Allesjäänud. Tom Perrotta

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tseremooniale olid tulnud peaaegu kõik politseinikud ja pärast hetkelist kõhklust hakkas mitu nendest sissetungijate poole liikuma. Politseiülem Rogers viibis laval ja parajasti just siis, kui Kevin tõusis, et tema käest küsida, kas vastasseisu provotseerida on ikka tark tegu, pöördus Nora politseinike poole.

      „Ma palun,” ütles ta. „Jätke nad rahule. Nad ei tee ju kellelegi haiget.”

      Politseinikud lõid kõhklema ja katkestasid siis oma ülema märguande peale pealetungi. Kevin nägi protestijaid oma kohalt selgesti ja teadis selleks ajaks juba, et nende hulgas on ka tema abikaasa. Kevin ei olnud Lauriega paar kuud kohtunud ja jahmus sellest, kui palju naine on kaalus alla võtnud, otsekui oleks ta kadunud mingisuguse ülesvõtu kultuse asemel hoopiski kuhugi salenemiskeskusse. Nii halle juukseid ei olnud Kevin tal varem veel näinud – SM ei pööranud oma välimuse eest hoolitsemisele just erilist tähelepanu –, kuid üldkokkuvõttes jättis ta endast kummaliselt noorusliku mulje. Võib-olla oli põhjuseks sigaret tema suus – nende vahekorra algusaegadel oli Laurie olnud suitsetaja –, aga see N-tähte kõrgel pea kohal hoides praegu tema ees seisev naine meenutas Kevinile pigem toda lõbujanust tüdrukut, keda ta oli tundnud kolledžis, kui seda nukrameelset täidlase pihaga naisterahvast, kes pool aastat tagasi tema juurest minema läks. Olukorrast hoolimata tundis ta vaieldamatut iha Laurie vastu, mis väljendus ehtsa ja ülimalt irooniaküllase liikumisena kubeme kandis.

      „Ma ei ole ahne,” jätkas Nora jutulõnga taas üles võttes. „Ma ei palu endale seda täiuslikku päeva supelrannas. Te andke mulle kõigest too kohutav laupäev, mil me kõik olime küll haiged ja õnnetud, aga elus ja üheskoos. Praegusel hetkel on see minu jaoks sama hea kui taevas.” Tema hääl murdus tunnete mõjul esimest korda alates hetkest, mil ta kõnelema hakkas. „Jumal õnnistagu meid – nii neid, kes on siin, kui ka neid, keda ei ole. Me kõik oleme nii palju läbi elanud.”

      Kevin püüdis järgnenud kestva ja üksjagu trotsliku käteplagina ajal Lauriega silmsidet luua, kuid naine keeldus heitmast tema suunas ainsatki pilku. Kevin proovis ennast veenda, et ta ei tee seda omaenda vabal tahtel – lõppude lõpuks seisis ta ju kahe koguka habetunud mehe vahel, kusjuures üks nendest meenutas natuke Neil Feltonit, kellel oli kunagi kesklinnas gurmeepitsa baar. Oleks olnud lohutav mõelda, et Laurie ülemused andsid talle juhtnööri vältida abikaasaga kas või hääletult ühendusse astumise läbi kiusatusse langemist, aga Kevin teadis oma südames, et see ei ole nii. Laurie oleks saanud soovi korral tema poole vaadata või vähemalt tunnistadagi selle mehe olemasolu, kellega ta oli tõotanud kogu oma elu koos olla. Ta lihtsalt ei tahtnud seda teha.

      Pärastpoole selle üle järele mõeldes pani Kevin imeks, miks ta lavalt alla ei tulnud, Laurie juurde ei kõndinud ega öelnud: „Kuule, me ei ole juba mõnda aega kohtunud. Sa näed hea välja. Ma igatsen sind taga.” Miski ei takistanud tal seda teha. Ja ometigi ta lihtsalt istus ega võtnud midagi ette seni, kuni nood inimesed valges oma kirjatähed langetasid, ümber pöörasid ja metsa tagasi vajusid.

      TERVE KLASSITÄIS JILLE

      JILL GARVEY TEADIS, kui kerge on ümbritseda kadunud romantikaga ning teha nägu, et nad olid paremad, kui nad tegelikult olid, ja seisid kuidagi kõrgemal nendest saamatutest, kes maha jäid. Ta oli seda lähedalt näinud 14. oktoobrile järgnenud nädalatel, mil igat masti inimesed – enamasti täiskasvanud, kuid ka mõned lapsed – rääkisid talle kõikvõimalikke jaburusi Jen Sussmani kohta, kes ei olnud päris elus midagi erilist, vaid lihtsalt tavaline inimlaps, kuigi vahest ehk pisut kaunim kui suurem osa temavanuseid tüdrukuid, kuid kohe kindlasti mitte ingel, kes oli liiga hea selle maailma jaoks siin.

      „Jumal tahtis teda enda seltsi,” ütlesid nad. „Tundis puudust tema sinistest silmadest ja ilusast naeratusest.”

      Jill sai aru küll, et nad mõtlevad seda hästi. Kuna ta oli niinimetatud tunnistaja ja ainus teine inimene, kes viibis toas siis, kui Jen lahkus, koheldi teda sageli ebameeldivalt mõjuva õrnusega, otsekui oleks ta olnud leinav sugulane ja saanud alles tagantjärele Jeni õeks, ning mingisuguse kummalise austusega. Keegi ei hakanud teda kuulama, kui ta püüdis selgitada, et ta ei ole tegelikult mitte millegi tunnistaja ja on sisuliselt sama nõutu kui nemad. Ta vaatas otsustaval hetkel YouTube’ist toda kurba, kuid ka lustakat videoklippi väikesest lapsest, kes taob endale rusikaga vastu pead, teeseldes sealjuures, et see ei tee talle haiget. Ta vaatas seda ilmselt kolm-neli korda järjest ja kui ta viimaks pilgu tõstis, oli Jen läinud. Möödus tükk aega, enne kui Jill aru sai, et ta ei olnud läinudki tualettruumi.

      „Oh sa vaeseke,” ei jätnud nad järele. „Parimast sõbrannast niiviisi ilma jääda on sulle ilmselt ränk löök.”

      See oli veel üks asi, mida keegi kuulda ei tahtnud ja mis seisnes selles, et tema ja Jen ei olnud enam parimad sõbrannad, kui nad üldse olidki kunagi seda olnud, milles ta kahtles, ehkki nad kasutasid aastaid ilma pikemalt mõtlemata väljendit: „Minu parim sõbranna Jen. Minu parim sõbranna Jill.” Teineteise parimad sõbrannad ei olnud mitte nemad, vaid nende emad. Tüdrukud lihtsalt lohisesid emade sabas, sest neil ei olnud teist valikut (selles mõttes olid nad tõepoolest just nagu õed). Nad sõitsid ühe ja sellesama autoga kooli, magasid öösiti teineteise juures, käisid ühistel perepuhkustel ning saatsid lugematu arvu tunde mööda teleri ja arvutikuvari ees, lüües aega surnuks sellal, kui emad köögilaua ääres teed või veini jõid.

      Nende ajutine liit oli üllatavalt vastupidav ning kestis lasteaiast kuni kaheksanda klassi keskpaigani, mil Jen tegi läbi ootamatu ja salapärase moondumise. Ühel päeval oli tal uus keha – või nii see Jillile vähemalt näis –, järgmisel päeval uued rõivad ja ülejärgmisel uued sõbrannad nägusate ja populaarsete tüdrukute pundi näol, kelle juhti Hillary Beardonit oli Jen varem tema enda väitel jälestanud. Kui Jill temalt päris, miks tahab ta käia koos selliste inimestega, kellele ta ise on heitnud ette pealiskaudsust ja ebameeldivat käitumist, siis Jen lihtsalt muigas ja ütles, et neid tundma õppides saad sa aru, et tegelikult on nad päris toredad.

      Ta ei käitunud sealjuures alatult. Ta ei valetanud Jillile kunagi ega irvitanud iial selja taga tema üle. Jen lihtsalt otsekui triivis pikkamisi eemale, et liikuda teistsugusel ja eraldatumal orbiidil. Ta tegi küll formaalse katse kaasata Jilli oma uude ellu ja kutsus ta (äärmiselt tõenäoliselt ema juhtnööre järgides) ühepäevasele reisile Julia Horowitzi rannamajja, kuid tegelikult muutis see lõhe nende vahel veelgi silmanähtavamaks kui varem. Jill tundis ennast kogu õhtupooliku võõramaalasena, oli oma lootusetus üheosalises ujumiskostüümis nagu hiirehall kahvatu sissetungija ning jälgis sõnatu hämmeldusega, kuidas kaunid näitsikud üksteise bikiine imetlevad, tehispäevitusi võrdlevad ja kirevavärviliste telefonidega poistele tekstisõnumeid saadavad. Kõige rohkem jahmatas teda see, kui mugavalt näis Jen ennast selles veidras kontekstis tundvat ja kuivõrd sujuvalt ta teistega ühte sulas.

      „Ma tean, et see on raske,” rääkis Jillile ema. „Aga ta on võtmas elus uut suunda ja võib-olla peaksid ka sina seda tegema.”

      Tollest suvest, mis oli viimane enne katastroofi, jäi tunne, et see ei lõpegi iial. Jill oli liiga vana, et lastelaagrisse minna, liiga noor, et töötada, ja liiga häbelik, et võtta telefon ja kellelegi helistada. Ta veetis ülearu palju aega Facebookis, uurides seal Jeni ja tema uute sõbrannade pilte ning mõtiskledes endamisi, kas nad on kõik ikka nii õnnelikud, nagu pealtnäha paistab. Nad olid hakanud ennast kutsuma stiilseteks tibideks ja see nimi käis läbi peaaegu kõikide fotode allkirjadest: „Stiilsed tibid tšillivad”, „Stiilsete tibide öölabrakas”, „Mida joote, stiilsed tibid?”. Ta jälgis hoolikalt Jeni staatust ning hoidis silma peal selle armuloo tõusudel ja mõõnadel, mis oli Jenil võrsumas nende klassi ühe nägusaima poisi Sam Pardoga.

      Jen vaatab Samil käest kinni hoides filmi.

      Jen on KÕIKIDE AEGADE KÕIGE PAREM SUUDLEJA!!!

      Jen on minu elu kaks kõige pikemat СКАЧАТЬ