Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

      Peaks kah minema hakkama, mõtles Karin ja vaatas aknast välja. Cärolyn tuli oma uksest välja, seisatas ja süütas suitsu. Seejärel võttis taskust midagi… telefoni vist, arvas Karin. Mis muu sai sedasi helendada? Cärolyn kadus maja nurga taha.

      Nii et see on siis see tüdruk, kes ei joo ega suitseta, mõtles Karin Annika sõnadele.

      Annika tuli kööki.

      „Noh, mis näed seal? Oma õue?”

      „Pigem küll naabrite oma,” ütles Karin. Öelda Annikale, et ta nägi Cärolyni suitsu süütamas? Ei, otsustas ta siis ümber. Ta on liiga uus, parem on vaikselt naabritega tuttavaks saada, alles siis keelt kandma hakata.

      „Ma arvan, et ma hakkan nüüd minema,” ütles Karin.

      Annika ei pannud tema ütlemist tähele.

      „Jaah, see Rita… Kui nad siia kolisid, siis mõnda aega me isegi käisime läbi. Isegi mu mees sai tema kutiga läbi.”

      „Tal on oma… peika ka?”

      Annika muigas.

      „Mitu lausa. Aga vaevalt need mingid tõsiseltvõetavad peikad on.”

      „Aga… millest nad siis elavad, need Cärolyn ja Rita? Suur maja kaelas ja… Kui veel keegi tööl ka ei käi…”

      Annika oli natuke aega vait.

      „Ah, nagunii saad sa teada, eks ma ütlen sulle ise – neil käib tihti külalisi. Aga ega Rita niisama inimesi endale külla lase. Alati tuleb tuua ikka söögikraami ja asju ja… Eks sealt tilgub ka Cärolynile midagi.”

      Karin ei olnud sellist elukorraldust küll oma uutelt naabritelt oodanud. Sellises rahulikus rajoonis.

      „Ah niimoodi… Aga… kas siis tihti käivad siin mingid peod?”

      „Sa kardad, et ei saa lärmi pärast magada?”

      „Nojah… Meil… see tähendab, minul… eelmised naabrid olid üsna lärmakad, mees ikka käis neid vahepeal korrale kutsumas…” Karin tundis, et on närviline ja väsinud. Kange kohv ja liiga palju infot ühe ööpäeva kohta. Kindlasti vajab ta puhkust. Muidu poleks ta ju Andresest, eriti tema kiuslikumast poolest, rääkima hakanudki. Ta ei tahtnud, et see süüdlasliku naeratusega Annika teda mehe kaotuse pärast lohutama hakkaks.

      Aga Annika ei teadnudki, et Karin hiljuti leseks oli jäänud. Lohutamata ta Karinit siiski ei jätnud:

      „Ei, ära seda küll karda, et magada ei saa! Nende peod on suhteliselt vaiksed, ega neil enam mingi esimene noorus ole.”

      Karin pani oma ukse seestpoolt kinni ja mõtles pisut, enne kui tule põlema pani. See siis ongi tema uus elu. Naabrid, kes kohe esimesel päeval omaenda ja teiste saladusi puistavad. Kas Tallinnas niiviisi asjad käivadki? Lapsed tehakse tõuloomadega ja antakse need siis naabrimuttidele hoida… Kuidas see Bianca öelnud oligi: nagu Madonna lastega? Madonna, Madonna… Miks see naine talle täna pidevalt meenus? Just popstaar, mitte piiblitegelane, kes tuntud piltidel oli lapsega, mitte aga lastega, nagu Bianca ütles. Aga ehk ei mõelnudki Bianca piiblitegelast, võibolla mõtleski popstaari – see ju hakkas ka vaatamata kõigele kõrges eas emaks ja koguni lapsendas… Igal juhul ei kuulunud Madonna Karini lemmiklauljate hulka.

      Andres oli paljudes asjades pedant olnud: asjad pidid olema oma kohtadel ja neid ei tohtinud olla palju. See tähendas, et lapsesõbralik nende kodu küll ei olnud. Praegune kodu oli ainult tema enda kodu, ja juba praegu ei olnud see nii steriilne kui tema ja Andrese kodu olnud oli… Ehk juhtub veel ime ja tema, Karin, hakkab tõesti lastesõbralikuks tädiks? Algaks täiesti uus elu, kus tema hoov oleks naabrilaste kilkeid täis… Karin peletas kujutluspildi eemale. Lapsed või mitte, uus elu oli niigi liiga suure hooga kaela sadanud. Karin lihtsalt oli sunnitud selle vastu võtma ja seda enda jaoks võimalikult meeldivaks tegema. Kuni karjakell kutsub.

      Järgmisel päeval alustas ta uue eluga pihta. Tegi endale tassi kohvi, tunduvalt lahjema kui oli olnud eilne, Annika kohv, ja istus teleka ette. Miski segas. Tühjusetunne. Karin ohkas. Ta polnud harjunud üksinda elama. Kakskümmend aastat viiekümne kuuest – rohkem kui kolmandiku oma elust oli ta elanud Andresega!

      Karin peletas muremõtted eemale. Mured tuleb matta töösse või tuulde, teadis Karin ühest vanast laulust. Ta vaatas töökal pilgul oma elutuba.

      Tugitoolist oleks parem telekat vaadata, taipas ta siis. Ka tema eelmises kodus oli tugitoolist parem telekat vaadata, sest Andres vaatas telekat tugitoolist. Karin tõusis, vaatas ringi ja mõtles pisut. Seejärel tõstis natuke mööblit ümber. Nii, et hoopis diivanilt oleks mugavam telekat vaadata, see tähendab – tal endal. Tema südamesse jääb Andres nagunii alatiseks, aga tema elutoas peab olema hea siiski temal, Karinil, mitte aga mingil tühjal tugitoolil, mil pole Andresega mitte mingit pistmist. Karin istus ümbertõstetud diivanile ja võttis kohvitassi pihku. Kohv oli mööbeldamise ajaga ära jahtunud.

      Kui Karin haiglas teada sai, et Andres on surnud, oli üks meditsiiniõde talle öelnud: „Ka siis, kui tunnete, et üksinda on raske, mõelge sellele, et teie mees ju ei tahaks, et te oleksite kurb ja õnnetu! Te peate edasi elama just tema pärast, kui enda pärast ei suuda!”

      Ilusad sõnad muidugi. Aga Karin polnud kindel, kas Andres olekski tahtnud, et ta üksinda õnnelik oleks. Võibolla oleks Andresele meeldinud, kui Karin kurvastusest samuti ära oleks surnud?

      Andres oli kohutavalt armukade. Karinit see ei seganud, sest tema maailm oligi Andres. See oli ju loomulik. Naine hoiab ikka mehe poole. Ka siis, kui naabrid temaga mehe tõreduse tõttu tegemist teha ei soovi või kui teinekord pead tundma piinlikkust, et ei saa korralikku tööd teinud torumehele viisakalt naeratada, sest mees näeks selles rohkemat kui viisakus…

      Karini isiklikud rõõmud ja mured olid alati väiksema tähtsusega kui Andrese omad. Karin ei rääkinudki neist. Nagu näiteks sellesama maja, endise aiamaja, ostust.

      „Ema, ma olen täiesti kindel, et see maja meeldiks sulle ka!” oli Maria kohe pärast majaostu rõõmsalt Karinile telefonitorru hüüdnud. Karin oli visanud vilksamisi pilgu tugitoolis ajalehte lugevale Andresele: ega ometi Maria kilked rumalalt valjud ei kostnud? Ei kostnud. Vist. Andres oli vaid köhatanud ja lehte keeranud.

      „Ahsoo,” oli Karin öelnud.

      „Me saime Dorisega nii hea diili!” oli Maria rõõmustanud. „Mõtle – kõrvuti majad! Ja tuttava firma teeb ümberehituse, nii et odavalt saab ja ma saan ise sisekujunduse teha. Tead, ma juba tahaksin olla kuuekümneaastane ja Dorisega üle aia koogiretsepte vahetada!” Maria naeris alati väga nakatavalt, ka Karin oli tema tulevikuunistuse peale muianud. Ainult muianud, sest teda pelutas hoopis muu. Miks tahtis tema tütar olla naaber suure kondiga ja meheliku olekuga naisele, kellel Karini teada polnud mitu aastat meest olnud?

      Sellepärast ei tahtnudki Karin Dorisega mingit tegemist teha. Mis sellest, et Maria sõnul oleks temast Karinile abi olnud.

      Jälle kiskusid mõtted ebameeldivas suunas. Aga kui vaadata asja helgemat poolt, siis poleks Marika ilma Doriseta ehk seda maja saanudki, ja nii poleks ka temal praegu kusagil olla. Karin ohkas. Vanarahva ütlus „Mees võib olla, laps peab olema” oli taas tõestust leidnud. Andrese lapsed hoidsid oma perekonda, tõstsid „puugi” majast välja. Marial oli ema jaoks maja. Mõelda vaid, kui Karin oleks pidanud Ilmarit paluma hakkama…

      Karin СКАЧАТЬ