Küpsiseparadiis ehk kaksteist kuud. Kerttu Rakke

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viipas käega selja taha ridaelamu poole. „Mõtlesin, et… äkki tuleksite meile külla, saaksime tuttavaks.”

      Karin kaalus mõttes. Noor naine tema ees oli hakkaja moega. Tahab ehk lohutada mehe surma pärast? Kodus, see tähendab – eelmises kodus, hakkasid naabrid Karinit kõnetama alles pärast Andrese surma, enne seda nad omavahel ei suhelnud. Tahtsid end heade inimestena näidata, mis muud, mõtles Karin.

      „Ma ei tea…” alustas ta.

      „Mis siin ikka teada,” naeratas Annika. „Mul lapsed terve päev küsivad, et emme, kes sinna õuepealsesse majja kolis!”

      „Ma… Mul… läheb natuke aega…”

      Annika rehmas käega.

      „Ega’s mul on siin ka veel üht-teist teha… Aga nii… poole tunni pärast… võin ootama hakata?”

      „Olgu,” naeratas lõpuks ka Karin.

      Annika astus paar sammu trepist alla.

      „Ma elan, näete, siin,” ta osutas taas oma selja taha. „Kus punased köögikardinad on.”

      Karin noogutas, naeratas ja pani ukse kinni.

      Ma ei öelnudki oma nime, meenus talle siis.

      Karinil läks üle tunni, et end korralikult valmis seada. Alles pärast Annika lahkumist avastas ta, et uinumiseelsed pisarad olid liialt paisutanud tema silmalauge. Teepakikompressid silmadele ja vanni. See aitas alati. Viisakam riie selga, kommikarp kaasa ja minek.

      Annika kodu oli hubane, ilmselgelt oli siin eiratud standardprojekti. Välisuksest astuti otse kööki. Põrandad olid niisked ja õhkasid mahedat põrandapesuvedeliku lõhna, mis kummalisel kombel sobis ahjust tuleva koogilõhnaga. Karin tutvustas end viisakalt ja tegi ettepaneku sinatamisele üle minna.

      „Oi, kommikarp kohe…” Annika naeratas ja pani kommikarbi kõrgele köögiriiulile. „Ega sa ometi sellepärast poodi ei hakanud minema?”

      Karin raputas pead. Vähemalt üks assortiikarp oli tema elamises ikka. Šokolaad oli ju hea. Karin armastas assortiikarpe – neist šokolaadi söömine tundus kuidagi peenem ja õigem. Ja kontroll magusakoguse manustamise üle lihtsam.

      Annika valas neile mõlemale kohvi.

      „Mul on tegelikult pisut piinlik,” vaatas Annika Karinile pisut häbelikult otsa.

      „Piinlik? Mispärast siis?” ei saanud Karin aru.

      „Noh, ma… niimoodi… lausa trügisin uksest sisse! Teil oli… see tähendab, sul… oli vist lõunauinak pooleli?”

      Karin muigas. Kell oli olnud pool neli.

      „Ei, ma… lihtsalt… Terve öö pakkisin asju ja jäin alles vastu hommikut magama.”

      „No sel juhul pean ma kohe eriti vabandust paluma!”

      „Pole midagi,” ütles Karin.

      „Ma vaatasin jah, et eks vist keegi kolib varsti sisse,” oli Annika jutukas. „Üleeile seisis pool päeva üks koristusfirma auto siin.”

      Koristusfirma? – No muidugi, kust olekski Maria pidanud selle aja võtma, et terve maja korralikult üle käia, hurjutas Karin end mõttes. Mis seal tegelikult vahet oli, kes koristas – oluline oli, et maja oli tema tulekuks puhtaks tehtud.

      Uksest astus sisse umbes kolmekümne viie aastane mees ja jäi üllatunult Karinit vaatama.

      „See on Karin, meie uus naaber,” kiirustas Annika seletama ja naeratas siis Karinile, Karini meelest kuidagi süüdlaslikult: „See on minu abikaasa, Rain.”

      Rain sirutas Karinile käe. Karin vaatas seda esmalt imestunult – kas poleks olnud käeulatamine tema kui naise ja vanema inimese eesõigus? – siis võttis käe vastu.

      „Väga meeldiv,” ütles ta. Tegelikult ei olnud.

      Rain nookas peaga toa poole, Annika naeratas Karinile vabandavalt ning nad läksid koos köögist minema.

      Missugune imelik mees, mõtles Karin, ja noomis end kohe: pole ilus teiste inimeste üle esimese pilgu põhjal otsustada!

      Väljas oli juba pime. Teisel pool tänavat paistis tema uus kodu.

      Aiapostide pealt peaks lume maha lükkama, mõtles Karin.Tema kõrvalmaja väravast astus sisse tütarlaps, eemalt vaadates nii 15–16aastane. See siis ongi Dorise sugulase tütar? Või hoopis sugulane ise? Tänapäeval näevad kõik ühtmoodi lapsikud välja, oli Karin kogenud. Kui juba Madonna, temast vähem kui kümme aastat noorem, paistab selja tagant kui kahekümnene…

      Annika tuli kööki tagasi.

      „Ah see,” märkas ka tema tüdrukut kõrvalhoovis. „See on Cärolyn. Jah, sa kuulsid õigesti – „tsärolin”! Igrekiga, kusjuures!”

      „Jaah?” venitas Karin. Tüdruk naabri hoovil kadus nurga taha, ukse poole.

      „Cärolyn on väga tubli tüdruk! Sellises kodus kasvada ja ikka normaalseks inimeseks jääda… See on alles iseloom!” Annika ohkas kergelt. „Piima või suhkrut ka tahad kohvi sisse?”

      „Jah, palun.” Karin tõstis tema poole ulatatud suhkrutoosist oma kohvitassi pool teelusikatäit suhkrut. „Millises kodus siis?”

      „Ta ema joob hullupööra! Tööl ei käi enam mitu aastat, keegi ei tahagi teda enam võtta, näost näha, kellega tegemist. Ise vaid mõni aasta minust vanem, ja nii põhjas… Täna oli vist selgem päev, näe, pesugi pani kuivama.”

      Karin pingutas silmi. Hea tahtmise korral võis tõesti näha nööril pesu kuivamas. Majauks avanes ja Cärolyn, pesukauss pesuhunnikuga käes, läks pesunööri juurde.

      Annika muigas.

      „No näed, niipalju siis Rita pesupäevast! Sujuvalt delegeeris ülesande lapsele… Tubli laps ikka! Teised tema asemel elaksid ehk sama elu, mis emagi, aga tema – käib koolis, ei joo, ei suitseta… Kuule, kas sa kooki tahad? See peaks nüüd valmis olema.” Annika võttis ahjust plaadikoogi. „Praegu on veel kuum, aga…”

      Annika ei jõudnud oma lauset lõpetada, kui kööki jooksis kaks last.

      „Kooki,” ütles tüdruk, vanem neist, nii umbes seitsmeaastane. Karin ei osanud pärast Marika suureks saamist enam silma järgi laste vanust määrata.

      „Näete, lapsed – see on tädi Karin. Tema koliski siia hoovipealsesse majja,” ütles Annika lastele.

      „Tere,” naeratas Karin lastele. Lapsed vaatasid talle otsa, ei öelnud midagi.

      „Kooki,” kordas tüdruk Annikale nõudlikult otsa vaadates.

      „Kook on veel kuum, pärast saate,” ütles Annika. „Minge oma tuppa, ärge vahtige ninas, kui emme tädiga räägib.”

      Poiss, nii umbes neljane, võttis seepeale Annika jala ümbert kinni.

      „Kas sa ei kuulnud?” küsis Annika ja naeratas Karinile vabandavalt. „No näe, ei kuula!”

      „Kooki,” СКАЧАТЬ