Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tehtud,” segas Margus vahele ja vaatas siis ootavalt Karini poole.

      „Ei, minuteada ka mitte,” nõustus Karin ja võttis maast kahvli.

      „No seda enam,” püüdis Ilmar olla kategooriline.

      „Kas me peame kindlasti sellest nüüd, praegu, rääkima?” küsis Margus.

      „Mis siis praegu viga on?” ei saanud Ilmar aru.

      Karin tundis end täiesti liigsena. Suu oli äkki kartulipudruselt kuiv ja paks. Karin neelatas kramplikult.

      „Kui te nüüd minu pärast, siis… minu pärast võib küll kasvõi praegu ükskõik millest rääkida. Saabki kaelast ära ja…”

      „Tegelikult ma pidasin küll silmas, et söögi ajal ei peaks tõsistest või ebameeldivatest asjadest rääkima,” ütles Margus. „Toidu manustamine peaks ju olema nauditav.”

      Karin asetas noa ja kahvli oma taldrikul kõrvuti „kella viie” suunas, olgugi, et taldrik oli veel poolenisti täis, ja tõusis.

      „Mis nüüd?” küsis Jaanika.

      „Oh, mitte midagi, ma lihtsalt…” Karin peaaegu jooksis kööki ja jäi siis kraanikausi äärele toetudes seisma. Kartulipudruklomp endiselt kurgus. Nii, nüüd oli see siis käes, mõtles ta. Nüüd lõpuks maksab kätte see Andrese ideede aktsepteerimine – „armastus on tähtsam kui ükski ametlik leping!” – ta polnud Andresega abielus. Nad olid kakskümmend aastat koos olnud ning viimased kümme neist polnud Karin kordagi mõelnud abiellumisele. Alguses küll, ja seda rohkem sellepärast, et asjale ametlik käik anda – niisama kokkuelamine ei olnud ju mingi õige asi. Andres aga oli teda rahustanud, et nende armastus on sellest kõigest üle ning Karin leebus. Miks ta polekski pidanud leebuma – tõestus armastusest oli ju olemas: nad olid ju koos, kumbki ei vaadanud „vasakule”. Et surm armastuse mitteametlike sidemete hulka võiks lükata, selle peale polnud nad kumbki mõelnud. Surm oli kaugel – haigete, sõltlaste, ekstreemsportlaste ja teiste taoliste pärusmaa. Nemad elasid tervislikult, ei sõitnud isegi autoga, kui just suuremat vajadust polnud… Neile meeldis liialt elada, et surmale mõelda. Karin oli kujutanud ette, kuidas nad ükskord, kui Andres on kaheksakümmend ja tema kuuskümmend seitse, kamina ees oma konte soojendavad, teineteise vanurivaevusi pilkavad, silmis helk, mis tekib vaid aastakümneid koos olnud inimestel… Andrese isa oli elanud üheksakümneseks, tema isa kaheksakümne kuueseks – miks oleks pidanud Andreski varem surema? Eriti veel, kui mingeid tõsisemaid haigusi polnud.

      Karin kuulis toast kõrgendatud hääli.

      „Kuule, sa ei saa Karinit niisama lihtsalt siit välja tõsta,” õiendas Jaanika.

      „Jah?” osatas Ilmar. „Ja miks ma ei peaks saama? Kuna ma olen vanim poeg, siis seaduse järgi…”

      „Seaduse järgi peaksime me kõik saama otsustada, mis selle majaga saab,” ütles Margus.

      „Ja mis sa siis teeksid, kui Karin siit tõesti välja kolib?” uuris Jaanika. „Tuled ise siia elama või?”

      „Ei, loomulikult mitte!” oli Ilmar peaaegu kuri.

      „Miks sa siis tahad, et Karin siit välja koliks?” oli Jaanika pahane.

      Ilmar köhatas. Karin kujutles Ilmari näoilmet. Väikest rasvatäpikest tema lõual.

      „Nagu te teate,” alustas Ilmar hääletooniga, nagu kavatseks ta rääkida pika jutu. „Mul ei ole viimasel ajal eriti hästi läinud. Võiks öelda koguni, et… no ütleme siiski nii, et pole väga hästi läinud. Nii. Keegi meist vist siin majas elama hakata ei taha, eks? – Seda ma arvasingi. Aga meie isiklikest eelistustest hoolimata on see korralik maja korralikus rajoonis. Kui see maha müüa, võin ma natuke aega kergemalt hingata.”

      „Sina?” küsis Margus. „Aga meie?”

      „Teie samamoodi. Jagame raha kolmeks. Ma usun, et ka teil ei jookseks mõned sajad tuhanded mööda külgi alla, või mis?”

      „Ei, nii ikka ei saa,” arvas Jaanika. „Esiteks võtab see nagunii aega, siis peame me mingi osa maksudeks maksma ja… mina ei tea. Kuidas me Karinile ütleme, et tahame tema kodu maha müüa?” Andres oli ostnud selle maja pärast oma laste emast lahkuminekut, pisut enne Kariniga kohtumist. Lapsed olid siis juba päris suured ja kolisid varsti minema. Seepärast võtsidki seda kui lihtsalt maja ja rahaauku. Karinile oli see olnud kodu.

      „Karin teadis ju seda väga hästi, et see on meie isa maja,” õigustas Ilmar.

      „Sa ütled seda nii, nagu oleksid valmis teda tänavale tõstma,” pahandas Margus. „Kus ta sinu meelest elama peaks hakkama?”

      „Mina ei tea,” mängis Ilmar endiselt pealikku. „Ja loomulikult ei tõsta ma teda tänavale, ma annan talle ikka aega endale uus elamine leida ja…”

      „Oh, kui armuline!” iroonitses Jaanika. „Mulle ei meeldi see asi. Muide, kui Karin ja isa oleksid abielus olnud, siis ei saaks me üldse mingit majajuttu rääkida.”

      „Täna õnne, et isa vähemalt ükski kord oma laste peale mõelda taipas,” ütles Ilmar.

      Karin kuulas seda juttu ja tundis, kuidas veri vajub kehas allapoole. Pea hakkas ringi käima, käed muutusid nõrgaks, siis jalad… Ei, ma ei tohi maha kukkuda, ei tohi, ütles ta endale ja pigistas sõrmedega kraanikausi äärt, nii et nukid valged.

2

      Karin pakkis oma asju lahti mitu-mitu tundi. Kardina vahelt immitses kahvatut valgust. Hommik, avastas Karin ja vaatas oma uues kodus ringi. Kodu? Karin ohkas. Võõrast aadressi koduks nimetada tundus sama kole kui kanda liiga lühikest kleiti liiga paljude võõraste inimeste ees. Aga vähemalt oli see tore, väike ja hubane maja. Karin tundis äkki kohutavat väsimust. Et mitte und kaduma lasta, tegi ta kähku voodi ära ja puges linade vahele. Isegi hambaid ei pesnud.

      Enne magamajäämist tundis Karin hetkeks, nagu oleks Andres tema kõrval. Ta peaaegu kuulis Andrese vaikset hingamist. Ei, mõtles ta. Ei mõtle praegu Andresele. Ei mõtle sellele, et peab senisest „meie”-maailmapildist loobuma ja asemele võtma „mina”-maailmapildi, ja et see kõik on nii hirmutav.

      Karin uinus, ripsmetes pisikesed pisarad.

      Unes oli kõik äkki täiesti korras. Karin oli väike tüdruk, ta oli oma onu juures maal. Hobune, keda ta kartis, oli maha müüdud, ja uus, üleni valge, oli soe ja sõbralik. Karin ronis hobusele selga, see avas oma laiad valged ingellikud tiivad ja tõusis lendu. Nende all avanes kaunis maastik, kollased viljapõllud, rohelised heinamaad ja laastukatustega majad õunaaedadega.

      „Kui karjakell kutsub, pean ma minema,” ütles hobune.

      „Ära mine,” palus Karin, kuulis äkki hirmsat plärinat ja ärkas.

      Karjakell ei saa ometi nii koledat häält teha, mõtles ta. Missugust häält tegi karjakell tegelikult? Ja mis asi see karjakell üldse oli? Kelluke, mis käis lehma kaelas või mingi selline, mida kõlistas karjane? Karin ei teadnud. Palju ta üldse lapsena maal oli? Hobuseid kartis ta nagu tuld, ja ühtki ei müüdud veel sellepärast maha, et tema neid kartis… Aga unenäos…

      Kole plärin kostus uuesti. Uksekell, taipas Karin. Ta avas silmad. Sekundiga tuli meelde, kus ta oli. Karin viskas jooksu pealt hommikumantli õlgadele ja jõudis ukseni. Uksekell kostis uuesti. Kes seal olla võiks? Karin kohendas juukseid ja siunas end mõttes, et üldse ukse vastu jooksis: kedagi, keda ta oodata СКАЧАТЬ