Tõde ja õigus III. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui nuhk juhtub tõepoolest kannul olema?” kiusas Indrek.

      „Siis lähen trepile, lähen kas või võerasse korterisse ja küsin ükskõik keda või ütlen lihtsalt: spikk on väljas, ootab mind, sellepärast tehke minuga mis tahes, aga laske mul siin natukene aega istuda, seni kui see uulitsalt ära aurab.”

      „Aga see võib ju spiki enda korter ollagi, kust teie seda teate,” ajas Indrek jonnakalt oma sihis endiselt.

      „Issand halasta, kui hirmsaid asju te räägite!” hüüdis Kristi. „Tähendab, teie arvate, et mina lähen sisse, mulle antakse tool, minuga aetakse juttu ja seda kõik teeb spiki perekond – naine, lapsed, sugulased. Nii et spikil on naine ja lapsed ning kõik?”

      „Aga miks siis mitte?” küsis Indrek.

      „Ja need teavad, et isa on… Ei, ei see on liig hirmus! Niisuguseid asju ei pea rääkima. Lihtsalt kole! Kuidas teil üldse tulevad niisukesed mõtted?” küsis Kristi õudusega.

      „Mis seal siis tulla on,” vastas Indrek. „Igasugused mõtted võivad tulla, sest mõtted on vabad.”

      „Õige, mõtted on vabad, mõtted on täiesti vabad,” kordas Kristi endamisi. „Nii et kui ma tahaks, siis võiksin mõelda, et, ütleme, minu… aga ei, ma lihtsalt ei saa seda mõelda. Minu mõtted ei ole vabad, ei ole nii vabad. Ma ei saaks isegi seda mõelda, et teie isa on… lihtsalt ei saa, jääb luksti! kurku kinni. Kui teil poleks seda armi kaelal, siis ehk saaks, aga nüüd ei saa. Nii kui hakkan mõtlema, kohe tuleb arm meelde ja ei saagi enam mõelda, või kuigi mõtlen, siis midagi muud. Aga kas teie tõesti saate kõike mõelda?” küsis Kristi Indrekult täiesti uskumatul häälevärvingul.

      „Saan küll,” vastas see lihtsalt.

      „Ja võite ka oma isast ja emast kõike mõelda?” päris tüdruk.

      „Miks siis just neist?

      „Ahaa!” hüüdis Kristi võidurõõmsalt. „Teie ju ka ei saa kõike mõelda.”

      „Saan,” vastas Indrek. „Mina võin, näiteks, mõelda, et minu isa on spikk.”

      „Kristus halasta!” hüüdis Kristi ja tal kostsid otseteed pisarad kurgus. „Teie olete hirmus! Teie olete kole! Ma hakkan teid kartma.”

      „Teie saate minust valesti aru,” püüdis Indrek seletada. „Ma võin ju seda küll mõelda, aga mitte uskuda.”

      „Ei, ei,” vaidles Kristi vastu. „Kes võib nõnda mõelda, see võib ka seda uskuda. Kui mina midagi kauemat aega mõtlen, siis hakkan ka uskuma, et see ongi nõnda, sest miks ma muidu nõnda mõtlen.”

      Kui Indrek sellele midagi ei vastanud, sest ta mõistis, et oli niikuinii liiale läinud, jätkas Kristi:

      „Küll on teil hea, te olete mõteteski vaba, aga mina pole kusagil. Kui saan Ameerikasse, siis olen ka mina vaba, pole enam isa ega ema, kes keelavad ja valvavad. Siis hakkan ka oma mõtteid vabaks harjutama, nii vabaks kohe, et ei teagi, kui vabaks. Sealt kirjutan teile, nii et te oma silmaga näete, kuis mu mõtted on täiesti vabad. Ning teie kirjutate mulle vastu – samuti vabalt, täiesti vabalt. Ah, vabadus, vabadus, vabadus!”

      „Teid võidakse kuulda,” lausus Indrek, et katkestada Kristi vaimustatud sõnadevoolu. Aga see ei aidanud, ta rääkis mingis imelises ekstaasis edasi, nagu tahaks ta ummisjalu ja avasilmi astuda vabaduse paradiisi.

      VII

      Nad olid „haakide” tegemisega ja vestlusega pisut hilinenud. Keegi noormees üliõpilase tužurkas ja vene särgis kõneles juba. Tal olid süsimustad lokkis juuksed, prillitatud silmad, ilus, pisut kühmus nina ja helepunased, nagu värvitud huuled, mis läikisid kõneldes niiskelt ja nagu soojalt. Oli veel teine samasugune mustapealine härra, esimesest kümmekond aastat vanem, ja mustaverd daam, kes istusid kõneleja selja taga. Nende läheduses asus paar valgeverelist, kelle riietusest ja ükskõiksest ning hoolimatust seisangust võis järeldada, et kõne pole määratud neile, vaid paarikümnele korralikumalt ja harilikumalt riietatud noorele, poistele ja tütarlastele, kes olid aset võtnud kõneleja ees. Nende viimaste sekka jäid peatuma ka Indrek ja Kristi.

      Tuba polnud suur, kus need inimesed asusid, aga kuidagi mahutati nad sinna ära, kiiluti kokku. Seda suurem oli varsti kuumus. Ei aidanud ka see, et praotati teise toa uks – päris lahti teda ei tehtud, sest vististi pidi sealtkaudu kuhugi kostma. Kõige enne hakkas higi pühkima vene särgis kõneleja, siis vanem härra ja daam, lõpuks ka paarkümmend noort. Ainult need mõned ükskõiksed valgeverelised, kes kuulusid arvatavasti juba valitute hulka, ei higistanud mitte, nagu oleks temperatuuril nende kohta sama vähe tähendust kui kõneleja sõnadelgi.

      Millega kõne algas, seda Indrek ja Kristi ei teadnud, aga praegu oldi sotsiaaldemokraatide, sotsialistide-revolutsionääride ja anarhistide juures ning materdati kahte viimast. Iga paari lause tagant kordas kõneleja toonitavalt, nagu nõidudes: „meie sotsiaaldemokraadid” ja rabas sotsialiste-revolutsionääre ning anarhiste kord Marxiga, kord Leniniga, kord Plehhanovi või Kautskyga. Ja seda kõike tegi ta puht ideoloogiliselt, puht loogiliselt, puht mõtte arengu ja selle sügavamate aluste seisukohalt. „Sotsialistid-revolutsionäärid – see pole üldse mõni põhimõttelik mõttevool, see pole üldse teaduslikult põhjendatud loogiline ehitis,” kinnitas kõneleja ja tõestas seda siinsamas mõne tsitaadiga. „Anarhism, kui talle vaadata lähedalt näkku, koorub väikekodanlise tõuguna, buržuilise sentimentalismina!” hüüdis ta natukese aja pärast ja juhtis tähelepanu Plehhanovile. Selles suunas läks edasi ka siis veel, kui ei kõneleja ise ega ükski teine enam kahelnud, et niihästi sotsialistid-revolutsionäärid kui ka anarhistid on praktiliselt totrus ja loogiliselt mõttetus – vanaduse nõtrusse sureva kodanlise ideoloogia vastukajad, selle kodukäijad.

      Kõne oleks ehk veelgi kestnud, sest kõnelejal oli nähtavasti sõnu küllalt, kuid kuumus tegi kõigele lõpu – ka läbirääkimistele, mis pidid järgnema kõnele. Muidugi oleks võidud ju avada aknad ja lasta sealt värskemat õhku, aga see polnud soovitav, sest aknad vaatasid otseteed tänavale, olid alumisel korral ja oleksid võinud toasisemusest rohkem paljastada kui koosviibijaile meeltmööda. Nõnda pidigi kõik jääma seks.

      Muidu oleks võidud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtte vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhanded ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimesist, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.

      Aga kergem on olnud tappa rahvaid ja inimesi, kui saada mõttemõrtsukaks, sest mõte on visam ja elupriskem kui ükski rahvas või inimene. Mõte võib ärgata surnuist tuhandete aastate pärast. Sellepärast oldigi salakoosolekuil nii hirmus valvel mõtte pärast, tappes teda ideoloogiliselt ja loogiliselt.

      Noored, lahkudes koosolekult aurava nahaga, olid väga rahul: nad olid kuulnud hulk uusi nimesid, hulk uusi sõnu, ja kui nad mõtteliselt kõike hästi ei taibanud, siis oli neil lohutuseks, et järgmisel koosolekul nad kuulevad umbes sedasama, küllap nad siis mõistavad juba paremini.

      „Kuulsite, kuis ta kordas: meie sotsiaaldemokraadid, meie sotsiaaldemokraadid?” ütles Kristi. „See oli julge, see oli ilus, see oli vaba!”

      Teine kord käis Indrek ühes Kristiga koosolekul kusagil jõukas perekonnas. Siia võis sisse minna kas või karjakaupa, sest siin ei kardetud politseid: kõik võõrad olid kuue-, seitsmeteistkümneaastase noorema peretütre külalised, keda see oli kutsunud vanemate loaga mingile tähtpäevale. СКАЧАТЬ