Otsija metsas. Jaan Oks

Чтение книги онлайн.

      et tülita-tüütavalt ta teeb

      su vahasse vaimusse lõõmavat tööd.

      Kui söed on õhkumas rindade taga,

      kui sina aga —

      veel kõik-ja-kõik, mis jõuad ja teed

      on see, kui teel ja seal.

      Kus liikumas vahvane vägi —

      veel nõutult käsi kokku lööd,

      kui keemas on tuledemägi…

      Sa – miks sa seal istud ja seistagi maldad,

      kus õõkavad marud, kus kaugnevad kaldad?

      Kus aurud on huilgamas lõpisel teel

      ning tulised madud küll ümber, küll eel?

      Inimene imeline radade peal —

      vast eksid sa seal,

      kus hallide udude hanguse taga

      on kõik nii vait, nii vaga.

      Üks ekkinev kisake,

      kui viimane lisake —

      on madala surutud õhkene

      lõhkine…

      Kui rändav sa seal, kus soode sees

      on sügavad samblad, on järved kõik vees,

      kus märgade kallaste all

      viis võngub võlinal —

      veevaimu suus,

      kui lämmatud puus —

      siis tea,

      nii pea

      kui mõminat kuuled,

      et paluksin, vaatama tuled:

      sest see on loova lauliku tundmata hing,

      ta tume ja tormine luulete hing,

      kes oigab nii kaua,

      kuni saab haua —

      ja kui kord on katkenud needmiste ring…

      Ta, rändaja, vabaduslauliku kuju,

      kes langenud kusagil nõnda-on-nõnda,

      kes päästa kord tahtnud on pimedat venda

      ja vaenlast õnnistada

      ja sõbra tõsta üles —

      kes üksi võitles ilma süles

      ja üksi eksis vetevoos,

      kurede soos

      kui raske tuju…

      Kaassurejad teadku mu, rahutu, lugu,

      kus vette on saanud see tontide sugu —

      ja siis mu kohta otsust seadku:

      või võnkuva hingele pärlid toogu,

      või üles poogu —

      nad teadku:

      Mu luule see nutab mu sees,

      ta uppumas veres ja suremas vees;

      et otsijal rahval ei rõõmusid ees…

      Hall mure. Tüütav tühine

      on päevaelu hingemõlu lühine.

      Ei nüüd ega nüüd ega viimati

      vii laulikud, rahvast ei sihile tee…

      Ei mägesid pisarad sulata:

      mu mõõka ulata —

      ulata!

      Tasuma läheb

      Armulaua hommik