Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ puudutan rindade vahel rippuvat tissikuljust ja sosistan: „Sõbra mälestuseks. Ära lase meil enneaegu surra, ära tule meie juurde, otsi endale sõpru heade surnute seast.”

      Lavra küla, 2015

      ELNA

      TÕUSEN PÜSTI. Pean veel ühe asja korda ajama.

      Kõhklen korraks.

      Oleme kokku leppinud, et kasutan seda sidepidamisviisi ainult hädaolukorras.

      Aga praegu ongi häda käes. Komberdan pihlaka juurde ja nihutan vaevaliselt puu all lebavat lapikut kivi.

      Kivi alt tuleb välja suure isamaasõja aegne raadiosaatja ning šifrimasin koos vajalike juhtmete ja vidinatega. Šifrimasin on vana, veel enne Enigmat kasutusel olnud sakslaste aparaat, mis taganevatest fašistidest Nõukogude Liitu maha jäi. Kui ma raadio 1960. aastal sain, ei taibanud ma sellest mõhkugi. Mulle tuli selle geniaalsust kümme korda selgitada. Küsisin, kas keegi kõrvaline ei saa sõnumit vastu võtta. Konetšno, iga raadioamatöör on selleks võimeline. Saladus seisneb selles, et ainult ühistesse koodidesse pühendatud inimene oskab raadiosaatjaga edastatud numbrite segadikust sõnumi üles leida ja dešifreerida. Selleks omakorda on vaja koodi võtit. Kõrvalisel isikul on seda raske välja mõelda, sest võimalusi olevat paarkümmend miljonit. Lülitan liinijuhtmeid ümber tõstes õige koodi peale.

      Kõik see paneb liikmed valust kaeblema ja kondid jäävad külmast kangeks.

      Ma ei kavatse siiski loobuda.

      Saadan kõigepealt pika sõnumi, millele ei oota vastust. Selleks kulub aega, sest pean iga sõna hoolikalt kaaluma. Peatun, et surmväsinult hinge tõmmata, kas jätkan või lõpetan. Langetan otsuse ja proovin teise sõnumiga:

      „Motõljoki saladus ohus. Tule!”

      Jään ootama.

      Ja kohe tulebki vastus, nagu oleks keegi teises otsas aastaid ainult minu sõnumit oodanudki. „Oden ohutu?”

      Ohkan. Elus, aga mitte mõistuse juures. Hakkan toksima pikka ja põhjalikku vastust, kus selgitan olukorda, aga mu konksus sõrmed on juba külmad ja kohmas, nii et sellest ei tule midagi välja. Annan alla ja kordan eelmise sõnumi lõppu:

      „Tule!”

      Seejärel lammutan liinijuhtmete kodeeringu ja panen saatja tagasi kivi alla müüritud auku. Sätin sambla kohale, pühin ohvrilaua mesilasvahast puhtaks ja asun tagasiteele.

      Värvuke tuleb viimaks ometi koju.

      Öö oli minusugusele vanadusest nõdrale õige pikk ja kõige parema meelega poeksin otseteed teki alla pööningule, kuhu olen selleks ajaks magama kolinud, kui tšuhnaatüdruk kambris elab. Bobrikovi maja kohal aeglustan siiski sammu, et näha, kas tumedate klaasidega Žiguli on veel seal. On sul vaja oma nina igale poole toppida, noomin ennast umbtänava otsani hiilides. Pole vaja end teiste asjadesse segada. See ei lõpe hästi, saad liiga palju teada ja kaotad vähesegi arunatukese.

      Piilun siiski.

      Külateel valitseb vaikus. Kissitan silmi, ma ei näe pimedas enam sama hästi nagu varem. Auto seisab samal kohal. Aga mis see siis on, auto ümber hüpleb tilluke tulesäde. Ehmun juba, et see on ekslev tuleleek, turgeldaš-tul, mis ennustab surma. Siis taipan, et valguskuma tuleb põlevast suitsuotsast. Autos istuja on tulnud jalgu sirutama. Komberdan lähemale, Bobrikovi tara nurgale.

      Siis ajan end sirgu. „Või nii.”

      Kõhklemata laapan üle tee, nii kiiresti nagu kangeks jäänud koivad võtavad. Koputan pläru tegeva OMONi jakis mehe käsivarrele:

      „Poro vadõ, tere õhtust.”

      OMONi mundri kandja keerab end võpatades minu poole, kobab midagi, ilmselt relva, aga tunneb siis ära. „Elna, memmeke.”

      „Koža, metsa laps.”

      Kiikan autosse, sealt põrnitseb vastu puhmaskulmudega kolge nagu õunavarguselt tabatud koolipoiss.

      „Tulge sisse, pojakesed, saate sooja sööki. Tee mind, Koža, metsa poeg, oma sõbrakesega tuttavaks.”

      Nõukogude Liit, 1937

      IRGA

      ÄRKASIN SELLE peale, et jalad külmetasid.

      Vidutasin silmi.

      Nägin enda ees jämedalt tahutud laudadest seina, mille pragudest vilkus valgust.

      Halliks luitunud puidus jooksid salakirjana risti-rästi kooreüraski söögikäigud ja sissepääsuteed ning konku alumisse lauda oli näritud ümar auk nagu hobusehammaste töö.

      Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

      Proovisin istukile tõusta, aga pea kopsas vastu madalat vineerlage.

      Kus ma olen?

      Paanika ajas hingeldama, kopsud tahtsid rebeneda, suhu tungis õhus hõljuvaid karvu ja sulgi. Aevastasin ja torkasin nina laudade vahelt läbi. Koos õhujoaga jõudis minu teadvusse pigi, söe, uriini ja kaugetest maadest tulevate, söömata kehade kohalolek.

      Rahune.

      Maa külje all lõksus ja rappus.

      Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

      Olen rongis.

      Proovisin jalgadega põtkida. Suhu tungis jälle sulepudi, aga liigutada ma ei saanud.

      Olin topitud mingisugusesse linnu- või küülikupuuri. Sain valutavaid liikmeid hädavaevu edasi-tagasi nõksutada. Ainult jalad turritasid abitult kuudist välja ja selles häda oligi. Villaste sokkide august näpistas külm ja ma sain aru, et keegi oli mu kirjatud Lapi saapad sisse vehkinud.

      Lõka-lõk. Lõka-lõk. Lõka-lõk.

      Rong tundus pöörangul pidurdavat, siis lisas jälle kiirust. Nagu oleks tal olnud rutt. Kuhu? Kuidas ma siia sattusin?

      Pigistasin silmad kinni ja hammustasin põske, kuni tundsin vere maitset.

      Mõtle, Irga, mõtle!

      Viimaks hakkas udu peas möödunud päevade koleduse kohalt hajuma. Hundihamba tõrjuv ja jahe käitumine, kui olin kaardid üle andnud, aga ei osanud ikka veel, pärast kolmandat päeva, rääkida. Keelekönt äratas temas vastikust, eriti kuna ma ei lubanud tal proovida, mis tunne oleks oma sirge seenevars mulle suhu torgata. Viimaks, pärast piinavalt pikka suusaretke mühatas Hundihammas, et peab minema Leningradi tähtsate parteitegelastega kohtuma:

      „Seal leidub aatega naisi, kes lubavad kommunistil teha, mis hing ihkab.”

      Hundihammas jättis minu ja mu sündimata lapse Petroskoisse leebe, vildaka rühiga fanaatilise parteilase hoolde ja seletas, et tuleb mulle järele kui aeg küps:

      „Pea meeles, Irga. Parem elus koer kui kärvand lõvi.”

      Need olid Hundihamba viimased sõnad mulle.

      Sellest СКАЧАТЬ