Ööliblikas. Katja Kettu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii väikese küla asjad? Jelena Mihhailovna mühatab:

      „Tammifirma mehed, OMONi lakardid, ühed huligaanid kõik.”

      Olen näinud meedias pilte OMONist, Venemaal tegutsevast poolmilitaarsest märulipolitsei üksusest.

      „Devotška võib võtta surnu asjad ja minna, miilitsast antakse teada, kuidas uurimine edeneb.”

      Kogun asjad Vuntsimehe pakutud kilekotti. Üks pruuniks viksitud kingakott kukub puupõrandale. Seda üles tõstes märkan, et kulunud sisetald on välja pudenenud. Katsun seda tagasi toppida, aga käe alla jääb midagi siledat. Tõmban kingast välja sulguriga kilekotikese, kuhu on topitud vanu pabereid. Torkan säilituskotikese taskusse ja meenutan suve, mil isa korjas salaja oma voodisse männikäbisid, öeldes, et tema lehmakari viiakse muidu tapale.

      „Tulge nüüd,” võtab vana naine mul käe alt kinni ja hakkab ukse poole laapama.

      Viimasel hetkel pööran ringi ja haaran ööliblika, torkan selle ühte klaasvitriini purkidest, mille endise asuka, läikiva koorega lauluritsika, raputan hoolimatult prügiämbrisse. Siis lähen naisele järele.

      Pearätiga matuška tukerdab käbedusega, mida tema väljanägemise järgi poleks osanud kuidagi oodata, nii et mul on kohvrit vedades tükk tegemist, et tal kannul püsida. Musta kärsaga sead sörgivad meil sabas. Jõuan küürseljale järele ja küsin:

      „Mis asju minu isa siin üldse ajas?”

      Vana naine poriseb: „Mis asju soomlased siin sinu arvates ajavad? Vale nime all kah veel. Mängitakse vabaõhumuuseumit, viina täis peaga vihutakse tantsida ja jahitakse saunahaldjaid. See tahtis mingis ammuses asjas selgust saada.”

      „Mis asjas?”

      „Otsis haudu. Uuris Gulagi kohta, vangilaagrite ja muu säherduse. Seal, teate, neid ühishaudu juba jätkub, polnud vaja minna kaugele surema. Üheksakümne esimesel kaevati Joškar-Ola lähedal välja neli tuhat laipa.”

      Stalini repressioonide ajal tapetud. Kõik arstid, luuletajad, kõik, kes vähegi olid veerima õppinud.

      „Pole vaja muretseda, see kõik on tühi töö.”

      Jään päikeseratastega ehitud sinise värava juures kõheldes seisma. Laiguline krants tormab saba liputades kohale, sead tõmbuvad pahaselt tagasi. Siin siis oligi isa Jelena Mihhailovna sõnul elanud, tema juures? Miks? Naine on mulle täiesti võõras.

      „Ei tohi jääda pimedasse seisma. Sooh, Piku, ole nüüd ilusti.”

      Segavereline krants tõmbab koonu vastu tahtmist mu jalge vahelt tagasi. Vana naine avab ukse ja kobistab kingadega. Viipab käega:

      „Devotška! Tulge tuppa. Soe läheb välja. Ma võin öelda, kes su isa tappis.”

      Lavra küla, 2015

      VERNA

      TUPPA ASTUDES rehmab vana naine: „Ära võta jalast ära, siin kõik puha segi songitud.”

      Jelena Mihhailovna ei liialda. Kogu majapidamine on põhjalikult pahupidi pööratud. Elutoa aset täitvas palkseintega kambris on diivanipatjade kõhud lõhki käristatud ja vatiin vedeleb kõikjal nagu laialilaotatud pilved, seinal telerinurgas seisnud ikoon või ohvrialtar on hingedelt maha rebitud, vähesed pappkaantega raamatud ja räigetes värvitoonides vinüülplaadid põrandale loobitud. Kogu selle segaduse keskel õõtsub kiiktoolis vanamehenäss. Jõllitab rahuolevalt vana teleri tühjalt virvendavat ekraani ja ümiseb omaette. Tema süles nurruv süsimust kõuts põrnitseb meid oma nööpsilmadega. Kassi kõrva silitav käsi on muhklik ja sooniline nagu vanamees isegi. Ahjupingil lösutab kahvatu poisivibalik, aga talle ei pööra keegi tähelepanu.

      „Oden, külad tulid!” Jelena Mihhailovna tõstab häält nagu nõrgamõistuslikuga rääkides.

      Oden pöörab pead väikese viivitusega ja ma näen, et tema vasakul meelekohal vohab tohutu seenjas kasvaja.

      „Kesse seal siss on? Kas kilekotte tõi?”

      Vaatan nõutult Jelena Mihhailovnale otsa. Too mühatab ja pöörab selja.

      „Ää tee välla, see on peast soe.”

      Aga vanamehe suur aadamaõun jõnksatab kõhnal kaelal innukalt üles-alla.

      „Plastikovõje paketõ, kas on? Need meeldivad noortele!”

      Järeldan, et kilekotid on kunagi olnud meelepärane külakost. Tahan öelda, et ei ole, aga vanamehe vidusilmad on juba jäänud pidama mu käe otsas kõlkuval punakollasel kompsul, kus on mälestus isast: kingad ja ööliblikas klaaspurgis.

      „Linnarahva kilekott!” kõõksatab Oden.

      Õngitsen isa asjad kiiruga miilitsa antud kotist välja ja annan selle vanamehele. Suunurgast vilksatab kaheharuline keeleots.

      „Oden Ussikeel, meeldiv tutvuda.”

      Vastikustunnet maha surudes saan vaevu oma nime pobisetud. Enne, kui ma teda takistada jõuan, haarab mees oma pahklike sõrmedega mu randmest ja pigistab üllatavalt tugevasti.

      „Võerastel on siin ohtlik liikuda.”

      Luud naha all on samamoodi libedad ja liikuvad nagu isal, kui viimast korda kätlesime. Jään seisma ega tea, mida teha. Kui palju vanamees aru saab, kes ma olen? Nii palju ikka, et kobab kummuti pealt medali ja hakkab seda näitama.

      „Tšernobõlis olin, koristustöödel. Näe, mis andsid, päris ordeni kohe.”

      Üks keeleotstest nilpsab huuli.

      „Küll on meie kalhoosis hea elada. Meil on kõige rohkem lehmasid kogu rajoonis.”

      Siis pöördub vanamees jälle kahiseva teleka juurde tagasi.

      Mõtlen oma saabumisele siia tillukesse külla. Isegi bussipeatust polnud.

      „Hea kalhoos, on traktorid ja õunapuud ja …”

      Lause jääb õhku rippuma.

      Kolhoosi pole siin olnud juba aastakümneid, nii palju ma tean. Auklike katustega laudad, oreliviledena tühjad silotornid. Jalgraja ääres sinililledest läbi kasvanud lehma pealuu, roosteauguline tolmumootor. Betoonist mälestustahvel Suure Isamaasõja ohvritele. Igal pool paterdavad haned, röhkivad sead, kaelkookudega vanaeided, hiigelsuur kallur ja kevadiselt pehme külatee, mida mööda liimiaurudest sumisevate peadega poisid sääreväristajatel ringi käristavad.

      Kuhu küülikuurgu olen ma õigupoolest kukkunud?

      Köögist kostab kitse mökitamist meenutavat ähkimist.

      Appi tormates koperdan sinisetriibulise kaltsuvaiba voltidele. See on keldriluugi pealt ägedalt mütsakusse lükatud. Panen tähele, et vaip lirtsub nöörkinga talla all, nagu oleks kogu põrand mäda, kõdunenud ja kuidagi pehme. Muus osas on köök jäetud puutumata. Ainult üks kahest pikkpingist on ümber aetud ja kaks suurt meepurki nõudekapi ees põrandal kildudeks.

      „Viimane püha linnumagus läind.”

      Näen, et tavaliselt valitseb siin piinlik puhtus. Vaskkatelde ja pannidega СКАЧАТЬ