Allesjäänud. Tom Perrotta
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Allesjäänud - Tom Perrotta страница 9
Название: Allesjäänud
Автор: Tom Perrotta
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Детективная фантастика
isbn: 9789985335802
isbn:
„Kas Pühast Wayne’ist on mingeid uudiseid?” Jill oli usulahu juhi vahistamise lugu suure huviga jälginud ja leheartiklites toodud räpased üksikasjad tekitasid temas sünget lõbu, kuid ühtlasi ka piinlikkust venna pärast, kes lõi mesti hiljem šarlataniks ja seaks osutunud mehega.
„Täna ei ole,” ütles isa. „Nad on kogu sobiva materjali vist juba ära kasutanud.”
„Oleks huvitav teada, mida Tom ette võtab.”
Nad olid viimastel päevadel selle üle arutlenud, kuid ei olnud kuigi kaugele välja jõudnud. Oli raske ette kujutada, mida Tom võiks mõelda, kui sa ei tea, kus ta viibib ja millega tegeleb või kas ta üldse ongi enam selle raviva kallistuse liikumisega seotud.
„Ma ei tea. Tõenäoliselt on ta üsna…”
Nad katkestasid vestluse, sest kööki astus Aimee. Jill tundis kergendust, kui nägi, et sõbrannal on jalas pidžaamapüksid – see ei olnud sugugi alati nii –, ehkki tänahommikust suhtelist tagasihoidlikkust kahandas rindadevahelist nõgu paljaks jättev särk. Aimee avas külmkapi ukse ja kiikas pead viltu hoides tükk aega kappi, otsekui oleks seal sees toimunud midagi kütkestavat. Seejärel võttis ta välja munakarbi ning pöördus laua poole, nägu lõtv ja unine ning juuksed suurejoonelises sasipuntras.
„Härra Garvey,” ütles ta, „kas on olemas mingisugunegi võimalus, et te saate teha ühe sellise nämma omleti?”
Nad läksid kooli nagu tavaliselt pikemat teed pidi, põigates Safeway taha üht kiiret kanepipläru tegema – Aimee andis oma parima, et mitte tõsta jalga üle Mapletoni keskkooli läve ilma miskit liiki suminata peas – ja minnes seejärel üle Reservoir Roadi, et näha, kas Dunkin’ Donutsi sõõrikupoes pole toimumas midagi huvitavat. Vastus osutus üldse mitte üllataval kombel eitavaks, kui te just sõõrikuid näsivaid vanamehi huvitavate kilda ei arva, aga niipea, kui nad olid pea ukse vahelt sisse pistnud, tabas Jilli jõhker magusaisu.
„Sa ei pane ju pahaks?” küsis ta arglikult leti poole vaadates. „Ma ei ole täna hommikul midagi söönud.”
„Ei pane. See paks tagumik ei ole minu oma.”
„Kuule.” Jill andis talle laksu vastu käsivart. „Minu tagumik ei ole paks.”
„Veel ei ole,” teatas talle Aimee. „Söö veel mõni sõõrik.”
Suutmata valida glasuuritud sõõriku ja moosipiruka vahel, otsustas Jill mitte kummalegi liiga teha ja tellis mõlemad. Ta oleks võinud täiesti rõõmsa meelega süüa ka käigu pealt, kuid Aimee nõudis, et nad istuksid lauda.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.