Allesjäänud. Tom Perrotta

Чтение книги онлайн.

      „Tehke mulle üks teene, eks ole? Rääkige võmmidele, et kui nad minu raha tahavad, siis peavad nad sellele ise järele tulema. Rääkige neile, et ma ootan neid koos oma kärbikuga.”

      Ta irvitas, püüdes välja näha nagu jõhkard, kuid Kevin nägi valu tema klaasjates silmades ja anuvat pilku selle suurustlemise taga. Kui ta õigesti mäletas, siis jäi Sorrento ilma oma tütrest, kes oli vahest nii üheksa- või kümneaastane matsakas tüdruk. Tema nimi oli Tiffany või Britney või midagi sellesarnast.

      „Ma annan selle edasi.” Kevin patsutas teda tasakesi õlale. „Aga nüüd te võiksite koju minna ja pisut puhata.”

      Sorrento andis Kevinile laksu vastu kätt.

      „Kurat võtku, ärge puudutage mind.”

      „Palun vabandust.”

      „Te lihtsalt öelge neile seda, mida ma teile rääkisin, eks ole?”

      Kevin lubas öelda ja tõttas siis ootamatult oma kõhtu tekkinud hirmuklompi eirata püüdes minema. Erinevalt mõnest naaberlinnast ei olnud Mapletonis iial pandud toime ühtki enesetappu politseiniku abistava käe läbi, kuid Kevin tajus, et Ralph Sorrento vähemalt fantaseerib sellel teemal. Tema kava ei näinud küll just iseäranis vaimustav välja – politseinikel oli muretsemist tähtsamategi asjade pärast kui maksmata jäänud trahv loomade julma kohtlemise eest –, aga kui inimene on kindlalt nõuks võtnud kokkupõrget provotseerida, siis on selleks ju olemas rohkesti erinevaid viise. Ta pidi kõnelema sellest politseiülemale ja kandma hoolt, et patrullpolitseinikud teaksid, millega neil on tegemist.

      Kui nendest mõtetest hajevil peaga Kevin taipas, et ta kõnnib otseteed Siioni Piiblikiriku endise õpetaja Matt Jamisoni sülle, oli juba hilja kõrvale põigata. Ta jõudis üksnes mõlemad käed üles tõsta, et püüda edutult tagasi tõrjuda seda kõmulehte, mille kirikuõpetaja talle nina alla torkas.

      „Võtke,” ütles õpetaja. „Siin on asju, mis teil hinge kinni panevad.”

      Kevin ei näinud ainsatki elegantset väljapääsu ja võttis seetõttu tõrksalt vastu uudiskirja, mille esiküljel kuulutati väljakutsuvalt: „14. OKTOOBER EI OLNUDKI ÜLESVÕTMINE!!!” Esimesel leheküljel oli foto armastatud lastearstist doktor Hillary Edgersist, kes kadus kolm aastat tagasi koos veel kaheksakümne seitsme kohaliku elaniku ja äraarvamatu hulga inimestega kõikjalt üle kogu maailma. „DOKTORI BISEKSUAALSED AASTAD KÕRGKOOLIS ON PÄEVAVALGELE TOODUD!” kuulutas sissejuhatus. Eraldi raamis esile tõstetud tsitaat artiklist kõlas nii: „„Me olime täiesti veendunud, et ta on lesbi,” paljastab kunagine toakaaslane.”

      Kevin oli doktor Edgersit tundnud ja imetlenud ning arsti kaksikutest pojad olid sama vanad kui tema enda tütar. Doktor töötas kahel õhtul nädalas vabatahtlikuna linna vaestele mõeldud tasuta lastekliinikus ja pidas lastevanemate ühenduses loenguid sellistel teemadel nagu näiteks „Noorsportlaste põrutuste pikaajalised tagajärjed” ja „Kuidas tunda ära söömishäireid”. Inimesed trügisid talle jalgpalliväljakul ja kaubahallis kogu aeg ligi, et temalt tasuta tervisenõuandeid välja meelitada, kuid näis, nagu poleks see tekitanud temas kunagi ei nördimust ega isegi mitte kerget läbematust.

      „Jeesus küll, Matt. Kas see on ikka vajalik?”

      Õpetaja Jamison paistis olevat sellisest küsimusest hämmingus. Ta oli liivakarva juustega ligikaudu neljakümnene triksis-traksis mees, kuid paari viimase aastaga oli tema nägu muutunud lõdvaks ja kotjaks, otsekui oleks ta vananenud mingisuguse kiirgraafiku alusel.

      „Need inimesed ei olnud kangelased. Me peame lõpetama nende käsitlemise kangelastena. Ma tahan öelda, et kogu see paraad…”

      „Sellel naisel olid lapsed. Neil ei ole vaja lugeda, kellega ta kolledžis magas.”

      „Aga see on ju tõde. Me ei saa tõe eest peitu pugeda.”

      Kevin teadis, et vaielda on kasutu. Matt Jamison oli olnud igas mõttes korralik mees, kuid ta oli õige suuna käest kaotanud. Ootamatu lahkumine oli tekitanud talle nagu paljudele teistelegi truudele kristlastele sügava trauma ja neid painas hirm, et viimnepäev on tulnud ja läinud, neid on aga kaalutud ja leitud olevat liiga kerged. Mõned tema olukorda sattunud inimesed reageerisid sellele vagaduse kahekordistamisega, kuid õpetaja liikus vastassuunas. Ta võttis karmilt käsile ülesvõtmise eitamise, pühendades oma elu tõestamisele, et 14. oktoobril maistest ahelatest vabanenud inimesed ei olnud ei head kristlased ega isegi mitte iseäranis vooruslikud tegelased. Ta muutus selle tegevuse käigus visaks uurivaks ajakirjanikuks ja täielikuks nuhtluseks.

      „Olgu pealegi,” pomises Kevin uudiskirja kokku murdes ja tagataskusse surudes. „Ma heidan sellele pilgu peale.”

      Nad läksid liikvele mõni minut pärast ühtteist. Kõige ees oli politseiautodest koosnev korteež, millele järgnenud väike rataslavatsite armaada esindas mitmesuguseid kodanikeühendusi ja äriorganisatsioone, kes kuulusid enamasti vanade osalejate hulka, nagu näiteks Suur-Mapletoni Kaubanduskoda, Uimastitevastase Hariduse Andmise Ühingu kohalik osakond ja Eakate Kodanike Klubi. Paar nendest andsid ka etenduse – Alice Herlihy tantsuinstituudi õppurid esitasid improviseeritud laval ettevaatlikult jitterbugi ja vendade Devkinite võitluskunstide kooli karatelapsukeste rida nüpeldas sünkroonsete käe- ja jalahoobisarjadega õhku, tuues sealjuures unisoonis kuuldavale asjakohaseid röögatusi. Hooletu vaatleja jaoks oleks see kõik paistnud olevat tuttav ja mitte kuigi palju erinev ükskõik millisest muust viimase viiekümne aasta jooksul läbi linna roomanud rongkäigust. Üksnes selle rodu viimane liikuv lavats oleks tekitanud mõttepausi – see oli musta lipuriidega kaetud kastveok, mille peal polnud ainsatki inimhinge ja mille tühjus oli kõle ning rääkis ise enda eest.

      Kevin kui linnapea sai küüti ühel kahest tolle mälestuslavatsi kannul sõitnud allalastava katusega paraadautost, kusjuures tema oma oli väike Mazda, mida juhtis Kevini sõber ja kunagine naaber Pete Thorne. Nad olid teisel kohal, jäädes kümme jardi maha Fiat Spiderist, mis vedas rongkäigu auosalejat, kaunist, kuid hapra väljanägemisega naisterahvast Nora Dursti, kes oli jäänud 14. oktoobril tolle üldiselt Mapletoni ajaloo kõige rängemaks kurbmänguks peetud sündmuse ajal ilma kogu oma perekonnast ehk abikaasast ja kahest lapsest. Kuuldavasti oli Nora elanud päeva alguses üle väiksemat sorti paanikahoo ning väitnud, et tal on süda paha, pea käib ringi ja ta peab koju minema, aga ta sai kriisist üle tänu oma õele ja ühele vabatahtlikule leinanõustajale, kes oli käepärast just nimelt seesuguste hädaolukordade puhuks. Praegu paistis ta tundvat ennast hästi, istus peaaegu kuningannalikult Spideri tagapingil, keeras ennast kord ühele, kord teisele poole ja kergitas väsinult kätt, et tänada puhutiste käteplaksutamiste eest, millega teda kostitasid tee äärde paraadi uudistama kogunenud pealtvaatajad.

      „Rahvast pole sugugi vähe!” tähendas Kevin valjusti. „Nii palju inimesi ma küll kohale ei oodanud!”

      „Mida?” lõugas Pete üle õla.

      „Unusta ära!” hüüdis Kevin vastu, saades aru, et tal pole lootustki ennast orkestri taustal kuuldavaks teha. Puhkpillide rühm oli tihedasti tema auto tagumise põrkeraua ligi liibunud ja mängis teleseriaali „Havai viis-null” tunnusmeloodia lopsakat versiooni, mis oli jätkunud juba nii kaua, et ta hakkas endamisi imeks panema, kas see pole äkki ainus lugu, mida nad üldse oskavad. Selle matusetempo peale kärsituks muutunud moosekandid trügisid muudkui ettepoole, läksid üürikeseks ajaks tema autost mööda ja jäid siis jälle järsult maha, tekitades niiviisi kahtlemata segadust rongkäigu järelväe rolli etendavas pühalikus protsessioonis. Kevin väänles istmel, püüdes muusikute vahelt näha nende taga marssijaid, kuid tema vaadet tõkestasid punakaspruunide vormirõivaste padrik, punnis põskedega tõsised noored näod ja päikesepaistel sulakullana СКАЧАТЬ