Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui ta nõnda seal seisis, tuli keegi üle platsi tema poole, nagu tahaks ta järele vaadata, mis see mees küll nõnda siin seisab südaööl. Indrek ei teinud tulijast väljagi, vahtis ainult platsile, mida kattis paks, pehme ja valendav tolm – jah, ööhämaruses paistis tolm peaaegu valgena, võrreldes majade ja tema üle kummuva taevaga. Siis kostsid imestuvad sõnad: „Teie, sina, Paas”, ja Indrek nägi enda kõrval lüheldast kõhnavõitu meest, kelle nägu varjas sügavasti pähe vajutatud sonimüts. „Kas sa mind enam ei tunne?” küsis hääl.

      Ah jaa! Nüüd Indrek tundis. Tähendab, köstripapa juures nad olid üheskoos, tuupisid vene keelt, Otstaavli Kustas, see vigurivänt ja naljahammas. Otstahvlikuks hüüti teda. Ta on politseijaoskonnas kirjutajaks, jah, pristavi juures; palk mitte suur, kuid ühes kõrvalsissetulekutega pole viga, ei või nuriseda, võib isegi kenakesti ära elada, võib endale üht-teist lubadagi.

      „Ainult nüüdne aeg, see on, sest kõik mässavad ja politsei on kõigil pinnuks silmas. Nagu oleks politsei iseenda loonud! Nende vana, s. t. pristav, ütleb alati – muidugi mõista eneste keskel –, et kuningas või keiser, president või kommunist, ärid jäävad, majaomanikud jäävad, lõbukohad jäävad, viinad ja õlled jäävad, tähendab – viisakalt võib politsei alati ära elada. Ja ilma politseita – noh, seda tahaks meie vana alles näha, kuidas ilma politseita. Politsei on riikluse alus – osnoova gosudarstvennosti –, ütleb meie vana, politsei on ka seltskonna alus – osnoova obštšestvennosti –, nii et kuhu need mässajad tahavad siis selle riigi ja seltskonna õige panna? küsib meie vana. Iseasi sandarm ja nuhk. Aga kui põhjalikumalt mõelda, siis needki… sest politsei on riikluse alus, nuhk aga politsei alus, see aga ilma sandarmita, ütleb vana, see on nahkmuna, mõistad, lihtsalt nahkmuna, surnult sündinud vasikas. Nii et seda tuleb kõrva taha panna, sest siin pole see mis köstripapa juures.”

      Nõnda õpetas Otstaavel Indrekule pristavi riigi- ja elutarkust, ja et see vaikides kuulas, siis oli õpetaja oma õpetusega üpris rahul: ta võis segamatult näidata, mil määral ta köstrikoolist saadik arenenud.

      „Elad sa siin?” küsis Otstaavel, kui Indrek oma hooviväravas peatus, ja saanud jaatava vastuse, ütles ta: „Väga hea! Kas sa ei taha pühapäeval üheskoos välja minna?”

      „Kuhu?” küsis Indrek umbusklikult.

      „Kas või metsa. Pühapäeval on metsas suur koosolek. Võiksime sinna minna, saab nalja. Ja karta pole midagi, mind ei tunne ju keegi. Kasakad sinna ei tule, ma tean, kõnelgu ja karjugu, niipalju kui süda kutsub. Ja tead, huvitav on, üldse on väga huvitav. Tule, lähme! Sul jalgratast ei ole? Noh, siis tulen mina ka jala. Nõus?”

      Indrek oli nõus. Aga pühapäeva hommikul, kui perenaine tõi kohvi, küsis ta Indrekult:

      „Kas lähete täna ka rohelisse?”

      „Mõtlesin minna,” vastas Indrek.

      „Aga ärge te metsa minge, seal on aina need mässukoosolekud. Minu meesterahvas käib ikka seal kandis. Ma olen talle küll öelnd, et mine oma vigase käega kuhugi mujale, viska end mättale või männijuurele, puhka rahulikult ja tule õhtul ilusti koju tagasi, aga ikka sinnapoole, kus on politsei ja kasakad, nagu ei saaks ilmas nendeta läbi.”

      Indrek ei vastanud midagi, aga endamisi lausus ta: „Peab tingimata vaatama, mis seal õige on.” Nõnda ta läkski ühes Otstaavliga. Aga sama hästi oleks võinud ta minna üksinda, sest niipea kui nad jõudsid linnaservale, paistsid igalt poolt inimesed, kes liikusid teatud suunas – üksi, kaksi, aga ka tropikaupa. Kõik tõttasid kuhugi, nagu oleks õhus helisenud salajane kutse. Heinategu oli paiguti pooleli, loog krõbises tasakesi päikese ja tuule käes kuivades ning heitis möödujaile uimastavaid lõhnu ninna, aga ükski ei pannud seda tähele, ükski ei peatunud silmapilgukski, nagu oleksid kõik muutunud pimedaks ja kurdiks ning kaotanud tänaseks haistevõime.

      „Näed sa, kuis trügivad kõik ühte külge,” ütles Otstaavel inimesi tähendades. „Katsuks politseiga neid kaugele metsa kokku ajada, miski hinna eest ei saaks, aga nüüd lähevad – mehed ja naised, poisid ja plikad. Seal eemal see triibulise seelikuga on tingimata mõni vana eit, aga ka tema poeb, nagu palvetundi. Ja õieti palvetund see ongi. Uus usk, ütleb meie vana, et kui politsei ära kaotada, siis tuleb õnn ja rahu maa peale. Aga mis on politsei?” targutas Otstaavel värske heina lõhnas. „Munder, muud midagi. Tähendab, munder maha ja asi korras, eks? See on sama lihtne, kui täkust ruun, sõnnist kabu teha. Ainult et mundri võib uuesti selga panna, kas või uue mundri, ja politsei on jällegi valmis, aga ruunast täkku juba enam ei saa; oinas on igavene seisus. Nii et munder on peaasi. Meil oli mees, kes tahtis naist võtta, majaperemehe tütart. Tüdruk polnudki suur asi midagi, aga punnis vastu, ei läind. Miks? Pole mundrit! Hakka või kalotiks, aga munder peab olema, ütles ta mehele. Aga kalotil on ju väike palk, ajab mees vastu. Olgu, vastab tüdruk, raha pärast ära muretse, ainult munder peab olema. Nõnda mees läkski kalotiks ja siis olid pulmad. Niisuke lugu on mundriga. Ja tead, mis meie vana kord öelnud, muidugi purjus peaga? Öelnud, et kui tema oleks keiser, kas või Nikolai ise, siis tema kutsuks mässujuhid oma juurde ja ütleks neile, et nad võivad enestele punased lipud muretseda ja kas või tulipunased mundrid, nagu timukad, ainult kui nad ei mässa enam oma keisri vastu. Ja tema on kindel, et punaste mundritega oleks kogu mäss terves riigis kauaks ajaks lämmatatud, sest inimene ei tegevatki muud, kui vahetab ainult lippu ja mundrit. Lase see vabalt sündida, siis võid tema kas või oinasarveks väänata. Nii ütleb meie vana.”

      III

      Sellise targa jutuga jõudsid nad metsa. Kogumispaigal istusid ja seisid inimesed tõepoolest nagu kirikus või palvemajas, oodates hingekosutavat jutlust. Ei valju kõnet, naeru, mängu ega suurt käimist. Peaaegu pühalik vaikus mändide all, mille latvu õõtsutab aeg-ajalt tuul. Ainukene vahe, et palvemajas könutavad enamasti vanad naised, siin aga ootavad peaaegu ainult mehed, noored ja keskealised. Siin-seal helgib kirevuseks mõni pluus, rätik või kübar, isegi värviküllane päevavari, aga sedagi hoiab pahkne peo. Igal pool päikese ja tuule pargitud või umbsetes töökodades koltunud näod, kanged ja nurgelised liigutused, käsnas käed, vimmas pihad, kulunud küüned.

      Indrek ja Otstaavel ei läinud viimase nõuandel kõige tihedamasse rahvasumma, vaid istusid kõrvale kuhugi männijuurikale. Alles siis, kui algas kõne ja kõik surusid kobarasse kokku, liikusid ka nemad lähemale. Nad mõtlesid üsna kõneleja ligi pugeda, kuid see osutus võimatuks, sest teda piiras mitmerealine meestemüür, millest pääsesid läbi nähtavasti ainult valitud. Sellisena torkas Indrekule silma tema korteri peremees Lohk, kes seisis oma tugeva pihaga nagu kilbiks just kõneleja ees. Tähendab, tema on oma inimene, mõtles Indrek ja tal tuli meelde see vastikuse ja usaldamatuse tunne, mis valdas teda, kui ta nägi esimest korda selle mehe väikesi, pilgutavaid ja nagu kelmikaid silmi. Jällegi eksitus, lausus Indrek endamisi.

      Esimene kõne oli asjalik tööliste olukorra valgustamine meil ja välismail; räägiti parteidest, koalitsioonist, ametiühinguist, streikidest, miitinguist, propagandast, ajalehist, trükikodadest, raamatuist.

      „See pole midagi, las tuleb teine või kolmas, vaat’ siis läheb alles lahti,” seletas Otstaavel ja lisas siis juurde: „Sina seisa selle männi all siin, nii et ma su pärast leian, ma pean natukeseks ära minema.” Ja Indrekult vastust ootamata sammus ta oma teed.

      Varsti ilmus Indreku juurde kaks noormeest, teine neist nähtavasti pisut joobnud.

      „Tulge natuke kõrvale,” ütles see ja hingas Indrekule viinahaisu näkku.

      „Kuhu? Milleks?” vastas Indrek nõutult.

      „Seal kuulete,” ütles noormees ja tahtis Indrekul käsivarrest kinni haarata, aga kaine astus vahele ja sõitles: „Lase olla! Ära puudu! Peab ilusti.” Ja Indreku poole pöördudes ta СКАЧАТЬ