Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ noomis teda Jaanika. „See, et ta üldse mingeid lihatooteid ostis, on kõva samm edasi. Isa ajal poleks sa neidki saanud.”

      „Ja salatid see-eest on ju suurepärased,” ütles Margus.

      „Ise sa pole neid ju veel proovinudki,” nähvas Ilmar.

      „Ma tunnen lõhnast,” ütles Margus, kummardus ühele salatikausile lähemale ja nuusutas seda.

      „Ketšupit on ka,” ütles Karin auravat kartulipudrukaussi lauale pannes. „Kui keegi tahab muidugi. Kas toon?”

      „Eee… võiks küll, jah,” ütles Ilmar, pisut ehmunud Karini vaiksest laua juurde ilmumisest. Kas Karin kuulis, kui ta ennist söögi kohta halvasti ütles?

      „Mina võtaksin sinepit,” ütles Jaanika.

      Karin noogutas talle naeratades.

      „Ma võin tegelikult ise ka tuua, päriselt,” tõusis Jaanika püsti. „Istu maha ja hakka ka sööma, mis sa kõnnid muudkui edasi-tagasi!”

      „Oh, pole vaja,” tõrjus Karin. „Istu aga, küll ma saan ise. Kes palju käib, sel olevat ilusad jalad.”

      „Nii et mina ei tohigi endale ilusaid jalgu saada?” teeskles Jaanika pahameelt. Karin naeris, rohkem sellepärast, et naermine vabastas, mitte sellepärast, et Jaanika kild oleks naljakas olnud. Jah, kunagi oli see tõesti naljakas olnud, siis, kui nad olid seda esimest korda öelnud. Seekordne võis olla umbes kahekümne viies. Vahepeal oli see kild saanud peaaegu et kohustuslikuks fraasiks, mida Karin ja Jaanika vahetasid, kui Jaanika külas käis. Nüüd aga oli see nagu väike päästerõngas, rutiin kui turvatunde sümbol.

      „Tõesti hea salat,” rääkis Margus.

      „Oled ka isa eeskujul taimetoitlaseks hakanud?” pilkas Ilmar.

      „Ei. Aga mine tea, ehk ükskord hakkan. Kasvõi isa mälestuseks või nii.”

      „Kuulge, aga me peaksime siiski homse päeva plaanid paika panema,” segas end vahele Jaanika. „Et mis saab.”

      „Mis siin ikka paika panna, kell üks päeval on ärasaatmine, ma lähen kella kaheteistkümneks sinna ette ära,” rääkis Karin. „Kohapeal on väike suupistelaud ja siis jalutame surnuaeda…”

      „Jalutame?” ei olnud Margus rahul.

      „Muidugi jalutame,” ütles Karin. „Kirikust surnuaiani on ju nii vähe maad!”

      Ja kes palju käib, sellel on ilusad jalad, mõtlesid Jaanika, Margus ja Ilmar, aga ei öelnud midagi.

      „Ja siis tuleb kuidagi kesklinna saada, sest kell kolm on Roti pubis laud,” rääkis Karin.

      „Roti pubis?” küsis Ilmar.

      „Sa ju tead küll, kus see on,” ütles Jaanika pisut noomivalt. „Seal, kus vanasti jäätiseputka oli, seal kõrval.”

      „Selline nimi siis,” oli Ilmar endiselt tõre.

      „See tuleb rotissööridest, mitte rotist, ja tegelikult ei ole selle pubi nimi üldse Roti pubi, vaid Raivo pubi – omaniku nimi on Raivo,” seletas Karin.

      „Miks sa siis ütlesid, et Roti pubi?” ei saanud Ilmar aru.

      „Sa ei tea ikka mitte kui midagi!” segas end vahele Jaanika. „See Raivo rääkis kõigile, et on rotissööride klubi liige, aga keegi ei usu teda ja sellepärast kutsutaksegi seda pubi Roti pubiks.” Jaanika vaatas kinnitust otsides Karini poole. Karin noogutas.

      „Mida iganes,” ütles Ilmar ja saagis hooga viinerit. Selle pruun koorik prõksatas katki ning läbipaistev mahl voolas välja. Karin vaatas seda ja tema kõhus keeras.

      „Noh, ja eks see laud seal kestab paar tunnikest, mitte rohkem vast,” rääkis ta. „Ja pärast seda… Ma ei tea, eks need, kes ära tahavad minna, eks need lähevad minema ja… No mis plaane siin ikka paika panna.”

      Ilmar köhatas.

      „Ma arvan, et Jaanika ei mõelnud päris nii,” ütles ta.

      „Kuidas siis?” küsis Karin.

      „Jah, huvitav küll, mida ma küll siis mõtlesin, ah?” küsis ka Jaanika.

      „Eee… sa nagu küsisidki, et mis homme saab?” Ilmari käsi vääratas ja viineritükk jättis enne suhu kadumist tema lõuale ja huultele läikiva jälje.

      „Jah.”

      „Nojah, eks ma siis ülehindasin sind ja sinu ideid,” kõverdas Ilmar oma läikivaid huuli.

      „Sina saad millestki aru?” küsis Jaanika Marguselt. See kehitas õlgu.

      „Kas… Kas see on midagi sellist, mida me peaksime teadma?” küsis Karin.

      Ilmar pani noa ja kahvli käest ning, tõstnud lõdva rusika suu juurde, köhatas. Käsi sai viinerivedelikuga kokku, Ilmar vaatas salvrätikut otsides ringi. Karin märkas seda, tõusis ja ulatas sektsioonkapi äärelt Ilmarile karbi salvrätikutega.

      „Näe, unustasin enne,” vabandas ta.

      „Aitäh,” võttis Ilmar ühe salvrätiku otsast kinni ja sikutas tasakesi. Kõik lauasolijad jälgisid teda, nagu sõltuks sellest palju, kas salvrätik tõmbab karbist väljudes endaga kaasa ka teised salvrätikud või mitte.

      Ei tõmmanud.

      Karin ootas, kuni Ilmar salvrätiku karbist kätte sai ja mahutas siis karbi lauale toidunõude vahele.

      Ilmar pühkis oma huuli salvrätikusse. Lõua peale jäi helkima pisike, vaevalt ruutmillimeetrine laiguke. Ilmar ei märganud seda. Tal oli tegemist, et kohmetus vaiba seest mööda ta jalga ülespoole ei roniks. Ta oli selle teema ülesvõtmisest päeval mitmeid kordi mõelnud. Ette kujutanud, kuidas ta oma mõtted välja ütleb ja kuidas teised siis reageerivad. Nüüd aga oli teema sissejuhatus kuidagi vildakalt välja kukkunud ning Ilmar ei tundnud end kuigi kindlalt.

      „Seda, et…” alustas ta. Kõigi pilgud olid suunatud temale, aga üheski pilgus polnud ootust ega uudishimu, nagu ta lootnud oli, seal vibreeris vaid arusaamatus. Ilmar kortsutas kulmu. „Ma tahtsin sellest rääkida, et mis edasi saab. Edasi. Pärast matuseid.”

      „Mis mõttes?” küsis Jaanika.

      „Noh…” Ilmar otsis sõnu. Ausalt öeldes pahandas teda tõsiselt, et keegi peale tema polnud praktiliste asjade peale üldse mõelnudki. „No kasvõi… mis sellest majast siin saab… näiteks.”

      Karin tundis, kuidas magu hetkeks krampi tõmbus, seejärel voogas tema õlgadesse ja kätesse valus hirm. Ja nõrkus. Kahvel kukkus käest.

      Muidugi! Kuidas ta oli saanud selle asja unustada! Maja! Karin oli selles majas mitu päeva Andrest leinates väga kurb ja õnnetu olnud, mõtlemata sellele, et võibolla tuleb tal lisaks Andresele ka nende ühist kodu leinama hakata.

      „No mis sellest majast ikka niiväga saama peaks,” rääkis Jaanika kiiresti võõra kareda häälega, vilksamisi Karini poole vaadates. Et see Ilmar ka just nüüd selle teema üles võttis! Ehk oleks pidanud nad СКАЧАТЬ