Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tõrjumine on harva nii tugevalt meie isikuga seotud, nagu see meile tundub, ja isegi kui on, ei tähenda see, et meid oleks kõikvõimalikes puudustes süüdistatud.

      Lisaks sellele, et me tõrjumist tarbetult isiklikult võtame, kaldume seda ka liigselt üldistama, olgugi et selleks pole alust (näiteks mõtleme: „Minuga juhtub alati nii“ või „Mina ei leia endale kunagi kedagi“), või laskume asjatusse enesekriitikasse, et kui oleksime teinud üht-teist teisiti, saanuks tõrjumist vältida. Eriti küsitav on enese kritiseerimine, kui tegemist on tõrjumisega armuasjades, kus paljud inimesed analüüsivad tundide kaupa iga öeldud sõna või tehtud tegu, püüdes meeleheitlikult leida toda tabamatut „otsustavat vale liigutust“ (näiteks: „Miks ma küll talle helistamisega nii kaua viivitasin?“, „Ma poleks pidanud seda viimast drinki jooma!“ või „Võib-olla ma liigselt kiirustasin talle oma tobedalt seksika aluspesu näitamisega“).

      Tegelikult tuleb otsustavaid valesid liigutusi ette äärmiselt harva (ehkki tõenäoliselt polegi olemas õiget aega ühele naisele oma tobedalt seksika aluspesu näitamiseks). Kõige sagedasemad põhjused, miks meid armastuses (või ka töökoha taotlejana) kõrvale jäetakse, on üldise keemia puudumine või siis ei vasta me sel hetkel konkreetse inimese või firma vajadustele või ei mahu me otsitavale isikule esitatavate kitsaste nõuete raamidesse – seega sugugi mitte meie mingi otsustava vale sammu või mingi fataalse iseloomuvea tõttu.

      Need mõtlemisvead ei too mingit kasu, vaid üksnes süvendavad olemasolevat valu, lisades tarbetuid ja läbinisti ekslikke etteheiteid iseendale ja muserdades veelgi enam meie niigi kõikuma löönud enesehinnangut. Tõrjumine on juba piisavalt valus – kindlasti pole mõtet oma haavadele soola raputada ega pikalilööduna ennast edasi peksta.

4. Kuulumisvajaduse ohustamine: teisi inimesi vajavad inimesed pole eriti õnnelikud

      Üks põhjusi, miks tõrjumine enesehinnangut nõnda haavab, on see, et meisse on kodeeritud fundamentaalne vajadus teiste heakskiidu järele.16 Kui me kuulumisvajadus on pikemat aega rahuldamata kas meile osaks saanud tõrjumise tõttu või seepärast, et puudub võimalus toetavaid suhteid luua, võib see tugevasti ja kahjustavalt mõjutada meie füüsilist ja psühholoogilist tervist.

      Mõne inimese elu ja olud on aga nii rasked, et neil on oma kuulumisvajadust tõeliselt keeruline rahuldada. David – noor mees, kellega ma mõni aasta tagasi töötasin – seisis selles osas silmitsi sootuks suuremate takistustega kui enamik inimesi. Tema lugu õpetas mulle, et kui ollakse elu jooksul kannatanud sügavat ja korduvat tõrjumist, võib osutuda raskeimast raskemaks leida maailmas oma kohta ja tunnet, et kuulutakse kuhugi.

      David oli sündinud geenirikkest põhjustatud haruldase haigusega, mis tavaliselt mõjutab paljusid keha süsteeme ja põhjustab oluliselt lühemat eluiga (tol ajal suri enamik selle haigusega sündinud lapsi enne 20-aastaseks saamist). David põdes küll haiguse suhteliselt kerget vormi, ent siiski tuli tal kogu lapsepõlve jooksul taluda arvukaid operatsioone ja haiglasviibimisi. Davidi haigus ei mõjutanud mitte üksnes ta tervist, vaid ka välimust. Probleemide tõttu skeletilihastega oli ta kõnnak ebakindel ning kitsas ülahuul, etteulatuv alalõug ja hammaste tõsine trauma andsid ta näole üpris ebahariliku ilme. Süljeeritusprobleemide tõttu kippus tal alatasa ila tilkuma.

      Neil lastel, kes sünnivad Davidi haiguse raskekujulisemate vormidega, on tihti sügavaid füüsilisi puudeid ja eluohtlikke meditsiinilisi probleeme, mistõttu nad tavakoolis käia ei saa. Davidi kergem seisund (ja tõik, et tema mõistus polnud kahjustatud) tähendas seda, et ta oli neid väheseid selle haigusega lapsi, kes oli võimeline õppima kohalikus alg- ja keskkoolis. Selle „õnnistuse“ eest tuli aga Davidil maksta ränka hinda. Oma välimuse, koordinatsiooni puudumise ja tähelepanu koondamisel tekkiva süljeerituse tõttu pidi ta terve kooliaja taluma kaasõpilaste igapäevast julma tõrjumist.

      Davidit ei kutsutud kunagi peole, tal polnud ühtegi sõpra ning ta istus kõigil söögivaheaegadel ja vahetundides üksinda. Koordinatsiooni puudumise ja lihasnõrkuse tõttu ei saanud ta pärast kooli teiste naabruses elavate poistega koos sporti teha. Tema üksikud katsed uurida puudega lastele mõeldud kooliväliseid tegevusi ei andnud tulemusi, sest ta suhteliselt „tervem“ olek eristas (ja eraldas) teda teistest ning ta osutus selliste programmide tarvis ebasobivaks. Selle tagajärjel jäi Davidil terve lapsepõlve ja teismeea vältel kuulumise põhivajadus täielikult rahuldamata ning alaline (ja sageli karm) tõrjumine tekitas talle kohutavat emotsionaalset valu.

      Mina kohtusin Davidiga, kui ta oli äsja keskkooli lõpetanud ja pidi paari kuu pärast minema kohalikku kolledžisse. Ehkki ta ootas kolledžisse minekut põnevusega, hirmutas teda väljavaade, et algamas on uus tõrjumiste raund uute kaaslaste poolt. Davidi vanemad kinnitasid talle parimate kavatsustega, et kolledžiõpilased on keskkooli omadest „küpsemad“ ja sallivamad ning tal saab seal olema palju kergem teistega „sobituda“ kui keskkoolis. Ent kogu elu kestnud tõrjumine oli Davidi enesehinnangule laastavalt mõjunud ning ta kartis ikkagi. „Pruugib neil mind vaid näha ja nad ei taha mind tundagi,“ ütles ta mulle meie esimesel teraapiaseansil. „Ja need on need mõistlikumad. Õelamad irvitavad mu seljataga.“

      Olin Davidiga päri, et esimesed muljed võivad kujuneda probleemiks (polnud mingit mõtet eitada seda, mida elukestev kogemus oli kinnitanud) ja küsisin, kas ta kavatseb võimaluste avanedes noid esimesi muljeid korrigeerida. Hakkasime arutama, kuidas võimalikes sotsiaalsetes interaktsioonides käituda ning üsna ruttu sai selgeks, et Davidi sotsiaalsed oskused on väga puudulikud. Aastatepikkune võõrandumine ja suhtlemiskogemuse puudumine tähendas seda, et tihti ei osanud David tavalisteski olukordades õigeid asju öelda. Seda möönis ta varmalt ka ise.

      Otsustasime pühendada suve ta suhtlemisoskuste arendamisele. Määratlesime võimalikud suhtlemissituatsioonid ja harjutasime rollimänge, et ta harjuks erinevates olukordades käituma. David oli nõus ka sellega, et kolledžikaaslaste võimalik esialgne kalk või tõrjuv reaktsioon ei ole tõenäoliselt otseselt isiklik, vaid tuleneb pigem sellest, et nad ei tea tema terviseprobleeme ja tunnevad end puudega inimesega kokku puutudes ebamugavalt. Siit johtuvalt otsustasime teha ajurünnaku, et leida võimalikke viise, kuidas leevendada seda ebamugavustunnet ja pinget, mida ta ebakindel kõnnak ja süljevool võib koolikaaslastes tekitada (näiteks võib sobival juhul selle üle nalja heita). Selleks ajaks kui september käes oli, tundis David, et ta on valmis oma kolledžikarjääri alustama. Ikka veel ärevil võimaliku tõrjumise pärast, tundis ta samas, et on suhtlussituatsioonidega toimetulekuks palju paremini ette valmistatud. Leppisime kokku, millal ta pärast esimest kolledžinädalat järgmisele teraapiaseansile tuleb.

      Esimesest hetkest, mil David mu kabinetti sisenes, võis ta näol näha ahastust. Ta laskus sügava ohkega diivanile. „Läksin esimesse loengusse varakult kohale ja istusin esimesse ritta,“ jutustas ta. „Keegi teine sinna ei istunud. Teise loengusse varakult kohale jõudnud, istusin keskmisse ritta. Mu ees olev rida täitus otsast otsani ja taga olev rida ka, minu ritta aga ei istunud keegi. Kolmandasse loengusse jõudsin samuti varakult, seekord aga ootasin kuni loengu alguseni ning läksin siis ja istusin kahe inimese vahele. Ütlesin tere. Nad noogutasid. Mõni minut pärast loengu algust istus üks neist kaks istekohta eemale. Teine ei tõstnud enam kordagi minu poole pilku ja pärast loengu lõppu tegi kohe minekut. Kõigi teistega sama lugu. Inimesed jõllitasid mind, kui arvasid, et ma ei näe, või siis vaatasid kõrvale. Keegi ei rääkinud minuga. Keegi ei vaadanud mulle otsa, isegi mitte õppejõud.“

      Olin Davidilt kuuldust ääretult nördinud. Soovisin nii väga, et pärast uskumatult paljusid füüsilisi ja emotsionaalseid kannatusi ja säärase äärmusliku tõrjumise talumist saaks ta positiivse kogemuse. Mu ootused ei olnud ebamõistlikult kõrged, sest uskusin, et pisimgi sotsiaalse aktsepteerituse tunne mõjuks tema enesehinnangule ja elukvaliteedile väga hästi. Kuude kaupa olime tegelnud sellega, kuidas David esimest negatiivset muljet korrigeerida saaks, aga kui koolikaaslased teda jätkuvalt väldivad, kui keegi tema kõrvale ei istu ja talle otsagi ei vaata, kui keegi temaga rääkida СКАЧАТЬ