Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ poolsalaja Blackiga kõrvaltoas viibis.

      Juba helistas Christian Blackile ning küsis, mida nad ühisest einestamisest arvavad? Black pidas mugavamaks, et meie nende juurde läheksime. Sel puhul ei saanudki ju Karin protesteerida.

      Haarasin tooli seljatoelt püksid ja asusin neid jalga ajama. Samal ajal seiras Christian mind teravalt ja küsis:

      “Oled sa kindel, et sul varjatud tagamõtet ei ole?”

      “Mis sa nüüd, ma armastan seltskonda,” vastasin, kelmikalt naeratades.

      „Meil on täpselt viisteist minutit aega,” ütles Christian kella vaadates ning haaras minust sellise hooga kinni, et me tagasi voodisse kukkusime, „See aeg tuleb mõistlikult ära kasutada.“

      Mulle meeldis sedasorti mõistlikkus.

      „Hallo Karin! Magasid sa hästi?“ küsisin süütul häälel, Karini ja Blacki numbrituppa sisse astudes.

      „Jah, ma magasin hästi,” vastas Karin neutraalsel toonil, nagu poleks tal seljataga kuuma ööd värske armukesega.

      “Musi, milleks nii tagasihoidlikult. Me magasime ju vapustavalt,” andis Black möödunud öö kohta täpsema selgituse.

      Ah juba musi? Nii kaugel on siis asjalood.

      Seirates Karinit ja Blacki mõtlesin, et kui muud kasu sellest afäärist Karinile ei tõuse, siis näeb ta välja vähemalt elujaatavam ja õnnelikum.

      Ju on Karin karjääri eest ka teatud hinda maksnud. Kui naine ärivallas tahab edasi jõuda, siis muudab see teda paratamatult tundevaesemaks. Ja seda hinda polegi võimeline igaüks tasuma.

      „Kiisu, kas sul ei olegi isu?” küsis Christian, mu pead sasides.

      Kiisu? Olen ma nüüd siis uue nime saanud?

      “Muidugi on,” ning asusin hoogsalt võid poolekslõigatud kuklipoolele määrima. Isu oli mul tõesti hea.

      “Christian, ma ei tule täna sinuga kaasa. Võid üksi tagasi sõita,” ütles Black, marmelaadi poole küünitades.

      “Ega minulgi enne homset kiiret ole,” mulle otsa vaadates küsis Christian: “Kui sul Sandra, on aega, võiksime ju tänase päeva koos veeta.”

      Neelasin kuklitüki alla ning vastasin: “Ei ole, aga leian.”

      Tegelikult pidin tõepoolest ühe kiireloomulise töö valmis kirjutama, mille jaoks planeerisin pühapäeva ohverdada. Otseloomulikult võlus mind Christianiga päeva veetmine rohkem ja lõppude lõpuks eksisteerisid ka teised päevad.

      Kuna keegi meist neljast ei soovinud üleliigset stressi tekitada, otsustasime kindla programmita läbi ajada.

      Käisin kodust läbi ning vahetasin õhtuse tualeti kulunud teksade ja lõhekarva t-särgi vastu.

      Mehed ajasid pakilised asja joonde, mille järel kohtusime Karini juures. Õnneks oli ilm ilus. Istusime verandal ja püüdsime varakevadisi päikesekiiri. Segasime Kariniga värskendava pooli maasikatest, melissilehtedest ja sektist, mille juurde serveerisime mõned soolased ja magusad snäkid. Juttu veeretades ning booli rüübates, möödus aeg teadagi kiiresti. Black ja Christian otsustasid kella kaheksa paiku õhtul tagasi sõitma hakata.

      Ma vihkan hüvastijätte, olgu need siis lühikeseks või pikaks ajaks.

      “Sandra, me näeme kindlasti veel. Ma helistan sulle,“ ütles Christian hüvastijätuks, olles mind pikalt kallistanud ja suudelnud.

      Ja mitte vähem ei vihka ma repliiki – ma helistan sulle. Paluks ajalimiit täpsustada, kas see toimub nädala, kuu või aasta möödudes? Vähemkogenud tütarlaps võib selle peale pikki päevi telefoni juures kõõluda ning pikisilmi lubatud kõnet oodata.

      Kariniga omavahele jäädes, aitasin tal nõud kokku korjata ja nõudepesumasinasse panna.

      “Kui tõsine seis teil Blackiga on?” küsisn peale mõned minutid vaikides töötamist.

      “Ma teen ühed cappuccinod, soovid ka?” pani Karin ette, küsimust eirates.

      Istusime piimavahu, kohvi ja kakaopulbri järgi hõrgult lõhnavate cappuccinodega Karini ümmarguse köögilaua äärde.

      “Ma ei oska sulle öelda, kui tõsine suhe meil Blackiga on. Ma tunnen teda kõigest paar nädalat ning ma ei saa ju nii lühikese aja jooksul otsustada, kas meil on tõsine suhe või lühiajaline afäär? Samas ei näe ma põhjust selle pisikese vahepala tõttu kohe Reneega suhet äralõpetada,” seletas Karin, hajameelselt lusikaga piimavahtu suskides.

      “Arusaadav. Saad sa suhet Blackiga Renee eest varjata?”

      “Ma ei varjagi. Ma lihtsalt ei räägi talle sellest.”

      “Aga kui see välja tuleb?” ei jätnud ma usutlemist.

      Karin ei vastanud midagi. Jälgisin, kuidas ta närviliselt küpsisepuru näppis ning ilmselt järele mõtles.

      Karin ei pidanud ei ühele, ega teisele mehele midagi selgitama, sest paari nädala pärast algasid lihavõtted ja me sõitsime Tessini. Lizzy kaasa ei tulnud, kuna ta veetis need pühad Albertiga.

      Vahepeal toimus veel üks Naeruklubi üritus, mille organiseeris Burgi. Niinimetatud Ameerika õhtul, Burgi korteris, sõime usa-teemalist menüüd – Caesari-salatit, burgereid, friikartuleid ning mustikamuffineid (mis kuidagi mu kaalualandamis programmiga kokku ei sobinud). Joodava kraamina oli saadaval koola, millesse soovikorral tohtis törtsu viskit sisse kallata. Oma kahetoalise korterigi oli Burgi dekoreerinud ameerika-pärase kitšiga. Õhtu naelaks osutusid Burgi sõbrad, kes pidid lõbustusprogrammi eest hoolt kandma. Need kolm meesterahvast tegid tuju tõesti rõõmsaks, kuid viisil, millest nad tõenäoliselt ka ise aru ei saanud.

      Ametlikku programmi kuulus Hollywoodi komöödiaklassika – ,Jazzys ainult tüdrukud, vaatamine koos popcorniga, mida serveeriti XXL suurustes paberkottides. Kokkuvõtlikult oli vähemalt meil Lizzy ja Burgiga lõbus.

      “Burgi, ma ei kujuta ette, et sa nii nõmedate meestega tegemist teed, nagu need kolm tüüpi,” avaldas Karin arvamuse, kui istusime minu hõbekarva A-klassi Mercedeses ning Tessini poole sõitsime.

      Ma poleks teist reaktsiooni oodanudki. Imestasin vaid, et Karin nii hilja oma seisukohaga lagedale ilmus.

      Ja loomulikult kostus selle peale burgilik vastus:

      “See pole minu probleem, kui sulle minu kodus midagi ei meeldinud. Pealegi on nendel kolmel tüübil ka nimed, mille järgi paluks neid nimetada.”

      Igivana probleem Burgi ja Karini vahel – vastastikune soovimatus teise maailmavaadet aktsepteerida. Ka minu silmis olid Burgi sõbrad mitte just mehe tüüp, kellega ma vabatahtlikult läviksin. Samas ei häirinud mind ka nende kohalolek ning pealegi oli Burgi juures just nende tõttu meeleolukas.

      Tundsin, et see vaidlus tuleb eos lämmatada. Vastasel juhul saan pool teed aina teravnevat sõnavahetust kuulata.

      “Burgi, kindlasti ei tahtnud Karin sinu tuttavaid solvata. Meeldis ju tallegi sinu korraldatud õhtu.”

      “Jah, sa olid palju vaeva näinud,” möönas Karin, näidates niimoodi valmisolekut СКАЧАТЬ