Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ silmapilgul Indrek palus omale klaasi teed ja koer ning perenaine läksid tema soovi täitma. Klaasi lauale pannes küsis perenaine oma uudishimu vaigistuseks Indrekult, kas ehk tema ei tea kasakate ja tööliste löömingust midagi lähemat. Oh jaa! Indrek muidugi teadis, sest tema olnud juhuslikult sündmuse pealtvaatajaks.

      „Kas ka mitte kaasalööjaks?” küsis vanamees. „Ma nägin teid ennist vististi järve ääres, kui ma sealt läbi tulin.”

      „Ei, mina kaasa ei löönud,” vaidles Indrek vastu, „kuid ma seisin tee ääres, sest ma ei pääsenud edasi. Ja nõnda keegi kasakas pidas nähtavasti ka mind löömameheks ja andis mulle korra nuudiga.”

      „Soo, soo,” lausus vanamees, „seda te siis seal järve ääres selle teisega toimetasitegi.”

      „Millega siis asi lõppes?” päris perenaine.

      Aga seda Indrek ei teadnud. Olnud rüselemine, pärast kihutanud kasakad minema ja inimesed kadunud ka kuhugi.

      „Jajah,” oli vanamees nõus, „inimesed kaovad ikka kuhugi, aga millega asi lõpeb, seda ei tea, või kuigi tead, siis ei saa aru.”

      „Nii et pole kindel, kas politseimeister elab või on surnud?” päris perenaine.

      „Miks ta siis peaks surnud olema,” ütles Indrek. „Mina ei näinud midagi muud, kui et kasakad kihutasid tööliste hulka, ajasid neid laiali.”

      Indrek maksis arve ja lahkus. Kui ta head õhtut soovis, vaatas vanamees talle läbi prilliklaaside tähelepanelikult otsa, nagu tahaks ta tema näojooned alatiseks meelde panna.

      „Kena noormees, mis? See on ehk ka üks niisukene, kes ei aja kellelegi hirmu peale,” ütles ta, kui Indrek oli juba välisukse krääksudes kinni pannud.

      „Teie näete tonta, härra Bõstrõi,” vastas perenaine.

      „Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma otsin ainult iseennast. Nii kena on näha noort inimest, kellest võiks arvata, et tema elab ehk oma elu samuti, nagu oled elanud ise. Te mõelge ometi, mis see tähendab, et käid kaheksateistkümmend aastat peaaegu vahetpidamata ühes ja samas paigas lõunat söömas, vahel ka õhtust.”

      „Kõik perekonnainimesed teevad nõnda,” ütles perenaine.

      „Isegi perekonnaisad ei tee seda nii korralikult, nagu olen teinud mina. Perekonnaisadelgi on oma kõrvalhüpped, aga minul pole olnud. Mina olen käinud ainult siin.”

      „Ja kas võite nuriseda, et teid on halvasti toidetud?” küsis perenaine.

      „Mina pole üldse kunagi millegi üle nurisenud, pole kunagi streikinud ega auru välja lasknud. Nõnda on kadunud mu elu. Ja ükski pole tundnud minu vastu vähematki huvi. Korralik inimene ei huvita kedagi, tema ei ärata hirmu ega armu. Te mõelge ometi, mis huvi võib pakkuda inimene, kes puudub temale määratud lõunalauast kaheksateistkümne aasta jooksul ainult kolmkümmend seitse päeva. Mõistate – kolmkümmend seitse! Lugesin päevaraamatust järele. Lihtsalt hirmus! Ja mõelda, et inimene peab vastu, kannatab välja. Tõbras niisugune!”

      Viimased sõnad ütles ta südamepõhjast ja rüüpas siis kanget teed peale.

      „Härra Bõstrõi, mis teiega ometi on juhtunud?” küsis perenaine kaastundlikult.

      „Minuga pole kogu eluaeg midagi juhtunud. Ma ei tahagi enam, et minuga midagi juhtuks. Aga teistega juhtub küll: juhtub hirmsaid asju, sest inimesed on hakanud üksteist kartma. Minul pole hirmu, aga meie direktoril on hirm, inseneridel on hirm ja meistritel on. Enne ajasid teistele hirmu peale, aga nüüd värisevad ise. Ja kas te arvate, et need inimesed kingivad teistele oma värina? Oodake! Nemad katsuvad omakorda teistele hirmu peale ajada ja nõnda vastamisi ikka kõvemini ja hullemini, kuni viimaks plahvatab.”

      „Mis siis viimaks plahvatab?” küsis perenaine õudusega.

      „Aga kust mina seda tean, mis plahvatab,” vastas vanamees üsna rahulikult. „See’p see ongi, et keegi midagi ei tea, sest tegemist on inimesega. Inimene ei tea iseenesestki, mis ta järgmisel silmapilgul teeb, veel vähem siis teisest. Hakkab ainult korraga tegema, hakkab streikima, hakkab nõudma. Miks? On tal praegu halvem kui mineval aastal või veel varem? On tal vähem vabadust või õigust? Ei ole. Ta lihtsalt hakkab kord peale, hakkab üle ajama, nagu oleks ta piimakatel, millel nägematu tuli all. Näiteks mina: olen käinud siin kaheksateistkümmend aastat, aga nüüd enam korraga tulla ei taha. Lihtsalt ei taha, muud ei midagi. Ja kuigi käin harjumuse sunnil edasi, siis vastu tahtmist. Lähen iseenesele vastikuks, kui astun üle teie läve. Läilaks lähen.”

      „Teiega on tõepoolest midagi juhtunud, härra Bõstrõi,” lausus perenaine nukralt.

      „Juhtunud, juhtunud,” kordas vanamees. „Mis saab inimesega juhtuda, kui teda ei karda keegi ja kui tema ise ei karda kedagi? Ja mina ei karda, ei karda. Direktor kardab, mina mitte. Ja teate, mis ma arvan: ma pole teidki õieti kunagi kartnud, kogu see kaheksateistkümmend aastat mitte.”

      „Miks te oleksite pidanud siis mind kartma?” naeris perenaine heasüdamlikult.

      „Oo, ärge naerge! On naisi, kes ajavad judinad kehale. Juba palja juuresolekuga, vähemagi puutumisega, sest mõõdad ennast temaga kui mees, lihtsalt kui isane, et kas saad vastu, kas kõlbad temale?”

      „Nüüd lähete nilbeks, härra Bõstrõi,” sõitles perenaine.

      „Kuis nii?” küsis vanamees. „Ma räägin ju ainult hirmust. Et mul pole kunagi teie ees õiget mehe hirmu olnud, seda ütlen ainult. Ja sellepärast olengi võinud kaheksateistkümmend aastat nõnda siin käia. Lihtsalt käid, ilma et midagi on, ise aga usud, nagu oleks. See ongi see kõige hirmsam. Elad teiste inimestega külg külje ääres ja sul pole neist sooja ega külma. Aga elad siiski. Usud, et elad. Aga mis siis, kui see polegi elu? Kui see pole lutikagi elu? Ma küsin: mis siis?”

      Ta tõusis püsti, võttis aknalt punnil täis portfelli, seisis pisut perenaise ees, nagu ootaks ta vastust, ja kui see talle ainult nukralt otsa vaatas, pöördus ta ümber ja läks ilma arvet õiendamata ning sõna lausumata uksest välja, milleni koer saatis ta lõõtsutades oma punase, suust tolkneva keelega.

      V

      Järgmisel hommikul, kui perenaine tõi Indrekule kohvi, märkas ta, et selle kaelaga midagi juhtunud, ja küsis:

      „Sattusite ka kasakate kätte või?”

      „Kuidagi sattusin,” vastas Indrek. „Olin küll meestesummast eemal, aga äkki kihutas keegi ligi ja andis ühe ära, miks, ei mina tea.”

      Seda nende juttu oli läbi ukse ka peremees kuulnud ja tuli asja vaatama.

      „Nagaika ots,” ütles ta kaela nähes asjatundlikult. „Kas apteegis eile käisite?”

      „Ei,” vastas Indrek.

      „Tegite väga targasti,” ütles ta kavalalt oma väikseid virvendavaid silmi pilgutades. „Keda kasakas kord löönd, see on mässaja, sellepärast. Sest milleks kasakas muidu lööma tuli, kui sa polnd mässaja,” seletas ta.

      „Aga ma seisin ju eemal maanteekraavi kaldal,” püüdis Indrek end kaitsta.

      „Ükski inimene ei tohi kusagil seista, kui ta näeb kasakat,” vastas peremees.

      „Aga СКАЧАТЬ