sügavale pimedasse, magusmahedasse leemepatta, mida segab ja valvab tulisilmne olend.

      Lavra küla, 2015

      ELNA

      KOGU PÄEVA on mu keha ja vaimu närinud rahutu igatsus. Vanast harjumusest heidan pilgu seinakellale. Võpatan. Osutid liiguvad nõksatades, kuigi vana kolu läks rikki juba üle paarikümne aasta tagasi. Kas kell on kogu aeg näidanud seitse minutit kaksteist läbi? Mitte ei mäleta. Ega taha mõelda, mida see tähendab.

      Seon valge räti peegli ees värisevate kätega pähe, ööd on veel varasuviselt jahedad. Riputan hõbekellukese kaela ja topin särgi alla vastu rinda. Vööle seon meeste nahkrihma, see kaitseb kurjade vaimude eest. Süütan ohvrinurgas mesilasvahast valatud küünla, mis heidab seinapalkidele pikki võbelevaid varje. Hetkeks valdab mind aknast pimedusse vaadates kabuhirm. Mis kõik seal ringi liigub? Aimaldaš, vana eksitaja luurib teeraja ääres, jalalabad tagurpidi pööratud? Kus on OMONi mehed? Aga Keremet Tulisilm?

      Jätan tares tule põlema, et naabrid, eelkõige Larissa Morkova või tema uus, lootusetult venemeelne mees, ei arvaks, et tarre ei jää kedagi peale kahe tühja teleriekraani vahtiva kassisilma. Oden ei ärka mingil juhul enne hommikut ja tšuhnaa samuti mitte. Poetasin tüdruku teesse haletsusest veel kolm lusikatäit roosiõitest, angervaksast ja kannatuslillest jahvatatud pulbrit. Saab nüüd korraks oma painajatest puhata. Odenile ma kaasa ei tunne, aga magab temagi, vana kart-preestri müts peas, Tšernobõli pasapoiste orden rinnas: „Töö ja hügieeni märk”. Va seniilne elukas.

      Tõmban kopsudesse öös hõljuvaid lõhnu ja kuulatan. Väravas patsutan Pikut:

      „Ole nüüd kuss.”

      Koer jääb hirmunult vinguma ja vahib kõrvu lidutades pimedusse.

      „Mis sa seal kuuled?” sosistan.

      Ma ei taha mõelda. Kuu on pilvepeidus, maastik akna valgussõõri taga ootab mind vaikides.

      Tiigi juures tahab süda seisma jääda. Selle kaldale, kooperatiivi poe taha on pargitud võõras Lada. Seisab seal oma tumendatud aknaklaasidega, partei numbrimärgid pooleldi poriga kaetud. Peatun, lähen tagasi põiktänavasse Bobrikovide maja taga ja piilun.

      Arvan, et näen autos kahte kuju, aga kindel ma pole. Välja ei tule kedagi.

      Võta nüüd julgus kokku! Lähen ringiga ümber küla. Taevas oma tumeduses on ühegi varjuta, ainult Taevalook särab. Vaatan üle õla tagasi ja jään kuulatama, aga keegi mulle pimeduses ei järgne. Kultuurimaja, loomaarst ja stolovaja – peaaegu kokkuvarisenud kolhoosisöökla – jäävad seljataha. Teisel pool Morko teed kõrgub mäe otsas veetorn.

      Va kurjast vaimust vaevatud soome professor, kirun metsaserva jõudes endamisi. Tõstan jala nähtamatule rajale, kus oskaksin astuda ka kinnisilmi ja astun ka siis veel, kui hing minust lahkub. Katsun rahuneda, aga viimaste päevade rahutus ei kao. Miks pidi see viinanina ja humalahull tulema just siia nuuskima ja toppima oma nina igivanadesse asjadesse? Rumal, viinast juhm tšuhnaa kohtles mind nagu harimata baabat. Sellisele ei räägi ma midagi, kuigi oleksin üht-teist ikka teadnud. Tegin end juhmiks, nagu ei oskaks isegi vene keelt.

      „Mäletamine on oluline. Mäletamine parandab haavad.” Ei ta paranda ühti. Kui Marimaal on midagi juba iidsetest aegadest osatud, siis just unustada. Vanu haavu ei tohi osatada, nagu tuleb jätta rahule ka ühishauad. Neid surnuid ei kutsuta enam külla, neil palutakse jääda omasuguste juurde. Selle soomlase pärast kubiseb siin OMONi meestest, tema pärast on Keremet liikvel ja kõik pahasti. Varsti käib mana rahvas maa peal ringi ja Musta hiie katkuaur kerkib männiladvuni. Tuul pöördub, ja maridele ei tähenda see kunagi head.

      Morko rajooni piirilt pööran Akpatõr pamaši püha allika poole. Teistest külaelanikest ei käi siin eriti keegi ja minagi käin nüüdsel ajal üsna harva. Võib-olla kogunetakse kunagi veel ohverdama ja jumalaid paluma, süttivad ohvrituled. Mu hing igatseb seda. Pikkamisi hiiele lähenedes märkan, kuidas samm muutub kergemaks. Tunnen üle pika aja allika ema, Vüd Ava kutset.

      Venelased langetasid küla uue ohvrihiie tammed ja pihlakad suure isamaasõja küttepuudeks. Inimesed pöördusid tagasi iidsesse hiide, kuhu ei vii ühtegi rada, kuigi tatarlaste küla on siinsamas lähedal. Mustatiibne lind lendab kohe minu kõrval parinal puuõõnest välja, muidu pole kuulda midagi peale mu enese hingeldamise. Loodan, et kumbagi ei kuule keegi. Avan kriuksuva värava ja astun tiigi kaldale.

      Vüd Ava, allika vaim. Olen sinu järele igatsenud. Sulen silmad ja peaaegu tunnen kunagiste ohvritulede, vahaküünalde ja naiste küpsetatud pirukate lõhna, näen puudele riputatud säravvalgeid palverätte. Kuulen valge, hõbedaste suitsetega ehitud täkkvarsa kenitlevaid hirnatusi, kui kart-preestrid ta veega üle kallasid, et näha, kas ta kõlbab suurele Kugu Jumole, jumalatest tähtsaimale. Kõik olid riietunud valgesse ja põlvitasid palveks. Ohvrinuga lõikas hobuse kõri ühe tugeva tõmbega läbi ja veri nõristati ohvripatta. Puudele riputatud kontide rahustav kilin, tuule sahin, palvete lõputu sosin. Sellele mõeldes tunnen üksindust.

      Kõikjal Marimaal kustuvad ohvrituled ja kart-preestriteks valitakse selliseid mehi nagu Oden Ussikeel, kes on unustanud ohvripalved ega tunneks Keremetti ära isegi siis, kui see talle leekivate silmadega hurda kujul vastu sörgiks.

      Ei oska Odeni sugused küljekiibitsejad rahvast hädaohu eest kaitsta. Noored ei taha enam linnades mari keelt rääkida, neid narritakse bussides ja sõimatakse koolis lollideks. Keremet liigub, kus ise tahab ega püsi enam tumedates hiites, kus talle vanasti ohverdati mustade loomade verd.

      Kõik muutub. Tuul on tujutsenud aastatuhande algusest saadik.

      Mesilased on Marimaa maha jätnud.

      Võib-olla on tõesti nii, nagu Dostojevski ütles. Jumalast hüljatud paigas võib kõike juhtuda.

      Küünal süttib minu kergenduseks kolmandast tõmbest. Kui kolmandast ei sütti, viib kurat hinge.

      Otsin korvist ohvritarbed ja sätin lauale, et allika silm võiks need üle vaadata.

      Võtan pudrukausi kätte.

      Topin sõrmega pehmet, põhjast sooja putru suhu ja nämmutan.

      Lausun mõttes allikasõnad, tänusõnad, üldise palve, kõigepealt palun Oš Kugu Jumot, siis Ketše Avat, Päikeseema, siis Tlze Avat, Kuuema, Vüd Avat, Veteema, sõnumiviijaid ja kõiki maapealseid valgeid jumalaid, kes mulle meenuvad. Samal ajal mälun hambutute igemetega aeglaselt odrapudru sisse jäänud tükke. Oluline on kõik toodu ära süüa. Midagi ei tohi järele jätta, et anni toojat ei saaks jälitada. Limpsin kübemed suunurgast ja ajan end vaevaliselt püsti. Lähen hiie kõige tähtsama puu, vana pärna juurde ja põimin käed ümber selle jaheda tüve. Puu on vait ega vasta. Korraks kardan, et hõljumine ei tulegi täna õhtul minu juurde ja ometi vajaksin ma seda praegu rohkem kui kunagi varem. Siis mulle meenub: jumala kohalolek on natuke samamoodi nagu seenemetsas käimine. Alguses vahid ringi ja otsid, aga ei leia ühtegi seent. Siis istud kännule jalgu puhkama, ei pinguta enam. Ja korraga metsaalune nagu avaneb. Mättad ja rajaveered kubisevad pilvikutest, riisikatest ja kukeseentest, kõik kohad on neid täis, jumalus on siiski olemas. Korraga ei olegi puutüvi enam külm, vaid elus. Tuttav rahu ja valgus langevad mu üle, viimaste päevade rahutus ja õud kaovad hetkeks.

      „Aitüma,” sosistan puule ja kummardun peegeltüüne allika kohale. Torkan oma vaevatud pihud pühasse vette, piserdan seda näole. Liigesed ei kaeble enam, pakitsus seljas annab järele. Sosistan veel СКАЧАТЬ