Emotsionaalne esmaabi. Guy Winch
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Emotsionaalne esmaabi - Guy Winch страница 7

Название: Emotsionaalne esmaabi

Автор: Guy Winch

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Психотерапия и консультирование

Серия:

isbn: 9789949523733

isbn:

СКАЧАТЬ hetk saabus siis, kui ühe vestluse ajal oli David oma jutuga nii hoogu sattunud, et unustas neelatada ja sülg nõrgus lõuga mööda allapoole. Ta pühkis lõua kuivaks ja ütles: „Kui Yankeesi edu sul ila jooksma ei pane, siis pole sa õige fänn.“ Kursusekaaslased pahvatasid naerma ja vestlus jätkus, nagu poleks midagi juhtunud. See, et ta suutis potentsiaalselt piinlikust olukorrast välja tulla, tõstis Davidi enesekindlust veelgi.

      Õnneks oli hooaja lõpp Yankeesile edukas ning see lõi Davidile ja ta kursusekaaslastele suurepärased võimalused üksteist tundma õppida. Davidi uhkeim hetk oli see, kui ta saabus tavalisest hiljem ja kuulis, kuidas üks tudeng teiselt küsis: „Kuhu see David, see Yankeesi mees, siis jääb?“ Sekund hiljem astus ta sisse ja teda tervitati soojalt.

      „Eluaeg olen kuulnud pealt, kuidas inimesed minust räägivad,“ pihtis David järgmisel psühhoteraapiaseansil. „Alati olin ma imelik, väärakas, hälvik .“ Ta vaikis hetkeks ja ta näole valgus lai naeratus. „Nüüd olen ma David, see Yankeesi mees !“ David säras uhkusest. „Tundub, et lõpuks olen ma sisse pääsenud, mind on omaks võetud. Nad näevad minus reaalset inimest. See on nii hea tunne, et seda pole võimalik kirjeldada!“

      Davidi paranemisel tõrjumise tekitatud haavadest mängis peamist osa see, et ta suutis endas avastada eneseaustustunde. Kuigi tal seisis veel ees pikk emotsionaalse tervenemise tee, avanes tal esimesel semestril kolledžis võimalus kogeda teiste tunnustust ning esimest korda elus tundis ta, et kuulub kuhugi.

Eneseaustuse taastamise harjutus

      Järgmine harjutus aitab teil saada kontakti oma loomuse tähtsate külgedega ja taastada eneseaustus.

      1. Pange kirja viis iseloomujoont, omadust või eripära, mida te endas kõrgelt hindate. Püüdke loend teha selline, et see oleks seotud valdkonnaga, kus toimus tõrjumine. Tähtis on aega võtta ja leida omadused, mis on teile tõesti olulised (näiteks kui partner tõrjus teid armastuses ja te teate, et järgmised omadused vastavad tõele, siis võite need kirja panna: hooliv, lojaalne, hea kuulaja, tähelepanelik ja emotsionaalselt tundlik).

      2. Järjestage see omaduste loend vastavalt sellele, kui tähtsad need teie jaoks on.

      3. Valige kolmest tähtsamast omadusest oma loendis kaks ning kirjutage kummastki lühiessee (paar lõiku), mis sisaldaks järgmisi punkte:

      • Miks see omadus on teie jaoks tähtis

      • Kuidas see omadus mõjutab teie elu

      • Miks see omadus on tähtis osa teie minapildist

Ravi kokkuvõte: taastage eneseaustus

      Doseerimine: kasutage alati, kui kogete tõrjumist, ning korrake vajadusel.

      Toime: leevendab haiget saanud tundeid ja emotsionaalset valu ning taastab kahjustatud enesehinnangu.

Ravivõte C: sotsiaalse seotuse tunde taastamine

      Kuigi tõrjumine muudab meid teistega suhtlemise algatamisel ebakindlaks, tuleb püüda need hirmud ületada ja otsida tuge suhtevõrgustikest või leida teisi teid oma sotsiaalse seotuse tunde turgutamiseks. Sotsiaalne toetus leevendab iga liiki stressi, eriti vajalik on see aga pärast tõrjumist. See loob vahetu sideme meile oluliste inimestega, mis omakorda soodustab kuhtunud kuuluvustunnete taastamist. Ühes uurimuses piisas juba põgusast suhtlusest sõbraliku katsekorraldajaga, et sotsiaalse tõrjumise tagajärjel tekkinud agressiivsust vähendada.19 Teisel juhul taastas teismeliste ja noorte enesehinnangu tõrjumisele järgnenud sõnumivahetus internetis tundmatu eakaaslasega.20

      Pärast tõrjumist ei pruugi alati olla lihtne saada sotsiaalset toetust lähedastelt sõpradelt ja inimestelt, keda me usaldame, kuna nad kalduvad meile tõrjumisega tekitatud valu alahindama. Kõik me oleme kehvad nii iseenda kui teiste sisemise ja füüsilise valu hindajad (kui me just ei juhtu ise samal ajal samasugust valu kogema).21 Nii näiteks muudab suurem osa naisi, kes kavatsevad sünnitada valuvaigisteid kasutamata, tuhude alates oma otsust.

      Meeleheitlikest vahenditest (näiteks enesetapust) väljapääsu otsinud kiusatavate õpilaste pereliikmed, sõbrad ja õpetajad on tihti jahmunud, kuna neil puudus ettekujutus selle distressi suurusest, mida inimene tundis. Hiljutine veenev uurimus näitas, et õpetajad, kes alguses tegid läbi palliviskamisest kõrvalejätmise katse, suutsid kiusatava õpilase emotsionaalset valu mõista sootuks paremini kui nood õpetajad, kes polnud pidanud tõrjumist tundma.22 Selle tagajärjel soovitasid esimesed kiusajat ühtlasi rangemalt karistada.

      Sotsiaalne toetus võib osutuda veelgi olulisemaks, kui tõrjumises sisaldub diskrimineerimise elemente. Kui valgustatuks meile ka ei meeldiks oma ühiskonda pidada, näitavad meie tegelikud teod siis, kui jutt on meist erinevate inimeste aktsepteerimisest, midagi muud. Rass, rahvus, seksuaalne orientatsioon, usk, kehalised puuded, sugu ja vanus – kõigi nende tegurite tõttu saavad miljonid inimesed tunda äärmiselt valusat tõrjumist ning tõrjujateks on nende sõbrad, pere, tööandjad, naabrid või ka võõrad. On tõestatud, et kui pärast diskrimineerimise objektiks olemist otsitakse oma grupi liikmetelt toetust, vähendab see viha ja depressiooni, tugevdab inimese grupiidentiteeti ja on vastukaaluks kahjulikele mõjudele, mida valitseva kultuuri poolt alahindamine põhjustab.23

Püüdke kuuluda sinna, kuhu te paremini sobite

      Meie kuulumisvajadusele on iseloomulik mõningane asendatavus , see tähendab, et lõppenud vahekordi võivad psühholoogiliselt asendada uued suhted ja liikmelisused, eriti kui need sobivad meie isiksuse ja huvidega paremini. Kuigi tõrjumine teeb haiget, võib seda alati käsitada võimalusena hinnata, kas olemasolev partner, suhtlusringkond, sõber või tööandja meie isiksuse, huvide, elustiili ja karjääriga üldse sobib.

      Meie suhtlusringkonna valiku tingib tihti olukord. Juhuse määratuna saame tuttavaks toakaaslastega kolledžis, kolleegidega, oma laste mänguseltsiliste vanematega. Paljud niisugused sõprussuhted jäävad püsima, teised lõpevad, kui me neist välja kasvame või kasvab neist välja teine pool. Tavaliselt juhtub see siis, kui muutuvad meid kokku viinud asjaolud: kui me lõpetame kolledži, vahetame töökohta, meie lapsed ei mängi enam nende lastega. Kui esiotsa tunnemegi teatud torget või tõrjutust, siis hiljem tõenäoliselt mõistame, et selle suhte või sõpruse kaotamine ei kurvastagi meid nõnda palju, kui alguses arvasime.

      Mõnikord aitab sotsiaalse seotuse tunnet taastada lihtsalt ajaveetmine koos grupiga, kellega meil on tugev side, isegi kui omavahel suurt millestki ei räägita (näiteks kaaslastega korvpalli mängides või sõpradega teatris või kinos käies). Individuaalset sotsiaalset toetust otsides peaksime oma valikuid hästi kaaluma, eriti kui värskelt kogetud tõrjutuse haavad on veel valusad. Armsad sõbrad võivad meist küll vägagi hoolida, ent kui nad ei oska oma empaatiat ja toetust eriti välja näidata, ei pruugi nad olla meie jaoks sobivaim valik.

      Kõik, kes on põdenud rasket haigust, kannatanud füüsilise vigastuse all või kes on hädas mingi puudega (nagu David), on tõenäoliselt kogenud, et inimesed tunnevad ebamugavust ja vaatavad kõrvale, väldivad kontakti, „unustavad“ helistada või vaatama tulla või kaob kontakt täiesti. Vähi- ja muud haiged moodustavad tihti toetusgruppe, et haiguse ja ravi põhjustatud stressiga toime tulla, saades tuge teistelt samasuguste raskustega ja tõrjutusega kokku puutuvatelt inimestelt.24

Võtke „suhtlemissuupistet“

      Kõige parem on loomulikult suhelda inimestega, kes saavad meile pakkuda sotsiaalset toetust ja seotuse tunnet, kuid alati ei pruugi see olla võimalik. Filmis „Kaldale uhutud“ satub Chuck Noland (Tom СКАЧАТЬ



<p>19</p>

J. M. Twenge, L. Zhang, K. R. Catanese, B. Dolan-Pascoe, L. F. Lyche ja R. F. Baumeister, „Replenishing connectedness: Reminders of social activity reduce aggression after social exclusion“, British Journal of Social Psychology 46 (2007), lk 205–224.

<p>20</p>

E. F. Gross, „Logging on, bouncing back: An experimental investigation of online communication following social exclusion“, Developmental Psychology 45 (2009), lk 1787–1793.

<p>21</p>

N. L. Nordgren, K. Banas ja G. MacDonald, „Empathy gaps for social pain: Why people underestimate the pain of social suffering“, Journal of Personality and Social Psychology 100 (2011), lk 120–128.

<p>22</p>

Ibid.

<p>23</p>

S. Noh ja V. Kasper, „Perceived discrimination and depression: Moderating effects of coping, acculturation, and ethnic support“, American Journal of Public Health 93 (2003), lk 32–38.

<p>24</p>

S. E. Taylor, R. L. Falke, S. J. Shoptaw ja R. R. Lichtman, „Social support, support groups, and the cancer patient“, Journal of Consulting and Clinical Psychology 54 (1986), lk 608–615.