Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      Nüüd tunneb ka Indrek ise, et kaelal on midagi valusat ja et särk on rinna pealt kleepuvalt märg. Ta tõstab käe kaelale ja sõrmedele jääb veri.

      „Lähme metsa,” ütleb noormees, „lähme eemale, sest ega see sellega jää, nad tulevad tingimata tagasi.”

      Ja nõnda nad poevadki üle maanteekraavi noorde männikusse, kuna Indrek samal ajal võtab taskust rätiku, et kaelalt verd pühkida. Lõpuks pistab ta rätiku krae vahele, nii et haavast nõrguv veri ei saaks enam mööda keha allapoole valguda. Nõnda lähevad nad mändide vahelt, tehes siiraviira-käike vabama ja lagedama tee valimiseks. Jõudnud järvekaldale, võtab Indrek rätiku ja kastab selle märjaks, aga kui ta parajasti temast suuremat vett välja väänab, tuleb tal meelde, et kus on siis tema kaaslane Otstaavel ja miks seisab selle asemel tema ees keegi võõras noormees? Ja kuhu sai üldse see meestesumm, kes kõndis tema ja Otstaavli ees? Ning äkki Indrek taipab, et tema tähelepanust oli vaheajal kustunud hulk kõige lihtsamaid ja silmatorkavamaid tõsiasju. Selle asemel olid tähtsuse ja reljeefsuse omandanud teised, näiteks see punane nurgeline raudkivi.

      „Tehke särk eest lahti, võtke krae kaelast ära,” andis võõras noormees nõu, katkestades Indreku unistava arutluse. Ja kui Indrek seda teinud, kastis võõras noormees oma rätiku järves märjaks ja ütles: „Lubage, et mina. Omal on raskem, silm ei näe.” Ja Indrek lubaski, et teine pühkis teda oma jaheda rätikuga kaelalt ja rinnalt.

      „Õnneks, et mitte silma ega kõrva,” ütles noormees pühkides. „Neil ju kuraditel pagan teab mis seal kantsiku otsas.”

      „Ots see puutuski vist,” arvas Indrek.

      „Seda minagi,” oli noormees nõus. „Ma sain selga, aga märga pole tunda. Selle-eest aga läigitasin politseimeistrile, nii et käis kui kapsas sadulast hobuste jalge alla. Mis tast seal järele jäi, seda ei tea, igatahes oma jalaga ta koju ei saand – hobune lidus tal ees, mehe enda talusid kasakad.”

      Kui Indrekul haavast enam verd ei immitsenud, hakkasid nad mööda järve äärt edasi minema, tehes teatud määral ringi ümber linna. Sama teed tarvitasid ka paljud teised, nagu pärast selgus. Kõrgelt liivakallakult lõpuks alla laskudes rohisele tasandikule, ütles võõras noormees Indrekule:

      „Ja mina pidasin teid esteks nuhiks.”

      „Ma ei saanud maast ega taevast aru,” lausus Indrek vastuseks.

      „Aga te ei peaks selle teisega käima, muidu…” ei lõpetanud noormees oma ütlust.

      „Mõni teab, milleks see hea on,” naljatas Indrek ilma mingi erilise mõtteta. Aga teine vaatas talle äkki paljutähendavalt otsa ja vastas veendunult:

      „Õige, väga õige! Mõni teab, milleks see võib hea olla. Ka politseitutvust võib kasulikult tarvitada.”

      Indrek mõistis, et mees eeldab palju rohkem, kui tõelikult olemas, aga ta jättis asja selleks ja ei öelnud enam midagi.

      IV

      Linna jõudes oli Indrekul kaks häda: kael paistetas ja kõht oli tühi. Mõtles minna eelkõige apteeki, aga jalad viisid vanaaegsesse kivimajja, mille madalal uksel oli millalgi seisnud plekksilt pealkirjaga: „Speisebude – Söma pood”, kuid praegu oli kiri sildil sedavõrd kustunud, et ükski ei pannud teda enam tähele, isegi politsei mitte, kes oleks pidanud selle järele valvama, et ärisiltidel ilutseks esikohal riigikeel, mitte aga ei puuduks hoopistükkis, nagu siin. Söögimaja uks, lävepakk ja koja põrand olid armetult kulunud. Siin oli nähtavasti palju jalgu sisse ja välja käinud.

      Söögimaja pidas ema oma kahe tütre ja ühe koeraga. Tütreid polnud Indrek veel kordagi näinud, küll aga ema ja koera. Need kaks teenisid truult oma külalisi. Ilma naljata! Sest kunagi ei juhtunud, et kui söögimaja perenaine tuli toiduga, et siis teda poleks saatnud koer – väike mops, kuid paks, nii et käies aina lõõtsutas, olgu suvel või talvel. Samuti paks oli ka perenaine, aga tema ei lõõtsutanud. Tema veeres nagu kummipall üle põranda. Pani perenaine külalisele toidu ette, siis vahtis koer lõõtsutades, keel ripakil suust väljas, sellele otsa, nagu tahaks ta küsida, kas toit meeldib või mitte. Silmapilgu pärast tõmbus ta rahuldunult ühes perenaisega tagasi. Koputas aga keegi taldrikule perenaise kutsumiseks, siis ilmus avatud uksele ikka kõigepealt kähisevalt haugatav koer oma rippuva keelega ja alles pärast seda perenaine ise. Selle koera tõttu oli hakatud söögimaja hüüdma koera söögimajaks. Öeldi, et: koeramamma söödab ikka kõige paremini, või lihtsalt: koer söödab kõige paremini, nagu oleneks toitude headus mitte niipalju perenaisest ja tema kahest igavesti nägematust tütrest, kui just ripakil keelega haugatavast ja lõõtsutavast koerast.

      Oli hiljavõitu ja sellepärast söögimaja peaaegu tühi. Koer võis puhata ja laskis ka perenaisel hinge tagasi tõmmata. Akna all istus ainult halli habemetüügastikuga, üle viiekümne väike vimmas mehike, prillid ees, kulunud, kuid punnil täis portfell aknalaual tema kõrval. Seda vanameest ja tema portfelli Indrek tundis, sest mõlemad olid temast järve ääres mööda tulnud, kui võõras noormees puhastas teda verest. Sellepärast Indrek asus taha toanurka nõnda, et haige kaelakülg seisaks pimeda pool.

      Kui perenaine ja koer olid toidud lauale kandnud, istusid nad mõlemad vanamehe juurde juttu vestma, see tähendab – vestsid perenaine ja vanahärra, kuulas aga koer, ise ühtsoodu lõõtsutades, nagu oleks nii hirmus raske kuulata kahe vanainimese saksakeelset kõnet.

      „Olete hilinenud, härra Bõstrõi,” ütles perenaine.

      „Vanaks hakkan jääma,” vastas vanamees. „Vanadus teeb korratuks.”

      „Minge ikka, mis te ometi räägite!” hüüdis perenaine. „Noored armastavad korratust, mitte vanad.”

      „Minu juures on see vastupidi,” ütles vanahärra.

      „Ei ole tõsi,” arvas perenaine. „Ega siis teie ometi mõni streikija ole, mõni punase lipu kandja?”

      „Seda nüüd küll mitte, sest olen ju selleks vana, aga…”

      „No näete!” hüüdis perenaine vahele.

      „Pidage, pidage,” lausus vanahärra. „Teie kuulake enne, siis. Muidugi, mis streikija või punase lipu kandja mina veel olen, aga kas te usute või mitte, armas proua Kuusik, ma kahetsen hirmsasti, et olen nii vana. Kui olin noor, siis uskusin, et siinilmas maksab ainult korralikkus, truu kohuste täitmine, usinus – veel keskealiselt uskusin seda, isegi veel paar aastat tagasi, aga nüüd enam ei usu. Teen küll endiselt tööd, kuid ise enam oma tööd ei usu. Saate teie sellest aru?”

      „Ei, härra Bõstrõi,” vastas perenaine.

      „Mina ise ka mitte,” jätkas vanamees. „Aga äkki lihtsalt pole enam usku. Millal see lõppes, ei tea. Ühel ilusal päeval leidsin, et arutan nõnda: juba oma paarkümmend aastat kirjutan numbreid suurtesse raamatuisse, aga kas on lõpuks mingit märki, et just mina, Joosep Pauli poeg Bõstrõi, seda olen teinud? Eks ei oleks võinud iga teine seda sama hästi teha? Kui keegi tahaks hiljem teada, kes neid raamatuid pidanud, siis peaks seda mõnest teisest raamatust järele vaatama. Tähendab: mis siis olen mina? Ei midagi. Mis on minu töö? Ka ei midagi, sest seda võib iga teine samuti teha. Ja keda olen ma sellega rõõmustanud? Ei kedagi. Sest vabrikandil on lõpuks üsna ükskõik, kes neid raamatuid peab, tema silmas pole mul mingit teist väärtust kui igal masinal, mis lõikab või hööveldab määratud viisil puud.”

      „Teie räägite hirmsaid asju, СКАЧАТЬ