Otsija metsas. Jaan Oks

Чтение книги онлайн.

      Või oota uusi teesi teilt,

      ehk olen vaba ju.

      Videvik

      RÕHUTUD RINGIDES

      KOLMEKESI

      Külas oli sõnnikuveo aeg. Värske põlluväe lõhn hõljus taluõuedes, külatänaval, põlluteedel ja kesapõllul. See muile nii vastik lehk oli põllupidajale meeldivam kui kirjude metsalillekeste oma. Ta tahaks, et laudas ikka veel paksem sõnnikukord oleks, et puuvankrite redelid veel kaua kollase sõnnikuga kokku määritud oleksid, – siis võiks ta kesale ikka paksemalt ja paksemalt ja viimaks nii paksult, nagu ta tahab, sõnnikut peale riputada. Ka mineva-aastane tuhlimaa saaks oma jao. Need on harilikud põllupidaja ideaalid sel ajal, kui ta ema-maale koormate kaupa toitu kätte kannab. Põlluharija tahab ju, et ema-maa ta vaevalapse – vilja – hästi ilmale kannaks, teda rammusaks imetaks ja söödaks neid lapsi isa kasuks kahel aastal kaks pesakonda. —

      Va Tani Hendrik läheb oma võiguga mööda sügavarööpalist sõnnikuveo-teed tagapõllu poole. Nagu salaja on ta kodustest õue- ja aiaväravatest läbi pugenud ja nüüd juba pooles põllutees. Ega ta sellepärast teistest küla peredest välistes töödes taha ei jää, et mõõduhärra kruntipanemise ajal ta põllud külast kõige kaugemale, mõisa metsa alla ja kiviraunade vahele paigutas. Vahest külainimestel veel kade meelgi, et va Hendrik oma pere abiga nii palju jõuab.

      Hendrik patsutab ees ja veel nii nobedasti, kui jalad võtavad. Võik üsna sirge taga, kui ta järele komberdab, ja päitsete varrus on nende kahe vahel.

      Mõlemad on, või õigem, olla Jumala loodud loomad: üks viiendamal, teine kuuendamal päeval, esimene setukese näo järele, teine Looja sarnaseks. Ma kirjeldaksin neid mõlemaid kas või otse kirjanike šablooni järele, aga Hendrik seda ei salli, kui temast midagi räägitakse, veel vähem võib ta riideid, mütsi, habet, või viimaks veel nina ja näojooni kirjeldada – selleks ei ole mul veel julgust. Ta ütleks mulle: mis sa sest saad? ja lööks mulle oma sõnnikuse käega mööda kõrvu. Ta konks-sõrmedes on veel jõudu, olgugi et nad täna öösel vähe puhata said.

      Need loomad olid mõlemad vanad ja elatanud ja ma ei tohi ütelda, kumb neist vanem, kumb noorem oli.

      Lai koit oli väljas. “Näed sa imet, kui hilised me täna hommiku oleme, päikese kohast juba üsna punane,” rääkis Hendrik enese ja hobuse hoiatuseks, et teisel korral enam niisugust tükki ette ei tuleks. Hendrikul on viisiks ikka iseenesega ka kuuldavalt rääkida. Ta ei tahtnud ju kõrvade eest midagi salajas pidada, mis ta mõtles. Et ta ülepea kasin mõtlemises oli, siis avaldas ta mõtlemise vaheajal oma ettekujutusi sõnades.

      “Tule, näru!” tõmbas ta ohelikust võiku, kes sörkima hakkas.

      Aiamulgust hobust oma põllule tõmmates oli Hendrikul kohe esimene mure vaadata, kas ader järje peal alles on.

      Ja ader oligi oma kohal, halli kivi ääres, sealsamas käsilvao sees, kus ta eile õhtul jäänud. Ader – see oli võigu ja Hendriku teine seltsiline. Kummalgi oli kaks seltsimeest ja ise kolmandaks, kelle eest nad vastastikku muretsesid. Hendrik küll palju enesega tegemist ei teinud, tal olid hoolitseda ainult 20-aastane märakene ja pisike puupaleline raudninaga maatõugu adrakene.

      Hendrik pani võigu tööriietesse ja köitis ta siis rihmadega adra külge, nagu sunnitöölisi käruga paari pannakse. Tõmbas veel laka rangide alt välja, otsatuti aga suitsete peale. See oli ka mood ja Hendrikki ei olnud ju moodust veel maha jäänud. Oleks keegi otsatuka suitsete alla jätnud, siis oleks ka Hendrik selle lolluse üle naernud.

      Võib olla, et ka linnud laulsid, lõo lõõritas või koguni ööbik laulis, aga mis töömehel nüüd Jumala linnukestega asja on. Kellel neid nüüd aega kuulata!

      Kui hobune adra külge oli needitud, vaatas Hendrik päikese poole, kas ehk see juba välja tulemas ei ole. Ta nägigi juba punase kera äärt ja esimene kokkusaamine temaga laupäeva hommikul ei olnud neil mitte sõbralik. Hendrik oleks tahtnud, et ta ometi kümmekond vagugi enne üle põllu selja oleks jõudnud kriipsutada, kui päike jälle välja tuli. Ta ei näinud päikeses muud, kui üht tüütavat tulist kera, mis teda ikka ja jälle higistama pani, ka siis, kui ta vati kivi otsa oli visanud, ja mis võigule palju tülitajaid parmusid ja kiilisid tõi. Parmud ja kiilid närisid vana võiku ja sellel oli siis valu.

      Hendrik oli juba ammu päikesega vihamees, ja seda õigusega. Alles mineval aastal veel oli see ta odrapõllu ära kõrvetanud, heinaajal vikati põõsa ääres pehmeks paistnud, ja nii igal aastal omad karutükid selle pahareti poolt. Miks ta ülepea seal taevas iga päev luusib? oli ta mõnigi kord enesele küsimuse ette pannud.

      Pilved olid Hendrikule palju armsamad, maha arvatud kõue- ja rahepilved. Ta oli muidu va julge mees, aga kartis nagu laps kõuekuule ja valju müristamist. Rahe oli temal jälle mullu kahe aasta eest, siis kui seal põllul kõige parem rukis oli kasvanud, kõik rukki üsna loogu maha löönud.

      “Nõõ! tõmba!” hüüdis Hendrik, kui ta ohjad adrakure külge kinni oli sidunud, ja lisas nagu oma käsule põhjendades juurde: “Päike tõuseb üles, parmud tulevad välja!”

      Hobune kõmpis üle laialilaotatud sõnniku ja ader ajas maa sisse. Hendrik muljus kondise käpa adrapea peale ja pidas teda nii parajas sügavuses. Hobune venitas, mees nõõtas ja andis ohjadega hoogu, kuna adra raudne nina külma mulla sees tuhnis. Üks vagu sündis minnes, teine tulles ja nii edasi sai viimaks mitu vagu põllu räpasele seljale.

      Punane päikene oli ka kõrgemale tõusnud. Hendrik, või ülepea see seltskond oli viimane olnud, kes õhtu lahkumisel teda siin jumalaga jättis, ja nüüd oli ta jälle esimene, kellele ta puude latvade läbi teretamise-kätt võis pakkuda. Päikene, oma vastuvõtja hoolsuse läbi rõõmustatud, läikis ja naeris vanamehe mütsi ja hobuse selja peal. Nüüd oli ka Hendrik päikese vastu lahkem ja ta oleks edeva päikese kas või oma külma nina peal mängida lasknud, oleks see aga tahtnud. Kevadehommikune viludus oli neid lepitanud, kui küll mitte kauaks.

      Nagu ema last, nii söötis ka Hendrik oma kesapõldu. Kõik sõnniku, mis maa vao ajamisel suust välja laskis, sai ta tagasitulekul uuesti vastu võtma sunnitud. Ainult mõni tükk jäi vaoharjale pleekima. Neist pesi pärast vihm jälle heinad ja õled välja, aga mädanesid viimaks ka sealsamas.

      Iga vao peal, kõige rohkem aga vana lõpetusel ja uue hakatusel, andis Hendrik võigule hulga õpetusesõnu, nagu ülemad soldateid СКАЧАТЬ