Neli on rohkem kui ainult neli. Krista Frech

Чтение книги онлайн.

      “Sanny, munapühad lähenevad. Kas su šeff eraldab meile siis oma suvila Tessinis?” tõi Burgi küsimus mind mõtisklusest tagasi.

      Kuna ma ei keeldunud meie toimetuses usina sipelgana ka laupäeviti ja pühapäeviti töötamast, sain kord aastas oma käsutusse meie peatoimetaja suvekodu Tessinis. Juba kolmandat aastat veetsime Burgi ja Kariniga lihavõtted selles maalilises Lõuna-Šveitsi kantonis.

      Järgnevad nädalad püüdsin töösse kaevuda, kuid nagu needus, sain igavaid ja väheinspireerivaid ülesandeid. Ainuke rõõmustav uudis oli see, et me võisime ka sel aastal munapühad Tessinis veeta. Muidugi eeldusel, et ma ühe artikli selle kandi restoranidest kirjutan.

      Ühel pärastlõunal põikasin Lizzy juurde sisse, et talle paar ajakirja tagastada.

      Istusime veiniklaasidega verandale, kust avanes vaade Lizzy hoolikalt kujundatud aiale.

      Kui olime mõnda aega istunud ja tühja loba veeretanud, küsis Lizzy nagu möödaminnes, et kas mulle oleks vastuvõetav, kui meie viimase peo ühine tuttav, Christian, mulle helistab?

      Mu süda tegi jõnksu. Siiski manasin kiiresti näkku ükskõikse ilme ja küsisin:

      “Jah? Kas ta pöördus sinu poole?”

      “Mitte otse. Sven küsis su telefoninumbrit, kuna Christian seda palus. Oled sa temast huvitatud?»

      Ohoo!, hõiskasin mõttes. Lizzyle vastasin aga võimalikult ükskõikselt:

      „Mul pole huvitavate tuttavate vastu midagi.“

      “Ma ei usu, et sa teda just huvitavate tuttavate hulka võid liigitada. Ma arvan, et tal on rohkem mehelikud huvid sinu suhtes.”

      Tõstsin veinipokaali aeglaselt huulte juurde ja rüüpasin lonksu veini ning kaalusin endamisi – mida toob kaasa sügavam tutvus Christianiga? Kahtlemata võlus mind ettekujutus meist kui paarist. Kas mul aga jätkuks oskust seda suhet ka mõistusega juhtida?

      “Mida ma siis ütlen Svenile?” küsis Lizzy nõudlikumal toonil.

      Kui ei proovi, ei saa ka teada. Võib-olla kunagi mõtlen, mis oleks olnud, kui –

      “Sa võid mu telefoninumbri talle anda,” laususin otsustavalt. “Aga Lizzy, väike Christiani taustauurimine Sveni käest ei tee paha,” lisasin, kelmikalt silma pilgutades.

      „Juba tehtud,” vastas Lizzy, kavalalt naeratades.

      Tüüpiline Lizzy. Ta laseb sul rahumeeli omas mahlas moorida ja alles magustoiduks rahuldab su uudishimu.

      Christian tegeles tööstuslike masinate konstrueerimisega. Abielus ta polnud ning kindlat sõbrannat ei olnud tal ka juba tükk aega orbiidil nähtud (suurepärane!). Tema minevikku ehtis üks kooselu, mis lagunes aasta tagasi ja sellest ajast presenteerib ta iga paari kuu tagant järjekordset, aktuaalset naiskaaslast (see fakt polnud üldsegi julgustav asjaolu).

      Kui ootad, süda kripeldamas, telefonikõne määramatul ajal, muudab see olemise vastikult närviliseks.

      Ühelt poolt ma lootsin, et Christian helistab varsti. Teisalt ma kartsin, missuguse mulje ma talle endast jätan? Olen ma ikka piisavalt seksikas, ligitõmbav ja ilus? Ja jumalapärast, et ma mingi tobeda lausega teda eemale ei peleta.

      Nii möödus pikk, ootusärev nädal. Kuid see, mis tulema peab, tuleb kunagi ikka, kas varem või hiljem. Igal juhul helises telefon ühel pärastlõunal ning kõnet vastu võttes, ei mõelnud ma enam, et see võiks Christian olla. Kuid see oli tõepoolest tema.

      Vahetasime viisakus-küsimused käekäigu kohta, mille järel ta tundis huvi – Sandra, tahad sa veel minuga kokku saada? Neil Blackiga olevat meie kanti asja ja ta arvas, et me võiksime kõik koos õhtust süüa. Enne, kui ma jõudsin vastata, lisas ta kiiresti, et Karin vastas juba jaatavalt. Ma ei saanudki teisti, kui nõustusin.

      Kui jätsin Christianiga hüvasti, helistasin kohe Karinile ja tundsin huvi tema plaanide vastu kõneall oleval õhtul. Ta vastas, et ta kohtub kellegagi tööalaselt.

      „Sel juhul on tegu arusaamatusega. Just helistas Christian ja kutsus mind õhtusöögile, kus osalete ka teie Blackiga?“ küsisin ilmsüütul häälel.

      „Blackiga ongi mul plaanis tööalaselt kohtuda,“ mühatas Karin kärsitult, „Sina ja Christian? Mis puhul teie siis kokku saate?»

      “Ah tead, meil on samasugused tööalased suhted,” ei saanud ma jätta talle palli tagasi viskamata.

      Christianiga kokkusaamisel ei paistnud kohmetus kohe välja tänu elukogemusele, mille järgi ma tavalisest introvertsemalt käitusin. Tema hoiak oli aga enam kui cool ning kui kombekohase kolm korda kahele poole, põskede peale suudlemise käigus ei oleks ma tajunud kerget värelust, oleksin tõepoolest arvanud, et me kohtume vaid tööalaselt.

      Istusime keskmisest kõrgema kraadi ja hinnatasemega restorani, mis pakkus alates traditsioonilisest rohelisest salatist kuni erinevate vääriskalade kompositsioonini, isevalmistatud nuudlite ja värskete köögiviljadega välja.

      Karin oli nähtavalt kimbatuses. Peale mõningaid katseid jutuajamine töine hoida, pidi ta alla andma. Black teatas lihtsalt, et täna, mil ta üle hulga aja Karinit näeb, ei soovi ta tööst rääkida.

      Hiljem, kui koos tualetis parfüümi värskendasime ja huulepulgaga huuli üle võõpasime, ütlesin Karinile, et tal pole enam vaja pingutada näitemänguga – oleme tööalastes suhetes Blackiga, sest on ju ilmselge, et see nii ei ole. Ning kinnitasin sinna juurde, et ma tema suhteid kommenteerima ei pea ning on tema asi, mismoodi ja kas ta üldse uut armulugu tuttavatele serveerib.

      Õhtusöök möödus sundimatu vestluse tähe all ja muutus üha elavamaks, mis kasvas konstantselt joodud veiniga. Lõpuks pajatati elu pikantsetest seikadest, millele üks või teine ka mõne nalja sekka rääkis. Kikitasin kõrvu, et saada aimu Christiani elust. Tema jutt aga oli ülimalt neutraalne, naisisikute osakaal kahjuks minimaalne.

      Õhtu jätkuks pöörasime spontaanselt sisse läheduses asuvasse baari, mis polnud just suur, kuid hubane ja lummava jazzmuusikaga. Istusime üksteise külge surutult väikese laua ümber.

      Muusika lausa kutsus tantsima ning peaaegu ainsa paarina sulasime me Christianiga muusikarütmidesse.

      Mind enda vastu surudes, sosistas Christian mulle kõrva:

      “Nii kahju, et sa meie esimesel kohtumisel nii ootamatult minema läksid.”

      “Sorry,” vastasin peale mõningast vaikimist.

      “Sandra, kas sulle meeldivad meievahelised intiimsused?” küsis ta, mind veelgi enam emmates.

      “Jah…” ütlesin raugelt.

      Niisiis veel keegi, kes mind õige nime järgi kutsub.

      Varsti lahkusid Karin ja Black. Christian pani ette tema juurde hotelli minna. Nõustusin, ise endale lubades, et ma ööbima ei jää. Selliseid lubadusi ei maksa tegelikult üldse anda. Muidugi jäin ma terveks pikaks ööks.

      MUNAPÜHADEKS TESSINI

      “Soovid sa tõesti koos teistega hommikust süüa?” küsis Christian, särki selga ajades.

      “Miks СКАЧАТЬ