Название: Otsija metsas
Автор: Jaan Oks
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Рассказы
isbn: 9789949473427
isbn:
Sellepärast vahivadki nüüd kõik eluvormid nii ahnitsevalt üles päikese poole. Ta on vist nende sugulane, kauge esi-isa. —
Selleks on ju aeg. Juba kaks tundi on sellest mööda, kui meie jalgealune oma ümmarguse kere päikese eest ära veeretas ja ööst kangenenud liikmed paiste alla soojenema seadis.
Aeg on selleks, et kõik need kiratsevad kogud, need hangunud elujätised ja algavad elu-otsakesed oma pool-elu päikese palge ette viiksid. Oma päikese poole rühkigu elu, olgu tal mis nimi tahes – ohakas, kullerkupp; pajupõõsas, kadakas, lõoke, hani ja hakk; hunt, haug ja ahvenas – pops, parun, mops. Kõigil on ju ühine elu, kõik on sugulased. —
Kui hea on inimesel siis elada, kui ta midagi ei mõtle! Tuima, eluta näoga on kirikus ja kodus, koplis ja karjamaal hea olla. Siis oleks elu niisamasugune nagu Salu tööperel, kes sooheinamaal kolm päeva enne jaani rohtu nüsimas oli.
Tänavu oli Salu kulu-heinamaa siin. Täna oli esimene niidupäev, hommikupoolne päevaots. Külarahvas oli täna suuremalt jaolt kõik esimest päeva niidumaal. Ainult mõni suur ruttaja või jälle väga vähese tööjõuga peremees oli päeva või paar varemalt ilmunud. Paar perekonda, kes harilikult oma asjaga igal pool teistest taha jäid, puudusid ka veel täna sooheinamaal.
Salul oli küll väheliikmeline tööpere, ainult kolm inimest – isa, pojanaine ja nõder, neljateistkümneaastane sulasekene. See vabadikupoisikene oli ees- ja tagasuvel ainult karjane, aga tiidsal (kiirel) tööajal võttis leivavanem ta ema soovi peale tööd õppima. Nii oligi siis Salu heinamaalapil ainult kaks täisvaimu tööl. Peremeesrentnik, päris töökaru, haruldase näota, igapäevane inimene. Nurgelise näo pealt võis ainult töökire-täitmise jälgi lugeda. Kõige värskemad paistsid kõige selgemalt silma. Siin ei olnud muud, kui ainult kevadised tööd – kesakünd, külv, sõnnikuvedu ja aedade parandamine. Selle keskel veel mõni hommiku- ja õhtupalve, söömalaul ja kirikukorrad. Nii lihtne ja arusaadav nagu ta nägu, oli kõik ta tegevus.
Kõigest üle tõusis tema nõndanimetatud peremehe-mure. Et ta ise igal pool ees ja taga – nagu öeldi – pidi olema, see oli ta au, tema eneseväärtuse-tundmine. Ta oli taltsutamata tööhimuline peremees-sulane, kes käesolevaid igapäevaseid asju ilmaski nõnda näha ei tahtnud, nagu nad olid. Sellest tuli siis tagakiusamine endiste vormide vastu, ja töötamisetahtmine sündis, kasvas kangekaelseks ümbermuutjaks. Kodus tõstis ta vasika jooginõu teisele kohale, nihutas seasöögi-küna ta asemelt; ükski asi polnud tema meelest nii, nagu ta peaks olema. Ta parandas seda seisukorda ikka oma mõttereakeste järele, pruukis alati oma autoriteetset kätt ja ütles: nõnda peab olema. Miks aga mitte teisiti – sellest ei suutnud või ei tahtnud ta aru saada.
Niisugune oli siis see Salu peremees Jaak, kes nähtava tahtmisega ja väljapaistva tööosavusega talurohtu maha niitis.
Teine täistööline oli pojanaine – naaberküla rentniku tütar, kelle poeg õiguse nimel enesele võtnud. Nüüd pidi see noorik uues kodus nagu palgatud ümmardaja tööd tegema. Ta mees oli juba mesinädalal jälle ära lahkunud, et väljaspool kodu tarvilikku rendirublade arvu kokku kraapida. Kojujääjad pidid siis kahekordse jõuga tööriista tarvitama, muskleid tööl suurendatud kiirusega liigutama. Olgugi et seesugune töötamine kaduvale kehale mitte kosutavalt ei mõju – kes niisugusel tööpalavikul enesest võib hoolida! Mingu üks taeva, langegu ta oskamatu elu järele – uus hulk kasvab jällegi asemele, kes endistele järele kordab – muud midagi ei oska teha. Pojanaisel oli ka umbes kuuenädalane väetikene kodus, keda ema söömatundidel heinamaalt imetamas käis. Sooheinamaa oli kodust küll umbes kolm versta kaugel, aga ema ei hoolinud pikast teest, ootas aga vaheaega, et inimeseloomakese nõudeid täita.
Kaaseluandja oli lapsukesest veel kaugemal kui emakene. Pea aastapikkune oli see vaheaeg, kus abielupooled üksteisele “ilma silma nägemata ja käe andmata” terviseid soovisid – terviseid, et tööd teha ja vaeva näha ja viimaks väsinud elusandiks jääda. Jah, tervist selle tarvis, et siis noor õitsev keha vaevaväsimusest viimaks haigeks võiks jääda!..
Miks ei pidanud isa oma pisukest poega siis mitte nägema; poega, kes juba poolteist kuud kurjas ilmas oli elanud – poega, kelle pärast väikesed joodudki tehti? See oli aga vist nii kogemata ja soovimata sündmus kallil töö-ajal, et isa seda näha ei tahagi…
Kes oli süüdlane, et noor peremees sügise poole, kui välised tööd vähenema hakkasid, kodu ja nooriku maha pidi jätma ja võõrale tööväljale minema? Kas 9 rubla, mis ta viinavabrikus kuupalgaks saab, või see nõrk sulane, kes nüüd ta asemele talvise heinatooma jaoks võeti! Ta oleks siis ometi kevadelgi koju võinud tulla, olgugi et alevikõrts ta taskust küünlapäeval mõnisada rubla üle lõi. Kes oli siin süüdlane? Mis?
Päris väsitav on tuimadesse nägudesse vahtida. Ja niisuguseid on palju – lõpmata palju. Siin ei leia silm ühtegi elusädet, ainult kustunud, ammu juba ära hangunud kiirte jälgi, kohta, kus ükskord vast elu on viibinud, näeme teravama vaatamise järele. Ja see on kõik.
Mõtted on kängus, nad on nii lühikesed, et nad näole ei ulata. Kõik need vähearvulised ja vigased mõtlemisvõimu sünnitused on ühise punkti külge kasvanud, kust neid võimatu on lahti kangutada. Mõttekesed närbuvad ja kaovad isegi ära – selle eest on ju muretsetud…
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.