Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ inimestevaheliste sidemete ajastule vaatamata kannatab rohkem inimesi kui kunagi varem tõsise üksilduse käes.

      2010. aasta USA rahvaloendusel ilmnes, et 27 protsenti sealsetest majapidamistest on ühe inimese majapidamised, mis on nüüdseks kõigist teistest gruppidest (näiteks ühe või kahe vanema ja lastega majapidamistest) arvukam rühm.26 Muidugi ei ole kõik, kes üksi elavad, üksildased ja mitte iga üksildane ei ela üksi. Paljud kannatavad üksilduse käes hoolimata sellest, et elatakse koos abikaasaga või ollakse püsisuhtes. Just kooselus inimesega, kellega oleme lähedased küll füüsiliselt, aga kõiges muus mitte, tuleb tegelikult esile see määratu emotsionaalne kaugus ja sügav eraldatus, mis tekitab tugeva isoleeritustunde.

      Üksildustunne ei sõltu meie suhete hulgast, vaid nende subjektiivsest kvaliteedist, sellest, kui isoleerituna me end sotsiaalselt või emotsionaalselt tunneme.27 Paljudel inimestel on olemas märkmikud, mis on täis juhututtavate kontakte, ometi kannatatakse sügavate sõprussuhete puudumise all. Mõnel inimesel on tihe toetavate sõprade võrgustik, ometi elab ta valusalt läbi partneri puudumist armastuses. Me võime päevad läbi olla ümbritsetud töökaaslastest ning ometi tunda, et asume neist kõigist kaugel ja eraldi. Me võime olla õnnistatud tugevate peresuhetega ja ometi olla geograafiliselt kaugel neist, kes meist kõige rohkem hoolivad. Need, kellel õnnestub kõrges eas hea tervis ja terane mõistus säilitada, võivad kogeda süvenevat üksildust, olles tunnistajaks sellele, kuidas tõved nende sõpru ja kaaslasi murravad ja nood üksteise järel surevad.

Mis on ühist üksildusel ja suitsetamisel

      Tähenduslikud suhted on õnnelikuks ja sisukaks eluks hädavajalikud, kroonilise üksilduse kahjustav mõju seevastu võib ulatuda kaugemale lihtsast elurõõmu vähenemisest. Lisaks üksilduse põhjustatavale emotsionaalsele valule ja igatsusele seondub see kliinilise depressiooniga, enesetapumõtete ja – käitumisega, vaenulikkuse ja unehäiretega.28

      Veelgi tähtsam on see, et üksildus mõjub halvasti ka meie üldisele tervisele.29 See muudab südameveresoonkonna tööd (põhjustades kõrget vererõhku, suurenenud kehamassiindeksit ja kõrgemat kolesteroolitaset), endokriinsüsteemi tööd (suurendades stressihormoonide taset) ja isegi immuunsüsteemi. Näitena sellest, kui otseselt üksildus meie füüsilisele tervisele mõjub, võib tuua uurimuse, milles leiti, et muus suhtes tervete üliõpilaste hulgas oli üksildaste üliõpilaste reaktsioon gripivaktsiinile oluliselt halvem kui mitteüksildastel.30 Üksildus põhjustab ka vaimsete võimete langust, sealhulgas otsustusvõime halvenemist, alanenud tähelepanu ja keskendumist, nõrgenenud mõistust ja kiiremat Alzheimeri tõve arengut.

      Võib tunduda ehmatav, kuid meie pikaajalise psüühilise tervise seisukohalt on üksildus sama suur riskitegur nagu suitsetamine, lõigates meie elueast sõna otseses mõttes aastaid maha.31 Sigaretipakkidel on hoiatused, mida suitsetamine tervisega teeb, vähesed aga on teadlikud ohust, mida kujutab endast päevas kaks pakki sotsiaalset isolatsiooni. Sestap ei tajuta üksildustunnet enamasti hädaolukorrana ja enamasti ei pöörata vajadusele üksilduse küüsist vabaneda ja oma psühholoogilisi haavu ravida piisavalt tähelepanu.

Üksildus on nakkav

      Lisaks rõhutab üksilduse tekitatud psühholoogiliste haavade ravimise vajadust üks hiljutistes uurimustes selgunud sootuks hämmastav asjaolu: üksildus on nakkav!32 Pikema aja jooksul sotsiaalvõrgustikes üksilduse levimist jälgides jõuti järeldusele, et üksildus levib selgelt nakatamisprotsessi kaudu: inimesed, kellel oli uurimuse alguses kontakt üksildaste inimestega, muutusid uuringu lõpuks suurema tõenäosusega ka ise üksildaseks. Nakkusohtlikkus olenes ka üksildase ja mitteüksildase inimese vahelise läheduse määrast. Mida lähedasemad olid mitteüksildased inimesed üksildase inimesega, seda kergemini nakkus toimis ja seda üksildasemaks esimesed hiljem muutusid.

      Ühe iseärasusena leidsid teadlased, et üksildasi inimesi tõugatakse pidevalt suhtlusvõrgustike perifeeria poole, positsioonile, kus nad muutuvad veelgi üksildasemaks. Need, kes olid lähedases kontaktis üksildaste inimestega, nakatusid samuti ja neidki hakati tõukama perifeeria suunas. Ärevust tekitav on see, et selline nakatumine „kandus üle“ ühelt inimeselt teisele isegi väljaspool üksildase inimese vahetut suhtlusringi ning levis üle kogu suhtlusvõrgustiku. Neist uurimustest nähtub, miks ja kuidas on üksildus tänapäeva ühiskonnas omandanud epideemia mõõtmed.

      Vaatamata üksildusega kaasnevatele terviseriskidele ja ka selle nakkusohtlikkusele on üksildus kahjuks üks enim ignoreeritud meid igapäevaelus tabavaid psühholoogilisi kahjustusi. Vähesed mõistavad, kui oluline on üksilduse tekitatud psühholoogilisi haavu ravida, ja veelgi vähesemad teavad, kuidas seda tagajärjekalt teha.

Üksilduse tekitatavad psühholoogilised haavad

      Arvestades seda, kui tõsist ohtu üksildus endast meie füüsilisele ja vaimsele tervisele kujutab, peaksime tegema kõik, et võimalikult ruttu selle mõjust vabaneda. Niisugust toimimist kipuvad aga raskendama kaks tegurit. Esiteks muudab üksildus meid iseenda ja ümbritsevate inimeste suhtes ülemäära kriitiliseks ja sellest johtuvalt hindame me oma olemasolevaid suhteid liiga negatiivselt – see kõik mõjutab meie suhtlemist teiste inimestega. Teine ja üksilduse üks salakavalamaid mõjusid on see, et üksildus paneb meid käituma enesehävituslikult, vähendades veelgi meie sotsiaalsete sidemete kvaliteeti ja kvantiteeti. Tagajärjena jäävad kiud, millest meie „suhtlemismusklid“ koosnevad – meie sotsiaalsed ja suhtlemisoskused, oskus näha asju teise inimese vaatenurgast, empaatiavõime ja võime mõista teiste inimeste tundeid –, üha nõrgemaks ja hakkavad meid alt vedama just siis, kui me neid kõige rohkem vajame.

      Mõistkem õieti: me üksildus pole meie süü, ka ei ole see seotud meie sobivusega suhtlemispartneriks. Ent hoolimata seda tingivatest asjaoludest, vallandab üksildus, kui see on juba ilmseks muutunud, rea psühholoogilisi reaktsioone, mis panevad meid tahtmatult oma olukorda põlistama ja seda koguni halvendama. Kuna tavaliselt pole me sellise dünaamika toimimisest ise teadlikud, on tähtsaim vahend olukorra parandamiseks avatud meel. Me võime olla veendunud, et oleme olukorra muutmiseks teinud kõik endast oleneva ja et me kindlasti ei tee midagi sellist, mis muudaks asja halvemaks. Mööndes aga võimalust, et meie ebameeldivat olukorda võib me enda käitumine halvendada, peame olema ka valmis avastama viise, kuidas seda muuta. Usaldada, eelarvamustest loobuda ja emotsionaalseid riske võtta ei ole lihtne, ometi tuleb julgus kokku võtta ja seda teha, kui soovime oma üksildust ravida.

1. Valusad väärtajud: tunneme, nagu oleksime nähtamatu, aga meie üksildus pole nähtamatu

      Inimesed usaldavad oma psühhoterapeudile enda kohta paljugi negatiivset, ent üks asi, mida nad harva söandavad tunnistada, on see, kui üksildasena nad end tunnevad. Üksildusel on küljes mingi häbiväärsuse ja enesesüüdistuse märk, mida teatud määral leidub kõigi inimeste psüühikas. Üle 40 protsendi täiskasvanuist kannatab mõnel oma elu etapil üksildust ja seetõttu mõtlevad nad tegelikult kõik endast halvasti.33 Üks raskemaid emotsionaalseid haavu, mida üksildus tekitab, ongi tegelikult, et see paneb meid tajuma iseennast ja teisi ebaõigesti ning suhtuma oma olemasolevatesse suhetesse ja sotsiaalsetesse interaktsioonidesse liiga karmilt.

      Mõni aasta tagasi tuli minu juurde psühhoteraapiasse Lionel, kes oli Teise maailmasõja ajal olnud ohvitser ning saanud arvukalt medaleid vapruse eest. Teda saatis ta sotsiaaltöötajast tütar, kes elas isast eraldi ning oli mures tema üha süveneva sotsiaalse isolatsiooni pärast. Lionel elas üksi (ta naine oli mõne aasta eest surnud) ja kuigi tütar talle iga päev helistas, olid nende vestlused tavaliselt üpris lühikesed, kuna Lioneli meelest „olid telefonid selleks, et kokku leppida kohtumisi, aga mitte tühja lobiseda“. Peagi mõistsin, et Lionel ei hinda üleüldse mingit lobisemist, tühist või mitte, СКАЧАТЬ