Otsija metsas. Jaan Oks

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ see otsa saab, võib ju uuesti jälle tuua,” arvas Kaarel. Ja muud ei teadnud ta ütelda. Oli näha, et need kõned küllalt mõjuvad ei olnud. Ema aga tahtis, et poeg tõesti peab sel aastal kosja minema. Selleks oli palju põhjusi. Ta tahtis neid kõiki Kaarlile selgeks teha.

      “Nõnda asi ikka kaua edasi ei lähe. Sul omal ka parem: muidu iga aasta ikka jälle tühjade juttude all. Ei taha kõiki kuulatagi, mis külarahvas ühest ja teisest räägib. Mis sinugagi parem lugu. Käid niisama jõulude ajal teiste seltsis ka, ühest uksest sisse, teisest välja, pole rahu kusagil.”

      Kaarel tegi oma tööd edasi. Need jutud olid selleks juba väga kulunud ja igapäevased, et nad teda huvitanud oleksid.

      “Kes ilma suud kinni paneb. Las nad räägivad, kui see aga tõsi ei ole. Ega ma siis koju vangi ei jää, kui naise olen võtnud, tahan ikka veel sõprade seltsis käia.”

      “Mis sa siis enam oma sõpradest hoolid,” rääkis ema poja viimasele lausele vastu, “siis juba kodus lõbu küll. Ega ta nüüd üksi kodu jää, kui sa külasse lähed. Ikka seltsis ka.”

      Ema, kelle arvates tööjõu puudus poja naisevõtmiseks kõige suuremat põhjust pidi andma, kuna selle külahulkumise ja tühjad jutud ikkagi veel ära kannatada oleks võinud, pööras oma kõne jälle teise külge.

      “Ise näed küll, kui hädas meie suvel oma töödega oleme: ei saa kuidagi teistele järele. Ma katsun ka küll veel igal pool ees ja taga olla, aga mis see kõik aitab, abi ikka vähe. Kolm vaimu suure koha peal. Ja oleksid need kõik tugevad töötegijad olevat. Mis vanad inimesed enam nüüd noorte vastu teevad. Võtaks küll suilise, aga see tahab jälle palka saada. Koht ei anna ju nii palju välja, et võõrast peret pidada võiks. Mineval aastal ometi oli Liisagi abiks. See aasta ei saa ta ka enam pisikese lapse pärast tulla. Me ikka sui hädasse jääme.”

      See kordav emalik soov, teatav tööjõupuudus pani poja mõtlema. Ta vist peab tõesti siis tänavu viimaks naise võtma! Siitsaadik on ikka veel aasta-aastalt edasi läinud – pulmade poole, nagu noored inimesed ütlema peavad, nüüd aga peab see küsimus otsustatud saama. Raske küsimus, tundmata teed ülesande täitmiseks. Endine vastupidavus nagu oli juba nõrkenud, kui ta emale nagu trööstiks ütles: “Ega sellega nii rutt ole. Ju saab ka, kui ma järele mõelnud olen. Talv ees alles. Jõuab enne kevadet kõik veel teha.”

      “Muidugi teada!” ütles ema, kes oma tahtmise liginemist aimas. Täna õhtul ei olnud ta muidu rääkinud. Veel enne polnud ju Kaarel niiviisi lubanud.

      “Selle aasta saaks head pulmad ka teha. Odrad kasusid – ka humalaid on oma käest. Loomi sai ka sügisel nii palju ära tapetud, et lihast puudus ei tule. Ülepea võime Jumalat tänada, et tänavu ikka toitu käes on pidude pidamiseks. Ja mis need siis nõndagi kulu võtavad. Iga pulmaline toob ju ise ka ikka midagi kaasa… ”

      Pereema vadistas veel mõndagi, mis pojale pidi näitama, kui sünnis aeg nüüd naisevõtmiseks on. Endine halb meeleolu hakkas kaduma, ta võttis lõngaotsa vokipulga ümbert ära, ketras ja jäi siis kohast miniat külatüdrukute seast välja valima.

      Aga ehk on temal enne kedagi juba teada? Aga Kaarlil ei olnud kedagi.

      Kõik tüdrukud olid tema ees ühesugused olnud. Ta vaatas naisterahvaste kui kaaselanike peale. Ühel siledam nägu, rohkem ümarikum, punasemate näokülgedega – teisel pikergusem, kahvatanud põsed, lihtsalt – rohkem kuivetanud inimene. Silmad, juuksed, suu või suukene olid ühe juures sarnased, teisel jälle niisugused. Missugune ilusam või hullem on, seda ei ütle keegi. Niisama ka naisterahva kehamood, see on ju ka nagu kõik looduse vormid: kahte täiesti ühesugust ei leita. Mõned on paar millimeetrit pikemad, teised kaks-kolm tolli jämedamad – kõik läbisegamini. Kaua mõtles Kaarel nii, kes küll kõige kenam peaks olema.

      Aga kas siis tõesti naine kena peab olema? Kas see temal ilusa pildi asemel peab siis olema, kas inimesel enam muud väärtust ei olegi siis? – —

      “Ju sa ikka mõnda vaadanud oled ka, ega sul ikka enam teadmata ei ole, keda sa võtta tahad,” avateles eit, kui temale keegi meelde oli tulnud, kes tema arvates kõige parem abiline pidi olema. Ja ilma vastust ootamata hakkas ta poega soovitud kostusele ette valmistama.

      “Nüüd need noored inimesed ühesugused kõik. Käivad pidudel, tantsivad ja möllavad peale – õiget tõsist tüdrukut, nagu meie ajal oli, pole palju leidagi. Kulutavad palju uhkuseasjade ostmiseks ära, olgu see pühapäeval või argipäeval – ikka uues riides! Siin ja seal ikka poistega trallavad peale, nad teagi, kuidas nad tütarlapse moodi ka kasinalt peavad ennast üles pidama… ”

      Et siin ema küll jutu katkestanud oli, ei arvanud Kaarel niisuguste üleüldiste, ammukuuldud süüdistuste peale midagi vastata tarvis olevat. Ta kaalus isegi, mõeldes taluhaaval järele, kuhu ta selle asja pärast sisse pidi astuma. Ta oli oma rohkete eluaastate peale vaatamata külatüdrukutest ikka eemale hoidnud, iseäranis viimastel aastatel. Need magedad naljad ja läbisõtkutud kõned, mida noored inimesed vastastikku meelitamiseks tarvitasid, olid tema meelest kõhnad, ilma vähemagi huvituseta. Pühade ajal istus ta oma seltsilistega õllekruuside ümbruses ja kuulas meeste juttu pealt. Nendes kõnedes leidus ikka vahestki midagi mehelikku ja tüsedat naljagi, kuna neidudega ümber lipitseda, neid tantsitada, ringitada, sõnadega paitada ainult noorte poisikeste kohase arvas olevat. Lihtsalt – ta oli omaealistest naisterahvastest ära võõrdunud.

      “Ju need ühed kõik on,” sõnas Kaarel natukese vaikimise järel. “Mis nüüd üks tüdruk teisest nii palju parem või halvem, kui seda ikka arvatakse.”

      “Eks see asi nõnda ka ole,” tõendas ema. “Need, kes ikka nii palju valivad ja otsivad, saavad viimaks veel kõige viletsamad kätte. Näe, siin oli Kaimra Eduard, oli ikka suur üle kihelkonna kuulus, otsis peale, sai viimaks niisuguse, kes suuda töödki teha. Või mis see kenadus aitab – keda see enne toitnud on? Kui inimene ikka tööd mõistab ja tahab teha, siis saab ikka läbi. Toob oma lehma ja paar lammast ka seltsi ja hakkab ise jälle iga päev teenima.”

      “Keda sa kõige paremaks siis arvad?” küsis Kaarel, sest tema ei tahtnud ise oma pead tüütava valimisega vaevata, kui sest ikkagi midagi välja ei tule. Soovitud asi jääb vähema vaeva järel viimaks ka omaks.

      “Ma ikka nende seas rohkem olnud ja naistega sagedasti läbi käinud – eks siis ikka näeb ka, missugune keegi on. Oma sugulaste seas ikka kõige tuttavamad ongi. Näituseks Ansu Miina. Ta pole enam ka väga noor, mõistab juba majatalitusi ja tuline kange väljatöö inimene, nagu isa ikka räägib. Me vana Andresega sõsarat-venna lapsed, te siis nõnda kolmas põli. Joomade aegu nõnda hea, kui ikka oma teatud inimestega koos oled, sugu seisab koos, pole nii palju kuluta.”

      Ema jutustas kaunis elavalt, ette kujutades, nagu oleks kõik juba sündinud, mööda läinud.

      “Nüüd maksa enam oodata ühtegi, kõik juba ette valmistatud ka. Täna õhtu paras pimedus, tee hea, võiks korra selle reisi ära käia – siis südame pealt ära. Millal see parem aeg on?”

      Kaarel mõtles nüüd Ansu Miina peale ja ei kuulanud enam, mis ema edasi rääkis.

      Ansu Miina… paraja suurusega inimene… keskmiselt paks, kolmekümneaastane tüdruk… teeb rätsepatööd… olla vähese kuulmisega…

      Niisuguseid ja veel palju teisi katkestatud mõtteid liikus Kaarli peas inimese vastu, keda ta juba täna õhtul enesele naiseks pidi võtma.

      Miina oli Kaarlile niisama vähe tuttav nagu teised külatüdrukudki. Tal käisid vähe külmad judinad üle keha selle mõtte peale – niisugust võõrast inimest omaks võtta. Ümmardaja oleks teine asi – ta on nagu СКАЧАТЬ