Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ märkas ta mu kimbatust või mõnel muul põhjusel? Igal juhul avaldas ka Christian soovi maja vaadata. Selle peale oli Sibylle’gi meiega ühinemas.

      “Liiga suure delegatsiooniga ei maksa ka nüüd ringi liikuda,” jõmises nähtavalt pettunud Sergio.

      See jalutuskäik polnud just lõbus ettevõtmine. Perekond Sergio-Sibylle kommenteerisid häälekalt maja sisustust. Seejuures sai kuulda arvukatest nende tuttavatest, kellel Ibitzal või kuskil mujal maamunal sarnane või veelgi vingem hütt. Pealegi tegi Sergio igal võimalikul juhul mulle ühemõttelisi lähenemiskatseid. Katsusin rahu säilitada. Vastasel juhul oleksin talle kontsaga munadsse virutanud, sest ta ahistas mind lubamatult intensiivselt sõbralike patsutamiste ja embamistega. Seejuures tuli mul ta sõbratari mürgiseid pilke taluda, mis pommitasid diskreetselt mind, mitte aga tema kallist Sergiot. Nii palju siis teineteisele vabaduse andmisest.

      Õnneks ei kannatanud Sibylle varsti enam mehe ilmset flirti välja ja tiris Sergio poolvägisi minema.

      Eelnenud intsident polnud just meeldiv ja alkohol surises peas nii, et seadsin sammud majast välja. Lootsin, et värske õhk mind ehk turgutab. Suundusin esimese korruse palkonile, kus sai polsterdatud aiatoolides istuda ja avarat väljavaadet nautida.

      Värske õhu tõttu tõusis joodud alkohol veelgi enam pähe. Toetasin õla palkoni tugisambale ja vaatasin öist ümbrust. Korraga kuulsin lähenevaid samme. Kindlasti see tobe Sergio, välgatas mul peast läbi. Pöörasin tulija poole. See polnud Sergio. Mulle lähenes hoopis Christian. Ta seisatas mu kõrval ja vaatas mulle otsa. Ja siis see juhtus. Ma jõudsin veel mõelda, et tegelikult on tõmbejõud tõukejõust suurem. Me suudlesime kaua ja kirglikult, end teineteise vastu surudes.

      Kui me lõpetasime selle spontaanse kirepuhangu, ei osanud ma korraga a-d ega o-d öelda.

      Ja miks ma peaksingi ennast sundima midagi ütlema?

      „Sa oled väga ilus,” katkestas Christian vaikuse.

      Äsja suudelnud mehe komplimendid on kahtlase väärtusega. Tihti pehmendavad mehed meelitustega kergesti mõjutatavat naisobjekti ühe sihi suunas – kiirendada järgmist sammu, nimelt hüpet voodisse. Lihtlabase sooviga, vabaneda liigspermast.

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Sa oled väga ilus ja kütkestav naine.“

      „Tõesti?“ küsisin rohkem selleks, et midagi öelda.

      „Jah, tõepoolest.“

      Selle mehe lähedus irriteeris mind tublisti. Et tema lummusest vabaneda, hakkasin aeglaselt aia poole astuma. Vist polnud mu samm kõige kindlam. Igal juhul oli Christian varsti mu kõrval ja haaras abivalmilt mu käest. Ta puudutus mõjus kui elekter. Liibusin tugevamat ta vastu, mille peale ta käsi libises paitavalt üle mu seljapiirkonna. Seisatasin ta vastas ja haakisin käed ümber ta torso. Tema embas mind vastu. Seisime loetud sekundid teineteise kallistuses. Oleksin võinud niimoodi lõputult temaga koos olla.

      Kui sul on kellegagi väga hea kallistada-suudelda, siis tekib oht, et sa seda taga igatsema hakkad, mida ma kuidagi ei soovinud. Ja see meie sülelus ulatus mulle liiga sügavale, naha alla. Nagu oleksid hetkeks meie hinged sulandunud. Keerutasin kohmetult ta embusest lahti.

      “Kas sul polnud hea?” küsis ta, mu põske õrnalt näpuotstega riivates.

      Tundsin, kuidas tema silituse peale värinad üle selja jooksid.

      ”See toimub minu jaoks liiga kiiresti.”

      Ma ei teadnud Christianist ju midagi. Võib-olla on ta abielus või on tal elukaaslane või on ta äkki hoopis hurmur, kes südametult enda järele õhkavaid naisi maha jätab. Igatahes ei kavatsenud ma ülepeakaela armuseiklusse tormata.

      Lisasin juba kindlamalt mind tummalt jälgivale Christianile:

      “Ma arvan, et me peaksime sisse minema,” ja hakkasin maja poole astuma.

      Kohale jõudes, tundsin järsku soovi üksi olla. Ignoreerisin seltskonda ja tellisin omale takso ning sõitsin koju. Pealegi ei oleks ma suutnud teiste küsivaid nägusid välja kannatada. Eelkõige oli Christiani seltskond mulle sel ööl liiast.

      “Ütle nüüd, Sanny, mis sulle pähe lõi, et sa nii ootamatult ära kadusid?” ei pääsenud ma otseloomulikult küsimistest.

      Meil oli kombeks peale õhtust olengut koos hommikust süüa ja öiseid muljeid jagada. Sel korral oli võõrustajaks Lizzy, kelle hubases elamises me kella kahe paiku „hommikusööki“ nautisime.

      Lizzy maja erines Karini elamisest tunduvalt. Tema kodus oli tunda hoolitseva perenaise kätt – lilled vaasides, lähenevate lihavõtete teemaline kompositsioon laual, kuivatatud taimedest pärg ukse peal. Maja sisekujundus näitas majaperenaise head maitset – peaasjalikult puidust mööbel, aegumatus maamaja stiilis, ise heegeldatud kardinad, tekstiilist lambivarjud ja linikud.

      „Ise jätsite mind selle Sergio küüsi.“

      „Ah, need Sergio ja Sibylle olid küll üsna kummalised,“ naeris Karin.

      Olin kursimuutusega rahul, sest ma polnud veel valmis öisest seiklusest rääkima.

      „Räägi nüüd, Karin, kas Renee peaks juba muretsema?“ kavatsesin tähelepanust lõplikult ära vingerdada.

      „Mida sa sellega tahad öelda?” küsis Karin kavalalt, ise muiet maha surudes.

      “Peab ju pime olema, et mitte märgata, et sinu ja selle musta mehega vahel hullult särises.”

      “Me oleme kõigest head sõbrad,” vastas Karin väljapeetult.

      „Teame küll sedasorti sõprust,“ ei suutnud Burgi muidugi Karinit tögamata jätta.

      „Kas te vähemalt numbreid ja muid kontakte vahetasite?“ küsisin lootuses, et kui Karin Blackiga ühendusse jääb, näen ma ehk Christianit veel?

      „Meie oeme lihtsalt sõbralikes suhetes ning pealegi rääkisime me rohkem tööst,“ teatas Karin resoluutselt. Minu poole vaadates lisas ta, “Loomulikult vahetasime me visiitkaarte.“

      See on muidugi Karini asi, kui ta ennast petta soovib, et meestel peale seksuaalse huvi ka muid huvisid naiste suhtes on. Vähemalt ööklubis loodud tutvuste puhul.

      „Mis tööd siis Black ka teeb, et te öisel ajal kogemusi vahetasite?“ kavatsesin võimalikult rohkem infot Karini käest väljapeilida.

      „Ta tegeleb kindlustusega.“

      „Kas ta kindlustas sind siis öösel ikka ilusti ära?“ naeris Burgi.

      „Burgi, et sa teaksid, ta pole mingi lihtlabane kindlustusagent,“ kõrgendas Karin häält.

      Loomulikult poleks Karin madalat masti vennikesega tegemist teinud, nagu me ei teaks.

      „Burgi püüdis ju ainult nalja teha,“ rahustas Lizzy Karinit.

      „Ma tegin tõesti ainult nalja. Me nägime ju kõik, et sinu Black ei ole tavaline prügivedaja,” lausus Burgi surmtõsiselt.

      Nähes, et Karini ja Burgi vahel võib nii veel tüli tekkida, küsisin kähku enne, kui Karin midagi vastata sai:

      “Mida te edasi tegite? Kaua pidu kestis?”

      „Ega СКАЧАТЬ